Jaht retseptiravimitele, geneerikud, maskikandmine...
Kole koroonakoll on hakanud taaskord oma õudseid kombitsaid kiiresti laiali ajama. See teeb mõnevõrra murelikuks. Kasvanud on nii nakatunute kui ka haiglaravil viibivate koroonapatsientide arv ning kui numbrid on tõusuteel, on jälle vaja hakata mõtlema toidu- ja ravimivarudele. Tunnen, et minust on saanud tõeline hoarder ehk inglise keeles koguja. Õigem oleks vist tõlkida, et hoarder on tegelikult pahnakoguja, aga toit ja ravimid on eluks vajalikud, nii et jääme parem „koguja“ juurde. Olgu nende toiduvarudega kuidas on, aga retseptiravimite ja miks mitte ka käsimüügiravimitega on see paha lugu, et kui tekivad taas näiteks tarneraskused, siis võib tekkida kas otsene oht elule või siis ka leebemas variandis oht elukvaliteedile. Olen rohkem kui ühel korral omal nahal tunda saanud, kui erinevatel põhjustel jääb lihashaiguse ravimi võtmise vahe liiga pikaks ja uskuge, see ei ole sugugi meeldiv kogemus. Lisaks tunnen muret plaanilise ravi jätkumise pärast. Koroonanumbrid on kasvutrendis nakuiniigi, aga kui need numbrid hakkavad eksponentsiaalselt kasvama (kes ütleb, et nad seda juba praegu ei tee?), satub plaaniline ravi jällegi löögi alla. Kes on varasemaga kursis, mäletab ehk, et novembri keskel on mul ees plaaniline ja väga kauaoodatud günekoloogi vastuvõtt, kuid viimase aja sündmuste käigus on küll tunne, et see kuupäev libiseb siidilinana käest...
Niisiis koroonanumbrite tõustes pidin minema selle aasta
jooksul teistkordsele suuremahulisele retseptiravimite jahile. „Miks just jahile?“
võib-olla küsite. Aga sellepärast, et koroonaajastu on tekitanud olukorra, kus
apteegist retseptiravimeid ostes ei saada enamjaolt enam seda, mida küsitakse,
vaid seda, mida antakse. Suve algul sain oma retseptiravimid neljast erinevast
apteegist. Seekord piirdusin „kõigest“ kolme apteegiga ja oo, püha universum,
narkoralli ehk ravimijaht on nagu täistööpäev! Veel aasta tagasi ei suutnud ma oma
halvimates unenägudes ette näha, et pean sellise asjaga tegelema. Jubee!! Eelmine
kord mainisin, et jätsin oma truu abivahendi koju, sest aju vedas alt. Kuid
õnneks ei olnud minu apteegitripp väga suure geograafilise ulatusega.
Võib-olla ma olen millestki valesti aru saanud ja ma
tõepoolest pole mingi vandenõuteoreetik, aga paratamatult näib, et meediast
tulevate vastavasisuliste reklaamikampaaniate taga on haigekassa meelevaldne
soov peenes peenisesüsteemis raha kokku hoida ja eks eelarve on neil ka kõvasti miinuses. Teleekraanil on näha ja ajalehest
võib silmata, kuidas apteekrid räägivad siira näoga, et neil on tagamõtteta soov pakkuda patsiendile parima hinnaga ravimit ja, et nad hoolivad patsiendi
kokkuhoiust. No tegelikult ei ole isegi apteekrid süüdi, nad on vaid väiksed
mutrid suures masinavärgis. Enamik apteekreid on tõesti osavõtlikud ja väga
abivalmid inimesed, aga nad peavad alluma tööandjale. Pakun, et laias laastus
on pigem probleem firmade vahelises konkurentsis ja ikkagi haigekassas. Kusjuures
paljudes meditsiinivaldkondades ollakse kasumi peal väljas ja väide, et
patsient on meditsiinitegevuste kese, tundub mõnikord kohatu. See on varemgi
meediast läbi käinud, aga kordame selle igaks juhuks üle. Kui on valida, kas
anda soodustust ühe inimese harvikravimile või toetada neljakümne puusaproteesi
või põlveliigese soetamist, siis pole haigekassa jaoks küsimustki. Ilmselgelt
otsustatakse puusaproteeside ja põlveliigeste kasuks, sest sellega teenib oluliselt
rohkem. See on praegu see karm reaalsus, millega osa harvikhaigeid silmitsi
seisavad.
Nii eelmisel kui sel korral pidin rinda pistma
apteekripoolse geneeriliste ravimite pealesurumisega. Talupojamõistus ütleb, et
see ilmselt ei peaks nii olema, aga ma tundsin end äärmiselt jõuetuna ja
ebamugavalt. Alistunult nõustusin geneerikutega, sest praeguses olukorras tuleb
leppida nende ravimitega, mis kätte saad. Usun, et varsti jooksevad paljud
kroonikud apteekidesse tormi, nagu Metsiku Lääne koloniseerijad. Osad teevad
seda kindlasti juba nüüd. Originaalravimid saavad endale need, kes on kiiremad.
Iiihaa! Nõõ, suksu!
Ma olen veel mõistusega elusolend ja ma saan aru, et kogu
maailm on muutumises, aga palun jätke kroonikutele nii kauaks kui võimalik ise
otsustada, millist ravimit nad soovivad osta ja seda ilma psühholoogilise
surveta. Ma arvan, et seda ei ole palju palutud.
Selle ilusa sõna „patsiendikesksuse“ kõrval tuleb jällegi
tõdeda, et endiselt ei ole patsient meditsiinis võrdsel positsioonil ja seda juba olemasoleva haiguse tõttu. Söögi
alla ja söögi peale räägitakse sõltumatutest uuringutest, kuidas geneeriline
preparaat on sama hea ravim, kui originaal. Ausalt öeldes mul pole soovi
vaielda, olen täiesti nõus, et teatud tasemeni see võib isegi nii olla, aga
millegipärast ei taheta arvestada inimeste isiklike kogemustega. Minu kadunud
vanaema kasutas unerohuna Imovane’i, mis
on originaalravim, ja ma nägin oma silmaga, et geneerik Somnols teda ei
aidanud. Nagu enamik inimesi, muutus ta peale magamata ööd närviliseks ning pahuraks. Ja näiteks minu puhul ühe põhiravimi
püridostigmiini teine variant Mestinon põhjustab piinlikke gaase, kuni enda
täistegemiseni ja asatiopriini teine variant Atsimutin põhjustab perioodilist
juuste väljalangemist. Neil aegadel leian kõikjalt oma tüütuid juuksekarvu.
Vannisõel on kohati nii umbes, nagu oleks mingi lumeinimene pesemas käinud. Aga
kui kiilaid laike peas pole, siis ega keegi sellele meditsiinist väga
tähelepanu ei pööra. Tähelepanu saamiseks peavad kõrvaltoimed olema ikka väga
ekstreemsed, pead piltlikult öeldes kõõluma elu ja surma vahel.
Ühe tähelepanekuna tahaksin ära märkida, et kui suvistes
tingimustes oli maski kandmine võib-olla veidi kergem, siis nüüd talve hakul,
ilmade jahenedes muutub see üha keerulisemaks. Sest siseruumides sooje
sügisriideid kandes läheb nägu maski taga ligamärjaks, eriti veel siis, kui inimene on selline higistamisele kalduv tüüp nagu mina. Mõtlesin, et tulevikus võib-olla peaks
hakkama rohkem kaasas kandma ühekordseid salvrätikuid ja minitiivikut, mida
muidu kasutan suvel. Kindlasti on ka kasulik ühiskondlikes siseruumides
rahuldava enesetunde säilitamise eesmärgil eemaldada ka paksud üleriided. Selguse mõttes, siseruumide all pean silmas kaubanduskeskusi ja muid sääraseid asutusi. Tuleb
mõista, et elame uuel ajastul, mis niipea oma õudset pead ei langeta ja palju on uut, millega harjumine võtab aega.
Tean, et suur hulk inimesi peab seda veidraks, aga mind näiteks maski kandmise
tungiv soovitus ei heiduta. Kõikide skeptikute käest tahaks aga siinkohal irooniliselt küsida, et kas larüngoskoobi abil (vahend, millega on võimalik tõsta teadvuseta
inimese alalõuga) hingetorru viidud hingamisteid lahti hoidev toru ehk
intubatsioonitoru oleks maskist ehk mugavam variant?! Mina olen intubatsioonitoru
tunda saanud ja see ei olnud just kõige meeldivam kogemus.
See ei ole mingi üleskutse, aga mulle isiklikult meeldib
maski kanda, sest see annab teatud mõttes anonüümsuse ja turvatunde. Mitte
ainult viiruse, aga ka ümbritseva keskkonna eest. Nagu ütles ühes intervjuus
üks proua: „Ükski meede ei tundu ülemäärane või imelik, kui see aitab kasvõi
osaliselt mingitki normaalsust tagasi saada.“
Aga kokkuvõttes ma ei nurise, olen õnnelik, et sain
needki ravimid, mida anti. Kõrvaltoimete kiuste saan vähemalt põhikaebuseid
mingil määral taltsutada. Kuid põhimõtteline valikute küsimus siiski jääb,
inimene peaks saama otsustada vabalt ja ilma emotsionaalse surveta.
PS. Vahepeal märkasin enda juures veidrat fenomeni.
Kohati võtan vahepala nagu mõni rase naine. Menüü number üks oli tomat,
marineeritud seened ja Pavlova põhi ning menüü number kaks oli piparkook
šokolaadis kommid ja marineeritud kurk. Täpselt loetletud järjekorras Kas
peaksin mures olema?
PPS. Meil siin Eestis valitsevad novembrikuus endiselt
soojakraadid. Huvitav, kuidas on ilm praegu näiteks Lähis-Idas?
