Üheks päevaks haiglasse ehk kuidas mind pandi kahtlema minu mõistuses...

Kui elus kogetakse midagi tõeliselt halba, olgu selleks siis pahatahtlikud manipulatsioonid teiste inimeste poolt, või siis näiteks meditsiinis ravialased eksimused, või hoopis tüsistunud operatsioon, emotsionaalne või füüsiline trauma, või veel midagi hullemat, siis enamasti, kui tekkinud probleemiga ei tegeleta õigeaegselt, tükib esile üks naiivne lootus, et ehk õnnestub kogu see halb mõttes kokku pakkida ja kusagile kaugele-kaugele endast eemale tallele panna. Ehk siis teisisõnu, inimene üritab kohaneda, ellu jääda talle käepäraste vahenditega. Kõige sagedamini on selleks ellujäämismehhanismiks halbade mälestuste allasurumine. Nagu alati, ma ütlen teile täie tõsidusega, et enamikel juhtudel halbade kogemuste eemale lükkamine ei õnnestu, sest minevik leiab sind alati üles. Ükskõik, mil moel. Alati. Ning on veel üks minu arvates üliohtlik tendets – negatiivsetest kogemustest võivad kujuneda hoiakud ja neid ümber kujundada on juba väga raske.   

2018. aasta mais pidin minema üheks päevaks sünnitusabi- ja günekoloogiaosakonna päevaravisse. Günekoloog oli otsustanud, et mulle oleks vaja panna  spiraal, mis pidi paikselt ravima minu emakas ja munasarjades olevat endometrioosi. Dramaatilised minevikukogemused (2015. aasta kevade anesteesiaapsakas) panid mind hirmu tundma nii protseduuri, kui ka narkoosi ees. Kõikvõimalikud stsenaariumid „jooksid“ peast läbi. Kusjuures surm pole veel kõige hullem, endise meedikuna võin öelda, et nn „keedubaklažaaniks“ jäämine on kordades hullem variant.

Kuigi oli ilus maikuu hommik, kõndisin ma trolli peale justkui udus, kõht tõmbus krampi, kergelt iiveldas, kõrvades ja meelekohtades pulseerisid 10 väikest „koolibrid“, kes üritasid meeleheitlikult minu koljust välja pääseda. Tulin trollilt maha üks peatus enne naistehaigla peatust. Õhk oli karge ja rahustav. Astusin jalg jala ette ning ühel hetkel leidsingi end lõpuks Naistehaigla EMOst, plaaniliste haigete vastuvõtu ruumist. Endiselt olin kui udu sees. Täitsin pabereid, kus oli ka kirjas saatuslik küsimus ravimiallergiate kohta. Heausklikult kirjutasin sinna mõne sõna fentanüüli toimest minu organismile ja südameseiskumisest. Minu ärevus kasvas veelgi, kui jõudsin osakonda. Mind juhatati palatisse, kus voodil ootasid mind ühekordsed sussid, ühekordne müts, vahvelriidest hommikumantel ja ühekordne sügavsinine kittel. Kes mäletab veel vahvelriiet? Kui olin riided vahetanud, kutsuti mind protseduurituppa, kus mõõdeti vererõhku „Koolibrid“ tagusid peas endiselt. Vererõhu väärtuseks oli 145/90-le, võrdlusena mainin, et minu normaalne  vererõhk on 110/70 või 100/70-le. Kusjuures „vahva“ on veel see, et igapäevaselt on mu vererõhk  madal, aga pulss see eest on kiire. Pulsi väärtus võib olla kuni 130-150 korda minutis. Kes eladeski on kogenud madalat veerõhku ja kiiret pulssi, teab, millest ma räägin. Kodus, kui vererõhku mõõdan, siis Esiema küsib mu käest alati, et kuidas ma püsti seisan. Aga tagasi loo juurde...

Pärast vererõhumõõtmist küsiti mu käest: „Kas te kardate?“ - „Ju vist...“ vastasin vaikselt õlgu kehitades ja ei tahtnud õdesid rohkem koormata oma närvitsemistega ning jätta muljet nagu ma oleksin peast soe ja mingi tavaline ärevik. Mind saadeti tagasi palatisse. Jäin ootama edasist.

Saabus anestesioloog, väiksemat kasvu vanem mees. Ma tahaks praegu jääda sündsuse piiridesse, sest edasiste sündmuste tõttu ma ei ole ilmselgelt objektiivne, ning seetõttu ma ei hakka kirjeldama, keda ta mulle meenutas... Peale enda tutvustamist, pöördus ta minu poole üsna üleolevalt: „Saan aru, et teil on olnud anesteesiaga mingid probleemid. Mis õudusi te siia kirjutasite?“ Rõhk oli sõnal „õudused“. Kunagi kiirabis lõi mind üks vanem dementne meespatsient, kes põdes Alzheimeri tõbe, rusikahoobiga näkku, kusjuures ta ise oli väga rahul oma teoga, nägu nalja täis. Korraks läks silme eest mustaks ja siis oli tähesadu silme ees. Olin rusikahoobist rabatud. Ja nii ka tookord haiglas olles tabas mind rusikahoobina ebameeldiv üllatus. „Kas tõesti, mind ei usuta...??“ mõtlesin hämmeldunult, pärast seda kui olin rääkinud südameseiskumisest ja fentanüülist. „Saage aru,“ patras anestesioloog edasi, „Suurhaiglas me süstisime südamehaigetele anesteesia käigus täisannuses fentanüüli (fentanüüli täisannus on 250 mikrogrammi 5-s milliliitris) ja 30 milligrammi morfiini,“ seletas ta tähtsalt. Olin jahmatusest võitu saanud ning tundsin, kuidas samaaegselt viha ja jõuetus minus keema hakkasid, aga ma suutsin veel oma emotsioone kontrollida. „Aga ma räägin teile nii, nagu asi oli, anesteesia sissejuhatuse käigus, kui süstiti fentanüüli, tekkis südameseiskumine!“ seletasin aeglaselt uuesti, ise samal ajal tundes, kuidas pisarad kurku tõusevad. „Kas teil on ka mõni dokument selle kohta?“ küsis anestesioloog stoilise ülbusega. „Ei,“ vastasin. „Kes oli teie anestesioloog?“ Oli järgmine küsimus. Ütlesin nime. „Aaa, teda ma tunnen ju hästi.“ Anestesioloogi hääletoon oli äratundmisrõõmust nüüd hoopis pehmem. „Ma helistan talle ja uurin asja,“ ütles ta. „Palun tehke seda,“ vastasin värisedes. Kui härra Anestesioloog oli ruumist lahkunud, puhkesin vaikselt nutma. Tõusin ruttu voodist ja haarasin kraanikausi kõrval olevast paberihoidjast mõned pabertaskurätikud ja tupsutasin ruttu silmi, et punaseid jutte ja paistetust ei jääks ning nuuskasin nina. Ma olen oma elu jooksul väga hästi selgeks saanud, kuidas varjata nutmisest punetavaid silmi. Kõik jäljed minu tundepuhangust pidid kaduma, juhul kui see väikest kasvu kuri-inimene peaks tagasi tulema. Kuradi gnoomik...! „Issand, ta on ju minu anestesioloog...“ Pisarad voolasid jälle, haarasin veel mõned pabertaskurätikud. Teatavasti nutt leevendab pingeid, seega õnnestus mul mõneti rahuneda, näis, et ka vererõhk on veidi langenud. Tundsin väsimust ja rammestust ning jõudsin taaskord tuimale tõdemusele, et oma saatuse eest ei pääse. Oli aeg minna operatsioonisaali. Kuigi stressitase oli kõrge, kuulasid jalad päris hästi sõna. Igal haiglal on oma kord. Selles haiglas tuli operatsioonisaali ise jalutada. Enne opisaali minekut avastasin, et minu anestesioloog on vahetunud. „Üllatus, üllatus...“ mõtlesin irooniliselt muiates. Tegemist oli äärmiselt meeldiva naisterahvaga, kellega me koos operatsiooniblokki jalutasime. Rääkisime kõigest, ta oskas väga hästi pingeid maha võtta. Muidugi küsis ta, kus ma töötan ja millega tegelen, nagu peaks minu eriala minu narkoosišansse paremaks muutma. Ok rahu, ma muutun õelaks... Enne, kui aru sain, olin operatsioonilaual pikali. Jutustasime veel veidi, et minu ärevusest tingitud vererõhku langetada. „Aga nüüd lähme magama,“ ütles anestesioloog reipalt. „Mis...?“ ei jõudnud ma oma küsimust lõpetada ja järgmisel hetkel olid tõepoolest „tuled kustus“...

Kuna tegemist ei olnud väga sügava narkoosiga, siis seekordne narkoosikogemus oli midagi unenäolaadset. Unes nägin valgust, suurt prožektorit, ning kapuutsidega ringisehkendavaid tumedaid kujusid. Ma näen tihti mingeid pööraseid unenägusid. Eriti hullumeelsed unenäod tükivad esile siis, kui olen palavikuhaigusesse jäänud, varasematel aegadel olid napakate unenägude vallandajaks alkohol ja pohmell. Aga nüüd alkoholi ja pohmelli probleeme õnneks ei ole. 

Kuigi olin narkoosis, tundsin valu, aga see valuaisting ei olnud midagi märkimisväärset. Seda tunnet võinuks võrrelda hambaarstitoolis istumisega, kui oled saanud tuimestava süsti. Sa tunned, et sinuga toimetatakse, midagi tehakse, aga midagi hullu sinuga ei juhtu. Hiljem sain teada oma ülimalt empaatiliselt günekoloogilt/kirurgilt, kes muuhulgas kuulub Eesti kolme endometrioosispetsialisti hulka, et spiraali panek ebaõnnestus. Ma ilmselt olen seda ka varem maininud, et minu günekoloog on üks vähestest endometrioosispetsialistidest Eestis. Protseduur ebaõnnestus sellepärast, et minu emakas on liidete poolt taha ja alla kistud. Kel on huvi, milline on normaalne emakas, siis võtke lahti anatoomiaõpik, kui see juhtub käepärast olema, või toksige mõnesse otsingumootorisse „emaka anatoomia“. Usun, et leiate vastused.

Peale ebaõnnestunud protseduuri lõppu, kui olin uuesti palatis, hakkasin otsima telefoni. Olin enne opisaali minekut oma telefoni jätnud nii, et see oleks koheselt kättesaadav. Tuginedes varasematele kogemustele tahtsin esimesena helistada Esiemale, sest teadsin, et ta muretseb. Teatasin, Esiemale, et protseduur on läbi ja olen tagasi palatis. Minu hääl oli selline nagu oleksin äsja klaas puhast viina ära joonud. „Protsseeduuuur onnn läbiii...“ üritasin võimalikult selgelt hääldada sõnu, kuid keel oli ikka väga sõlmes. See tegi nalja nii mulle kui ka Esiemale. Vaatamata sellele, et mu kõne oli veidi häiritud, suutsin ma üllatavalt selgelt mõelda. Andsin esialgse ülevaate oma seisundist. Lõpetasin kõne ja jäin toibuma. Vahepeal toodi isegi süüa. Söögiks oli lahja jogurt. Aga pärast seda, kui oled eluga pääsenud, oled kõige üle õnnelik, mida sulle pakutakse. „Vabsjee luks variant...“ mõtlesin endamisi jogurtit vohmides. Pärastlõunal, kui mõistus oli juba selge ja koordinatsioon ei vedanud enam alt, pääsesin koju, kus pingete langedes magasin veel ühe peatäie.

Ma saan aru, et vanadele „kaladele“ ei ole võimalik uusi trikke õpetada, sest ma ei väsi kordamast, et empaatiat ei saa õpetada, see kas on inimeses olemas, või ei ole. Aga kui seda lugu juhtus nüüd lugema mõni meditsiini õppiv või juba meditsiinis töötav noor inimene, siis minu tungiv sõnum oleks järgmine, kuula oma patsienti. MITTE KUNAGI EI OLE OKEI öelda üleoleva häälega: „...mis õudusi te siia ankeeti kirjutasite?..“! Või muud sarnast. Kuulake oma patsienti ja kui teil tekib lisaküsimusi, siis võiks uurida, ka patsiendi käest, kust on võimalik saada lisainfot, kui inimene ei ole mingil põhjusel ise võimeline seda lisainfot andma. Ükskõik, mis alal te töötate või kelleks te spetsialiseerute, kuulake ALATI oma patsienti ja ma võin teile 99 protsenti tagada, et te ei eksi MITTE KUNAGI oma töös. Ühe protsendi alla kuuluvad siis lapsed, enesetapjad, joodikud ja vaimuhaiged. Nendesse inimgruppidesse kuuluvate indiviidide poolt jagatud informatsioonis võib kahelda ja võib tekkida vajadus saadud info üle kontrollida, aga ei pruugi. Nad ei pruugi sugugi valetada. Nad võib-olla ei oska ise oma olukorda, tervislikku seisundit, hinnata. Kuulake oma patsienti, sest see info, mis on must valgel kirjas, ei pruugi olla see, mis tegelikult juhtus. Hea anamnees on hea meditsiini alus. Kas pole?

Mõelgem nüüd korraks. Patsient läheb näiteks Suurhaiglasse ravile, olgu selleks siis operatsioon, tilgutiga saadav ravi või kiiritusravi. Kõik mõistavad, et ka arstid on ainult inimesed ja nad võivad eksida ning nad eksivadki. Patsient on haiglas ravil ja äkki tekivad ravialased vead... Ükski meedik ei soovi meelega ravialaseid vigu teha ja ükski patsient ei soovi ravialaste vigade ohvriks sattuda, see on siililegi selge. Aga täiesti intrigeeriv oleks teada statistikat, kui sageli jääb „enter“ klahv vajutamata, kui näiteks Suurhaigla või mõne mõne teise haigla raviarst on kirjutanud esialgse sissekande patsiendi haiguslukku. Kui palju tehakse parandusi enne „enter“ klahvi vajutamist? Seda oleks tõesti huvitav teada... Kuigi ma olen meie meditsiinis kogenud igasugust, siis tahaks endiselt loota, et enamik meie raviarste vajutab „enter“ klahvi ilma igasuguse kahtluseta. Tahaks loota kõikide patsientide nimel, et kõik andmed, mis sisestatakse haiguslukku, on tõesed. Aga mõelgem ühe korra veel, kui sageli jääb siiski see õnnetu „enter“ klahv vajutamata...? Selleks, et see „enter“ vajutataks puhta südametunnistusega iga patsiendi haigusloo sissekande korral, on vaja meie ühiskonnas avatud, võrdset ja hirmuvaba kahekõnet nii patsientide kui ka arstide vahel. Arstid ei peaks kartma nõiajahti ja nad peaksid olema võimelised oma vigu tunnistama.

Teisest küljest, kuigi ma tean omast käest, et see on väga raske, peaksid nii patsiendid ja ka nende lähedased mõistma, et meditsiin ei ole kõikvõimas. Tuleb tunnistada, et diagnoositakse küll suurepäraselt, aga paljusid haigusi ei osata veel ravida. Ei ole imerohtu, mis ühe ööpäevaga kõik valu ja vaeva ära võtab. Isegi palavikurohtu peab rohkem võtma kui üks  ööpäev. Inimestena me peaks või vähemalt me võiksime püüda aru saada, et nii meditsiinis kui ka üldiselt elus ei lähe kõik nii nagu tahaks... Uskuge, ma tean, et seda on väga raske mõista. Mulle ei ole kunagi meeldinud see väljend „leppimine oma haiguse või haigustega“, ma arvan, et neid inimesi on ikka väga vähe, kes suudavad oma haigusega leppida. Enamik meist kroonikutest annab endast parima, et iga päev toime tulla.

Kui seda lugu juhtusid lugema inimesed, kes pole meditsiinis nii kodus, siis on mul sõnum ka teile. Kui teil tekib probleeme ravi ja protseduuridega, siis dokumenteerige nii palju kui saate. Jätke meelde nimed ja kohad, kirjutage üles toimunu, pidage või päevikut, pildistage, filmige. Mõistan, et see kõlab tohutult paranoiliselt, aga terve mõistuse säilitamiseks, on sündmuste dokumenteerimine eluliselt tähtis. Ma ei tee nalja. Tänapäeval on peaaegu igaühel on olemas nutitelefon. Mina patsiendina tundsin ennast tohutult alandatuna, kui sain aru, et sünnitusabi- ja günekoloogiaosakonna anestesioloog seadis kahtluse alla minu esimese anesteesiakogemuse ja sellega seonduva. Nii meedikute kui ka patsientide seas on igasuguseid tüüpe, aga enamik on ikka adekvaatsed inimesed, kes saavad aru, kes nad on, nad orienteeruvad ajas ja kohas. Iga lugu, mis puudutab inimese tervist, on erinev. Nendes lugudes peitub nii traagikat kui ka  pisarateni naerutavat huumorit. Need lood on alati sügavalt isiklikud ja ülimalt emotsionaalsed ning kui me hoolega kuulame või loeme, siis igast loost on võimalik midagi õppida. Tänan tähelepanu eest!