Aeg...

 "T-i-i-i-me is on my side, yes it is...“ laulsid ammustel aegadel on nii Rolling Stones kui ka Irma Thomas. Olin ka enne haigestumist seda laulu kuulnud, kuid polnud selle peale kuigi palju mõelnud. Aga, mida aeg edasi, siis üha enam see laul mind kõnetas ja kummitas ning sugugi mitte morbiidsel või perverssel moel. Kroonikuna on aeg ses mõttes huvitav, kuna haigena tajutakse aja kulgu sootuks intensiivsemalt. Frustratsioon on palju kergem tulema, sest juba ammu ei jõua sa enam asju teha endises tempos, tekib hirm, et jääd teistele jalgu ja, et sa jääd millestki olulisest ilma, eriti siis, kui keha otsustab vingerpussi mängida, justkui öeldes: „Sina võid ju oma peeneid plaane pidada, aga mina siiski dikteerin sinu elutempo!“ Kui põed degenereeruvat kroonilist haigust, pead aega võtma kõikideks igapäevasteks tegevusteks. Täna vaatasin, püüdsin väga hoolega jälgida, kuidas minu armas õeraas, kes on endiselt minu silmis sõna otseses mõttes  imeinimene, tegi mobiiltelefonis ülekannet. Nii kiiresti liikusid tema mõte ja sõrmed telefoniekraanil, et umbes kolmandiku või poole tema tegevuse juures kadus mul järg käest ja mõttes andsin ma loobumisvõidu.

Aga kroonikuna pead igaks tegevuseks aega varuma, olgu selleks siis voodist tõusmine, mälumine, hammaste pesu, õues kõndimine või trendikate dressipükste jalga ajamine. Sõna „trendikas“ on muidugi serveeritud iroonilises kastmes. Ja ma ei hakka isegi rääkima mingisugusest kokkulepitud kohtumisele minekust, selleks tuleb varuda päev, vahel isegi nädal. Enamjaolt terved inimesed ei näe kunagi seda koormat ja vaeva, mis kulub ühel kroonikul kodust lahkumiseks, aga see vaev on vahel seda väärt. Mis siis, et pärast maksad päevi lõivu, voodis lamades ja ägenemisega võideldes. Joonistasin muuhulgas kalendrisse  käesoleva kuu 16-kuupäevale suure „G“ tähe, mis sümboliseerib günekoloogi. Sinna on veel mõned nädalad aega, kuid ettevalmistus algab juba nüüd.

Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad või, et ajaga läheb kergemaks. Krooniku vaatevinklist see ei pruugi vastata tõele. Pigem on see vastupidine nähtus. Kroonikute ringkonnas (imelik on sellist väljendit kasutada) on teada-tuntud vana tõde, et haigus röövib päris palju. Nii füüsilise kui ka vaimse tervise mõttes on endist normaalsust  raske säilitada. Olen seda ka enne maininud ja ei väsi kordamast, et mina olen selles suhtes nii-öelda õnnega koos, et ma ei igatse oma nii nimetatud endist elu karvavõrdki. Ma arvan, et „endises elus“ puudus mul eesmärk ja mingis mõttes ka identiteet. Olin sisemiselt väga õnnetu ja tegin lollusi ning palju halbu otsuseid. Loomulikult pole ma praegu mingit zen seisundit saavutanud, seisan iga päev silmitsi oma deemoni ehk kolme pealise lohega. Lihtsalt toona olin emotsionaalses mõttes oluliselt õnnetumas seisus, kui praegu. Küsimusele „kes ma olen?“ oli raske vastust leida. Ma teadsin, mis olid minu erinevad rollid, aga küsimus „kes olen mina?“ jäi vastuseta. Tahtsin pidevalt kuhugi kuuluda, sest evolutsiooniliselt on ju inimene sotsiaalne olevus, kes vajab ellujäämiseks teisi omasuguseid. Tänasel päeval ma ei põe enam sellepärast nii palju. Ma kuulun oma pere juurde, kes teavad mind juba maast madalast. Kuulun nendega ühte karja, meeldib see neile või mitte. Vahel olen mõttes lisanud oma siseringi ka uusi liikmeid. Ma olen tõeliselt õnnelik oma inimestega, kes mind päriselt mõistavad või püüavad mõista. Hoian neid alati oma südames, nad on mulle väga kallid ja armsad, lisaks on nad ka emotsionaalsed, kaastundlikud ning intuitiivsed. Inimesed suure algustähega!

Aga usun täiesti, et paljud kroonikud tunnevad puudust haigestumise-eelsest elust. See on samasugune lein nagu iga teise kurva sündmuse puhul ja sellele ei saa panna ajalimiiti. Lein ei ole patoloogiline nähtus, see on loomulik osa elust. Enamik inimesi elavad oma elu õnnelikult ja rahulolevalt. Nad käivad tööl, hoolitsevad pere eest ning teevad puhkuseks reisiplaane. Praegusel ajal on muidugi reisimine ikka väga piiratud ja ohtlik. Põhiline häda on selles, et tervete inimestena me ei oska vahel hinnata olemasolevat. Kuid siis tabab „pommiplahvatus“, mis võib terve maailmavaate pahupidi pöörata (päris pommiplahvatust muide nimetatakse vahel roosaks uduks). Igaühe jaoks on see „plahvatus“ erinev, aga muuhulgas võib see sisaldada mitmeid arsti vastuvõtte, erinevate spetsialistide konsultatsioone, uuringuid, igasugu torusid ja nõelu topitakse sinu kehasse, ning võetakse  mitmesuguseid analüüse. Tehakse läbi erinevaid ravikuure, määratakse tabletiravi, kui on, mida määrata, sest vahel võib ka nii olla, et diagnoos on, aga pole ravi või on ravi, aga pole jällegi raha selle jaoks. „Pommiplahvatus“ hõlmab ka väga palju ootamist. Tuleb organiseerida ja siis oodata vastuvõtuaegu, oodata tuleb ka analüüsivastuseid, mida ise ei pruugi digiloos näha. Saadakse väga lähedalt tuttavaks haiglaseinte ja –voodite ning haiglas valitseva hierarhiaga. Kilepadjal, millel on muidugi püür ümber ja madratsil, millel samuti lina, on kahisevalt huvitav magada. Öösel võid üles ärgata selle peale, et ise keerad külge ja voodikiled sahisevad.

See on hirmutav ja üksildane, kuid paljuski vahel ka tahtmatult õpetlik teekond. Minu suurimad õppetunnid siiani on olnud, et elu on lühike ja aega pole kunagi. Kõige jaoks, mis on päriselt oluline, tuleb aega võtta, ja eal ei pea taluma kellegi pasavoosterlikku suhtumist. See, mis sul on, võidakse su käest väga kiiresti ära võtta, miski pole iseenesestmõistetav. Vabandamiseks pole kunagi liiga hilja.   

Me võtame aega iseenesestmõistetavalt ja siinkohal parafraseeriksin üht tarka mõtet, enamik inimesi elab oma elu nii, nagu neil oleks pangaarvel üheksa elu. Aga inimesed ei ole kassid ja päris kindlasti pole pangaarvel lisalelusid, seal on vaid pisuke raha, millega elada ja natuke endale või siis miks mitte ka teistele rõõmu valmistada.

Aeg on kummaline. Minu arvates on aja olemust peaaegu võimatu tajuda. Loomulikult on olemas sekundid, minutid, päevad, nädalad, kuud ja aastad, mis annavad aimu aja kulust. Kuid ma leian, et kõige adekvaatsem on aega ette kujutada, kui istuda vaikses toas ja kuulata kella tiksumist. Sel hetkel ma kohe füüsiliselt tunnen, kuidas aeg möödub halastamatu ja muutumatu kiirusega. 

Mina suutsin vahepeal midagi uut ära õppida. See oli tegelikult päris äge kulinaarne kogemus! Nimelt priitkuuseliku entusiasmiga sain selgeks, kuidas keeta tatraputru nii, et see ka maitseks, et see ei jääks mingi vormitu plönn, vaid et iga tera oleks tõeline maitseelamus. Tatar muide ei sisalda gluteeni. Kuigi tänapäeval peetakse gluteenitalumatust pigem moehaiguseks, on see täiesti reaalne haigusseisund ja kroonilise haiguse puhul, kui manustada gluteeni, siis see soodustab enamikel juhtudel põletike teket. Seega krooniku võimalik gluteeni vältimine on mõneti isegi suisa eluküsimus.

Minevkus ja olevikus oleme teinud palju vigu ning kindlasti teeme neid ka edaspidi tulevikus. Sest vahel kipub nii olema, et inimene ei suuda kuidagi oma vigadest õppida ning kukub ikka ja jälle sama reha otsa. Irma ja Mick laulsid, et aeg on nende poolel. Mina usun, et aeg on nende poolel, kes seda otstarbekalt kasutavad ja aja otstarbekas kasutamine ei tähenda alati seda, et uneajast röövitud tunnid kuluvad töö tegemiseks. Stressi on palju ja tasakaalu on raske leida, aga eks me kõik püüame anda endast  parima, et aeg ei hakkaks meile vastu töötama. Aeg on mõnikord ka helde ja ta annab meile võimaluse vigadest õppida, saada võib-olla  paremateks inimesteks. Aitäh kannatlikkuse eest ja et võtsite aega lugeda!