Pean ausalt ja ilustamata ning tõenduspõhiselt rääkima magusast...
Ahoi-hoi kaunis kogukond toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Mis siis vahepeal on juhtunud? Minu sünnipäev tuli ja läks, vaikselt, kiirelt ning ilma suuremate viperusteta, täpselt nii, nagu mulle meeldib. Ning peale väikest, pereringis tähistamist, veetsin viimaseid päevi magusa seltsis. Seekord siis tõepoolest lõplikult. Tuleb tunnistada, et kolmandat põlve "uhke" sõltlasena on maiustamisest muidugi raske loobuda, ent paraku pole mul enam eriti valikut, sest PTEN geeni mutatsioon, mida vahel nimetatakse ka "adipoossuse ehk rasvumise geeniks", laamendab organismi kallal, ilma igasuguse irooniata päris korralikult. Järgnevad kirjaread on kokkuvõte digitaalsest keskkonnast leitud teemakohasest otsingust: "PTEN geeni peamine ülesanne on toimida rakus nö "pidurina". Tavatingimustes tekib selles geenis teatud rakusignaal, mis kontrollib rakukasvu ja ainevahetust. Kui PTEN geen on muteerunud või ei tööta korralikult, jääb see "signaalitee" pidevalt avatuks ja see omakorda soodustab rasvarakkude paljunemist ning kasvamist. Erinevalt teistest rasvumise vormidest, esineb PTEN geeni mutatsiooniga sageli paradoksaalsel kombel ka kõrge insuliinitundlikkus. Ehk siis keha suunab väga tõhusalt rasva ja suhkru otse vereringest rasvkoesse. Eelpool kirjeldatud protsess kaitseb küll diabeedi eest, ent soodustab siiski kaalutõusu ja rasva kogunemist. Kusjuures nii veider kui see ka pole, esineb insuliinitundlikkust tavaliselt enamasti kõhnadel inimestel. PTEN geeni puudulikkus muudab organismi ainevahetust nii, et esikohal olevad anaboolsed protsessid on keskendunud ehitamisele ja salvestamisele ning kataboolsed protsessid ehk toitainete energiaks põletamine on kahjuks tagaplaanil. Elik tavapärased kaalulangetamismeetodid ei toimi, kuna organism on peenhäälestatud rasva kogumisele." Eelpool kirjeldatu on siis tõenduspõhine selgitus, miks ma olen otsustanud täiemõistuslikult magusast loobuda, ka sünnipäevadel ja muudel pidudel pean sellega arvestama. Ma kummardan inimeste ees, kes on võimelised nn "patupäevi" pidama, ent mina sõltlasena ei suuda sellest paraku kinni pidada. Sest magusa söömisel saab ühest päevast päris kiiresti kolm, siis seitse, viisteist, kakskümmend kaks ja edasi tarbin kommi ning šokolaadi iga päev ja vahel ka kaks korda päevas ning rasv muudkui koguneb ja koguneb. Kuni lõpuks peale viiekümnendat eluaastat infatkt, insult või mõni "meeldiv" kasvaja dikteerib, kuidas edasine elu välja näeb, kui üldse. Ja kui nüüd veel korraks ajas tagasi minna, siis tundub see eelnev selgitus päris loogiline. Aastaid tagasi, kui veel Terapeut (Õeraasu koer) oli meie hoida ja ma käisin temaga ikka väga pikkadel jalutuskäikudel, nii et meie mõlema jaoks oli alati kaasas tagasihoidlik moonakott, ei toimunud mingeid muutusi minu kaalus. Samas näiteks pandeemia ajal stressi tõttu magusat pugides, tuli kaal mühinal juurde. Kuni viiekümnenda eluaastani võib suhteliselt lõdvalt suhtuda oma harjumustesse, sest kehal on veel ressursse nendega toime tulla, ent peale poolt sajandit hakkab karma järgi jõudma. PTEN geeni mutatsiooni korral tuleb saia ja suhkrut iga hinnaga vältida, kui on eesmärk oma tervist vähegi hoida. Ja kuna igasugune põletikuline protsess (ka tuumorid saavad alguse põletikust) armastab suhkru peal kasvada, siis usun, et see loobumine tuleb ainult kasuks. Olen võtnud omaks suhtumise, et minu jaoks on šokolaad sama kahjulik, kui sigaretisuits. See aitab, kuid tuleb taaskord möönda, et ega see lihtne pole. Kiusatusi on igal pool, näiteks poes ja nii tänavate kui ka nutiseadmete reklaamides. Retooriline küsimus: kas seda magusaküllust ei võiks ära keelata, nagu alkoholi- ja suitsureklaame? Now you may wonder, what prompted all this, the research and quitting? The short answer would be - I got fat shamed by a doctor, that I had never met.
Kehahäbistamine leidis aset Suurhaigla endokrinoloogi esmakordsel vastuvõtul. Nagu te võib-olla ehk mäletate, ma ei kannata silmaotsaski oletajaid, kes oma pealiskaudsetes hinnangutes on vaid kõigest hoorajäägrid. Ma ei suuda enam täpselt meenutada vastuvõtu algust, ent kui ma tegin juttu piiripealsest ja veidi üle normi veresuhkrust, sõnas doktor, et te olete ju ülemise otsa tüdruk. Olin rabatud, kuna alguses ei jõudnud tema hindava lause sisu mulle kohale. Silmad pungitasid peas nagu lehekonnal ja jume oli ilmselt peedipunane. Ma ei suutnud sõnagi öelda, kuid hiljem mõtlesin, ma olen 46-aastane naine, kes on valusalt teadlik oma ülekaalust, arst ei pea mulle viitama, kui kaaluprobleemidega "tüdrukule". See on äärmiselt alandav. Viimati kehahäbistas mind aastakümneid tagasi mu kullakallis, see tegi samuti haiget. Mehed, saage aru, et naise kehakaal on talle väga tundlik teema. Väga tundlik! Kuid doktor luges ilmselt minu kehakeelest välja agressiooni, sest ta teatas, et kui te vastu hakkate, ei tule sellest kaalu langetamisest midagi välja. Sain aru, et provokatsioonidele ei tasu alluda ja seetõttu vaikisin edasi, kuigi ma sisimas ägisesin ja keha "anus", et ma ventiili vabaks laseks. Pärast, kui olin rahunenud, muigasin omaette, et mida neist Suurhaigla arstidest ikka tahta. Probleem oli veel selles, et ma pidin tema juurde oma sünnipäeval tagasi minema. Aga minu üllatuseks oli doktor meie teisel kohtumisel väga mahe kuju. Temapoolsete küsimuste põhjal järeldasin, et ta oli ilmselt minu looga pisut põhjalikumalt tutvunud. Kas ma jään tema juurde ka edaspidi kontrollis käima, ei oska ma praegu öelda. Kõik sõltub peatselt tehtava ultraheli tulemustest. Kilpnäärmes on tegelikult ammu aega tagasi tuvastatud sõlmed. Nüüd on vaja teada, kas need sõlmekesed on ajas kasvanud ja kas need vajavad ka mingit sekkumist. Ma saan aru, et ka arst on vaid inimene ja temalgi esineb halbu päevi, ent mina patsiendina pole tegelikult selles süüdi. Ma ei taha küll ennast kiita, ent oma meditsiinikarjääri meenutades, võin puhtsüdamlikult öelda, et hoolimata aeg-ajalt esinenud füüsilisest ja/või vaimsest halvast enesetundest, ei elanud ma end kunagi patsientide peal välja.
