Mu armas...

Ta naeratus näib mull’

meenutavat lapsepõlvemälestusi,

mil kõik oli kirgas

kui erksinine taevas.

Toona ja nüüd kui näen ta palet,  

viib ta mind mõtteis tagasi

meie erilisse paika.  

Kui jään kauaks ainiti vaatama,

siis vast murdun ja puhken nutma. 

Mu armas,

mu armas.

Tal on taevasinised silmad,

mis täituvad vihmaga.

Ei tahaks ta pilguga kohtudes 

seal kurbust näha.

Ta juus meenutab mull’ soojust

ja justkui laps peitsin sellesse oma näo

ning mõtteis palvetasin,

et äike ja vihm minust

vaikselt mööduksid.

Mu armas,

mu armas.  

Kuhu oleme teel?

Kuhu me nüüd läheme?

Kuhu oleme teel, 

mu armas? 

(Kui 1990. aastatel enamik väikesi 12-aastaseid tüdrukuid kuulasid emotsionaalsest siirupist nõretavaid boy-bände, siis mulle meeldis võimalusel kuulata Guns N’ Roses’st. Pidagem meeles, et toona peale raadiost lindistamise polnud minuvanustel palju rohkem variante muusika kuulamiseks. Eelpool toodud üllitis on minu väike ja tagasihoidlik austusavaldus vanameistritele. „Sweet child of mine“ eestikeelses sõnakastmes.)