Cowdeni karussell vol. 3 ehk muhe nefroloog ja üks põgus tähelepanek...
Ahoi-hoi, kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Üllatuslikult sain ma nefroloogile vastuvõtuaja ilma suuremate katsumusteta. Logisin jaanuarikuus terviseportaali sisse ja hopsti, olidki ajad olemas. Kuna mereäärse haigla nefroloogiaosakonna doktorid on ilmselt kõik õppinud ja töötavad Põhja-Eesti neeruhaiguste guru Madis Ilmoja taktikepi järgi, siis ei olnud minu jaoks erilist tähtsust, kelle juurde ma täpselt satun. Nö "mõttelise loosi" tahtel osutus minu valikuks dr. Margit Muliin ja kui kunagi on kellelgi vaja tasemel nefroloogi, siis julgen teda kindlalt soovitada. Nagu ikka, olin ma varem kohal ja vastuvõtt ei toimunud teps mitte mereäärse haigla tavapärasel polikliinikukorrusel, mis asub kolmandal ja kus on enamasti rahvast, nagu murdu, vaid hoopis eraldiseisva haiglatiiva teisel korrusel asuvas nefroloogiaosakonnas. See on ju mõnes mõttes iseenesest mõistetav, kuna neeruhaiged on enamasti nõrgenenud immuunsusega, kas ravimite või siis ilmselt ka dialüüsi tõttu. Osakond oli puhas, rahulik ja vaikne, peaaegu kahju oli seal oma lumiste saabastega ringi tatsata. Peitsin jalad tooli alla, sest ei tahtnud saabastelt sulavat lund põrandale avalikult jätta. Inimesed on ikka oma dissonantsis vahel nii imelikud. Kas ma kartsin? Eks ikka oli väike ärevus sees, kui tead, et oled taas hüppamas tundmatusse. Ent hirmuks polnud tegelikult põhjust, doktor oli väga lahke ja põhjalik ning jagas muuhulgas ka soovitusi, kuidas pääseda nende majas sooleuuringule. Viitega proktoloogidele, sõnas ta: "Nad on meil päris toredad." No eks saame näha, uue kuu alguses hakkan endale seda aega jahtima. Ja oma nefroloogi kiituseks pean ka ära märkima ning seda ei juhtu just vastuvõtu ajanappuse tõttu eriti tihti, et ta tundis ka minu, kui inimese vastu huvi, ma ei olnud pelgalt haigusjuhtum. Täiesti veidralt meeldiv tunne oli.
Eriliselt uhke olen enda üle, et suutsin seekord uriinianalüüsi anda ilma lisaprobleemideta, isegi pea ei käinud eriti ringi. Kuid viimasel ajal olen täheldanud siiski viimase sagenemist. Ja mul on kahju, et ma ei teinud oma uhke lisavidinaga uriinitopsist pilti. Põhimõtteliselt oli topsi kaane sees verevõtunõelale sarnane nõel, kuhu otsa käib vereanalüüsi katsutit meenutav vaakumiga, hallika korgiga uriinikatsut. Kui ma need kaks meditsiinivahendit ühendasin ja uriin hakkas katsutisse voolama, siis mõtlesin küll, et vau, ajad on tõesti edasi läinud. Ja kõik õnnestus esimesel korral, küll on hea, kui asjad on meditsiinis tehtud patsiendi jaoks lollikindlaks.
Spoilerina võin öelda, et neerud on nii analüüside, kui ka ultraheli järgi korras ja uuesti kontrolli pean ma minema alles 2027. aasta sügisel, mis on kõige muuga võrreldes päris hea tulemus. Ühesõnaga, juhhuu! Panin ka 2027. aasta augustikuusse kirja, et on vaja uut nefroaega.
Üks huvitav tähelepanek veel. Kas teadsite, et PTEN geeni mutatsioon on ühiseks bioloogiliseks teguriks autismi ja Cowdeni sündroomi vahel? Ja kas teadsite, et makrotsefaalia seob samuti omavahel Cowdenit ja autismi? Nüüd pange eriti hästi tähele, sest see on võib-olla pisut jahmatav. Kui patsiendil on nii makrotsefaalia kui ka PTEN geeni mutatsioon, siis võib autismi esineda 50 kuni 80 protsendi ulatuses. Ärge saage nüüd minust valesti aru, ent teatud elukestvad, siiani seletamatud olemuslikud jamad on mind saatnud alates sünnist saadik. Juba Esiema sõnul olin ma maast madalast melanhoolne laps, surve olla "normaalne" ja "rõõmsameelne" oli küllaltki suur. Mäletan, et mind suunati kandma heledaid riideid, mis polnud absoluutselt minu teema, roosad riided ei muutnud kuidagi minu sees toimuvat ja teismelisena ei saanud ma ka tihti aru, et sügaval sisimas on midagi teistmoodi. Ma ei kahtle oma pere siiras armastuses, kuid armastus ei garanateeri alati mõistmist, sest kunagi oli aeg, mil tundsin end nende keskel täieliku tulnukana. Mind on sageli ropult väsitanud suured seltskonnad ja peod, need on minu jaoks tõsine pingutus. Ma pole küll kunagi maratoni jooksnud, ent see tunne võiks võib-olla pisut maratoni finišijoonega sarnaneda. Lisaks ei armasta ma ka eriti silmsidet hoida, sellega seoses tekib tunne, et mind imetakse energiast tühjaks. Ning koosviibimistel, kus võib olla palju ülestumulatsiooni, on ka piinlikuks tõigaks minu ajutine suutmatus väljendada oma mõtteid loogilises järjekorras, ma olen selles suhtes tõesti sotsiaalselt kohmakas.
Olen vist kord juba end nii iseloomustanud, ent praeguses kontekstis on see minu jaoks eriliselt oluline üle korrata. Ehk lühidalt siis, teismeeeas olin ma, kui "sügoot", kes polnud kodust kaasa saanud piisavalt teadmisi, kuidas tunnetega päriselt toime tulla. Nendel aastatel sai ka alguse minu "enesekahjustamisehobi", mis nö "aitas" ajul juhtida tähelepanu emotsionaalselt valult füüsilisele. 20-aastates olin ma nagu rong, mis aegluubis põrkab kokku teise omasugusega. Sa näed küll enda ees, et asjad kisuvad kohe-kohe täiesti kiiva, aga sa oled võimetu enam midagi muutma. Tõlkes tähendab see seda, et sa võid mõista, et sinuga toimuv on tõeliselt halb, aga sul pole jõudu end sellest dissonantsi sasipuntrast välja murda. Sest paradoksaalsel kombel on just see sama dissonants sinu turva- ja/või mugavustsoon. 30-aastates, kui tuli esimene ehmatav ja nutmaajav diagnoos ning haiglasseminekud, hakkasin ma lõpuks aegamisi tegelema nö "kahjukontrolliga". Ja alles nüüd 40-eluaastates olen ma hakanud aktsepteerima oma pisut veidrikust sisemist "mina". Ma ei tea, miks osad inimesed peavad mind siiani pehmekeseks ja mõjutatavaks. Võib-olla olen ma liiga vaikne, võib-olla on see minu suurte hirvesilmade pärast või ma naeratan liiga palju. Kuid võtke teadmiseks, et normidele allumine pole kunagi olnud minu teema. Isegi Esiema on öelnud, et ma olevat nagu pajuoks ehk inglise keeles willow, mis liigse surve all hüppab algasendisse tagasi.
Naasen veel korraks nefroloogi vastuvõtu juurde. Koridoris istudes, oli mul piisavalt aega tutvuda ümbrusega. Nagu ütlesin, see oli puhas, valge ja vaikne, personal liikus justkui hõljudes. Minu vastas oli kaks patsientide vastuvõtuks mõeldud ust ja mõlema ukse ülemises, vasakus nurgas oli neerukujuline kleeps, mis oli punast värvi ja pisut multifilmilik. Aga mitte naiivsete mõõtmetega neerukleepud ei ajanud mind närvi, vaid tõsiasi, et mõlemal uksel oli esindatud ainult parem neer, see ajas mu aju täiesti krussi ja tundus vasaku neeru suhtes ülimalt ebaõiglane, mis on muide samatähtis, kui parem neer. Õeraas ütles selle peale, et kuna mul oli aega ja polnud muud teha, siis sestap ma nendele, naiivsete mõõtmetega parematele neerudele keskendusingi. Vastaksin sellele nii, et jah, see on muidugi üks võimalik variant. Kuid ma võiksin ka näite tuua ühe riidehunniku kohta, mida nähes tekkis mul vastupandamatu soov see korda teha. Oi, kuidas näpud sügelesid. Ainus probleem oli, et see polnud minu riidehunnik. Pidin ennast korralikult ohjeldama ning ma sain õnneks hakkama, ma ei andnud kiusatusele järele. Ja ärge isegi parem küsige minu kompulsiivsete vanniskäimise harjumuste kohta, neid ei avalda ma kellelegi, nii nagu ma ei näta kunagi vabatahtlikult oma dokumendipilti, mis alati millegipärast meenutab kriminaali. Neid omadusi ning harjumusi võiks loetleda veel ja veel. Ei tasu muidugi nüüd arvata, et ma olen mingi puhtusefriik, oh ei, kaugel sellest, ma koristan oma tuba vajaduspõhiselt ja nii, kuidas on parasjagu selleks jõudu.
Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et mul puudub soov, ülbus, julgus ja kompetents endale mingit diagnoosi külge pookida, ent viimaste teadmiste valguses, mis on seotud PTEN-geeni mutatsiooniga, tekib küll tunne ja ma rõhutan veelkord, et ma ei taha end kuidagi autistiks tembeldada, et minu teatavad elupuhused iseloomujooned paigutuvad tõepoolest kuhugile neuroerilisele spektrumile. Ja kui peaksin pakkuma, siis ma arvan, et mina jääksin sinna eelpool mainitud 50 protsendi piiridesse. Miks see on mulle nii oluline? Kui meditsiin toetaks seda leidu, oleks minu elu pisut lihtsam ja ma ei peaks elu jooksul õpitud sotsiaalsete normidega võib-olla nii palju pingutama.
Küll ma igatsen kevadet ja ma usun, et see on praegu paljudega nii. Kevad, see va hommikumantlis ja lokirullidega lehtsaba laseb end veel pikalt oodata ning sünoptikute sõnul pole ka talv veel oma viimast sõna öelnud. Kui külmakraadid ja kõrgrõhkkond võimutsesid, oli meie maja lumises hoovis päris palju jänesejälgi. Neid linnaletusid jagub siia kanti ikka kenasti. See pisike pätt sai jäädvustatud mullu suve alguses. Kui autokiskja neid just ei murra, siis ei ähvarda neid suurt miskit. Nad võivad kasvada päris jurakateks. Mäletan, kuidas aastaid tagasi puhkas üks selline tüüp meil suvel lahtise köögiakna all. Igavesti suur oli, kõrvadeks olid pirakad sonarid. Vana küll veidi liigutas end, kuid üldiselt teda ei morjendanud minu hiiliv jälgimine.
🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓
#cowdensakibsajaga
