Vahel on hea niisama juhuslikke mõtteid jahuda...

See aasta on olnud igas mõttes pretsedenditu. Terve maailm kogeb ühte ja sama häda ning  selle alistamine on ülimalt keeruline. Aasta lõpp surub armutu kiirusega peale ja võin vist vaikse tänutundega tunnistada, et 2020. aasta oli mulle samuti eriline, sest ma ei pidanud kordagi haiglaravil viibima. Alates 2014. aastast olen käinud  „kuurortis“ ehk statsionaarsel ravil või uuringutel vähemalt üks või isegi kaks korda aastas.

Kuid haiglavaba aasta ei tähenda sümptomite puudumist... Enamjaolt higistan nagu siga, see on päris tülgastav ja see on üks minu nähtavamaid sümptomeid, mida on  ägenemise tekkides raske varjata. Kuigi sead siiski mõnevõrra higistavad, pole väljend „higistas nagu siga“ ilmselt päris õige. Üleüldse tekib küsimus, miks on loodud negatiivne seos higistamise ja sigade vahel? Sead on muide väga nutikad, oskavad vahel isegi osavalt manipuleerida, üllad ja ülimalt puhtad loomad. Minule näiteks väga meeldivad notsud ja minu arvates on ääretult ülekohtune neid seostada higiaroomidega. Terve inimese higi on lõhnatu, aromaatseks muutub see siis, kui on tabanud haigus või kui harva külastatakse dušši, vanni või sauna. Sigadesse võiks ikka pisut paremini suhtuda, sest lõpuks annavad nad ju oma elu meie eest.

Lisaks „vahvale“ seljavalule, millest on ka eelnevalt juttu olnud, piinavad mind ka kanged ja pakitsevad sääred. See on selline „tore“ häda, mis kestab alates hetkest, mil tõusen, kuni sügava ööni. Öösel teatavasti on kõik valud ning vaevad kordades hullemad, sest sa lamad pimedas või hämaras toas ning püüad meeleheitlikult magama jääda. Aga uni, va kiusupunn ei tule, sest aastatega on ligi hiilinud ka unehäired. Valvetega töö, nõrk närvikava, haigused ja erinevad „põnevad“ elusündmused on kõik andnud oma panuse uneprobleemide tekkele.

Tunnen rohkem puudust heast unest kui šokolaadist. Kuigi ühel õhtul käis mul ketserlik mõte peast läbi, et sööks õige kommi, aga ma olin siiski tubli ja suutsin end distsiplineerida ning ma loobusin sellest jumalavallatust mõttest. Ei saa ka öelda, et ma pole proovinud unekvaliteeti parandada. Olen katsetanud kõiksugu alternatiivseid variante, alates lõõgastumise eesmärgil enda „lõbustamisest“, kuni ASMR hüpnoosi ja melatoniinini. „Miks sa siis unerohtu või rahustit ei võta?“ tekib võib-olla soov küsida. Vastus on lihtsamast lihtsam, unerohtude ja rahustitega on põhimõtteliselt sama lugu, mis alkoholi, suitsu ja muu säärasega. Nad kutsuvad esile lihashaiguse ägenemise või isegi kriisi, mis sisuliselt tähendaks otsejoones haiglasse minekut ja sellel võivad omakorda olla mitte kõige paremad tagajärjed. Ausalt öeldes mul ei ole suuremat soovi oma tervisega rohkem eksperimenteerida või niisama riskida. Olen seda juba piisavalt teinud.

Ma jään magama keset ööd kindlal kellaajal ja kui nüüd natuke umbluutada, kui uskuda esoteerikat, siis võiks arvata, et olen justkui ära neetud. See on muidugi must huumor. Ma olen korduvalt proovinud sättida magama jäämist varasemale kellaajale, kuid edutult. Olen katsetanud ka päeva jooksul füüsilise koormuse tõstmist, et õhtul varem põhku pugeda, aga ka see pole aidanud. Ainuke lohutus võib-olla on see, et ma tean, et väga paljud kroonikud, nii Eestis kui ka mujal maailmas, vaevlevad konstantselt unetuse küüsis. Võib ju tunduda, et mis see unetus siis ka ära ei ole, aga kui oled selle käes aastaid vaevelnud, siis võib see muutuda väga tõsiseks probleemiks. See võtab lõivu nii füüsiliselt kui ka vaimselt terviselt.

Paremal reiel, põlve kohal „haigutab“ sügav lohk, nimetagem seda siis hellitlevalt ja kerge iroonilise alatooniga Marsi kraatriks. Sellest veidi üleval pool, reie välimisel küljel kulgeb tema laugem „õeke“. Sõltub muidugi päevast, aga enamasti hoiavad nad päeval valuvolüümi suhteliselt madalal. Kuid öösel, kui kõik on vaikne ja rahulik, hakkavad nad tramburaitama ja keeravad niigi õhkõrna unetsükli täiesti tuksi. Minu arvates on see üsna nörrutav seis ja mul pole ka kuhugi nende Marsi „kraatrite“ eest  põgeneda. Kui esimene „kraater“ tekkis, kestis valu kuu aega. Sõin lihashaiguse puhul keelatud kodeiini nagu komme, aga valu leevendamisel see ei aidanud, pigem tekitas see põhihaigusele lisaprobleeme. Mäletan, et mõtlesin utoopilisi, kuid morbiidseid mõtteid jala maha saagimisest. See valu võib-olla meenutas midagi sellist, kui keegi oleks tikust tuld tõmmanud ja parema põlve kohale naha alla lõkke teinud.

Kuidagi väga vabastavalt mõjub vahel niisama uitmõtete ventileerimine, isegi kui need korduvad. Olen seda varemgi öelnud ja ei väsi seda ka nüüd kordamast, et kirjutamisel ON terapeutiline toime. Soovitan soojalt, pange oma mõtted kirja, juba see võib anda mõningase kergenduse ning võimaluse objektiivselt ja teatud distantsilt oma probleeme näha. Pole üldse oluline kui ilusad ja kirjanduslikud need mõtted on, aga mõneti on see teraapia elu kõige tähtsaima inimese, iseendaga.  

Neid ridu kirjutades, mõistan, et olen oma neuroloogile ühes väga tähtsas küsimuses käojaani ajanud. Nimelt algas minu topeltnägemine  mitte 2014. aastal, vaid esimene topeltnägemise episood oli sootuks 2009. aasta suvel, mil töötasin täie hooga toonases Vähihaigla endoskoopias. Topeltnägemise episoodi ajal, mis ei kestnud küll väga kaua (võib-olla üks kuu?), olid tänavasiltide kirjad ülespoole topelt ja imelikul kombel ma ei saanud sellest kohe aru, vaid veidi hiljem. Mäletan, et esimene mõte oli, et oh jeerum, kas mu prillid on jälle nõrgaks jäänud või milles asi. Kuna probleem püsis, siis otsustasin naiivselt minna silmaarstile, toona ma isegi ei osanud mõelda, et tegu võiks olla mingisuguse neuroloogilise probleemiga. Ma olen põhimõtteliselt terve elu olnud prillikandja ja ilma prillideta näen umbes sama hästi, kui nahkhiir päeval. Kõik ümbritsev on justkui säbru sees ja 2009. aasta sügisel oli mul silmaarstile väga raske seletada, mis mu silmadega täpselt toimus. Ma küll väga detailselt enam ei mäleta, aga võimalik, et arstile mineku ajaks oli topeltnägemise episood üle läinud või vähenenud ja tänu sellele ma sain rõveda arstipoolse sõimu osaliseks, et miks ma raiskan silmaarsti aega, kui prillide määramiseks on olemas optometristid. Kuna sel ajal ma polnud mingisugune elukutseline patsient (ah, ma pole seda tegelikult siiani), siis puudusid mul oskused midagi vastu kobiseda. Ega ma seda ilmselt nüüdki ei teeks. Aga vasturääkimine ei tähenda alati emotsionaalset sõimu, seda võib teha ka rahulikult, ilma häält tõstmata. Halvasti võib öelda ka läbi lillede, see on oskus, mis enamasti pole kaasasündinud, vaid kujuneb elu jooksul.

Tunnen endiselt mõningast vastumeelsust sotsiaalmeedia suhtes, ilmselt on minu ajul hakanud infotulvast küllalt saama. Võib-olla oleks mõistlik võtta digitaalmaailmast kasvõi ajutine puhkus. Ehk aitaks see ka veidi und korrigeerida. Aga ma suutsin sotsiaalmeediast tuvastada järjekordse kõneka mõtte, kahjuks ma ei leidnud originaalteksti autorit. Neuroloogilist väsimust iseloomustab ideaalselt hääletu teleprogrammi analoogia. Kroonikuna oled nagu sündmuste keskel, aga sa pole tegelikult kaasatud, pilt on, kuid heli puudub. Neuroväsimuse puhul on ka kõige iseenesestmõistetavamad tegevused väljakutseks. Kui palju kordi olen end avastanud voodi äärel istumas, dressipüksid rebadel ja uneledes aknast välja vaatamas või olen teab-mitmendamat-korda tahtmatult järje kaotanud vestluses, sest aju ei suuda sammu pidada. 

Spetsialistid on neuroväsimuse selgitamisel toonud võrdluseks terve ja vigase aku näite. Kui terve inimese „aku“ ehk energiavarud on hommikul laetud, siis on tal võime kasutada oma energiavarusid optimaalselt ja õhtul magama minnes saab ta end nö uuesti laadida. Neuroväsimuse korral on „aku“ ehk energiavaru vigane ja „aku“ pole kunagi täis. Pidevalt taga olev „laadija“ ehk ravimid või raviprotseduurid on ainult ajutine lahendus. Neuroväsimus on nagu auto, mis sõidab viimaseid kilomeetreid bensiiniaurudel, enne kui ta üles ütleb. Väsimus saabub juba päeva esimesel poolel, kõikideks tegevusteks on vaja varuda ekstra aega. Õhtul minnakse magama tühja akuga ja vigase „aku“ ehk energiavaru tõttu ei saa kroonik end öö jooksul laadida. Hommikul ärgatakse väsinuna ja kogu see jant algab uuesti.