Plasmaferees....

Kuna minu elu on viimastel aegadel olnud selline, et vähemalt kord või kaks aastas satun  haiglasse, siis üks õhtu vannis, nii-öelda „autopiloodil“ olles, avastasin enda jaoks täiesti uue ja pisut karmi võrdlusmomendi – haiglasse sattumine on peaaegu sama, mis vangi minemine. Mis seal salata, režiim haiglas on muidugi oluliselt leebem kui vanglas, aga haiglarežiim  sõltub natuke ka sellest, mis põhjusel on inimene sinna sattunud. Vahel määratakse voodirežiim ning lubatud on ainult hädapärane tualetis käik. Halvematel juhtudel, kui inimesel on näiteks mõistus „kaardilt ära jalutanud“,  siis pannakse talle külge jala- või randmevõru, mis teatud piiri ületamisel käivitab alarmi. Ja oi, kuidas see alarm võib huilata, usun, et isegi surnud morgis  võiksid selle peale üles ärgata. Selguse mõttes tahaksin täpsustada, et mina isiklikult pole veel sellise vidinaga õnneks kokku puutunud, kuid olen eemalt näinud selle randme- või jalavõru funktsiooni. Võrdlusi vangimajaga võib  tuua ka näiteks vestluse alustamises kaaskannatajatega. Küsimus, mille eest kinni kukkusid, võrdub küsimusega, miks te haiglasse sattusite. Pole ilus küsida teise inimese diagnoosi kohta, sest vahetevahel ei soovi inimesed endast rääkida, kuid üllataval kombel haiglas olles inimesed muutuvad väga jutukaks ja jutustavad hea meelega oma lugusid. Küsimus palju said, võrdub küsimusega kauaks haiglasse tulite. „Kongi“- ehk palatikaaslased võivad olla ääretult  empaatilised. Kui on näha, et sul on halb olla, jäetakse sind rahule. Haiglas võib kohtuda inimestega, kellega pärismaailmas iialgi kokku ei puutuks.  Haiglas ei ole tegelikult halb olla, kõik põhivajadused on rahuldatud, soe tuba,  kolm korda päevas saad süüa ja vajaudusel saab ka pesta, aga ükski normaalne inimene ei taha seal olla kauem kui vaja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada...

Hoiatus! Järgmine blogi sisaldab pildimaterjali, mille sisu on võib-olla häiriv. 2018. aasta hilistalvel olin jõudnud lihashaiguse ravis kõige raskemasse etappi. Konsiilium otsustas proovida plasmafereesi ehk lihtsamalt öeldes plasmavahetust. Plasmavahetus ei ole kerge protseduur, sest organism satub ravikuuri ajal suure koormuse alla. Internetiavarustest võib leida järgmise Keskhaiglast pärit plasmafereesi määratluse: „Plasmaferees on siis raviprotseduur, mille käigus eraldatakse verest kuni 25% ringleva plasma mahust. Protseduuri eesmärk on vähendada vereplasmas sisalduvate ja haigust põhjustavate ainete, sealhulgas autoantikehade immuunkomplekside hulka organismis.“ Uskuge, täpselt nii hull see protseduur ongi. Kuna protseduur oli hirmutav ja ma teadsin, et mind ootab ees tsentraalne ehk keskne veenitee, kanüül pannakse rangluu alla, siis suure hirmuga jätsin päevapealt suitsetamise maha. Plasmafereesi suurim tüsistus on saada kopsutromb, teisel kohal on vereõhulangus. Tõmbasin oma viimased sigarillod 26. jaanuaril 2018. aastal.

Aga tulles tagasi plasmavahetuse juurde. Mäletan, et oli väga külm veebruari lõpp. Neuroloogiakeskuse osakonnas valitses parasjagu gripipaanika. Rangelt kästi kanda ühekordseid  maske. Nina kiheles, hingata oli raske, näonahk oli kuiv ja pragunenud huuled läksid pidevalt seest pisut krobelise maski vastu tekitades vastikusevärinaid ja kananahka ihule. Vist on ütlematagi selge, et kõik need lisadraamad ajasid meeletult närvi. Palatis ole nagu tahad, aga koridoris kanna maski! Osakond meenutaski tõepoolest vanglat. Maskikandmise käsk oli oma olemuselt üsna absurdne, sest nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögi ajal olid kõik haiged ikka söögitoas koos. Kõik eemaldasid kuulekalt oma „suukorvid“, üks minu temperamentne palatikaaslane nimetas maske „suukorvideks“, ja sõid oma lobi. Kusjuures haiglas olles võib söögikordade ootamisest saada päeva suursündmus, sest midagi muud seal suurt teha ju pole. Kui koridoris oli kuulda söögikäru tulemist, siis peas hakkas kummitama viisijupp Jääaja filmist: „Söök, võrratu söök...“ Kui inimene polnud just kõige täpsema käega sööja, siis just punast suppi süües,  borši või seljankat, oli suhteliselt suur tõenäosus saada enda „suukorv“ punaseid täppe täis. Eriolukord osakonnas pani ka minu käed söömisel ajal tudisema.

Saabus päev tsentraalse ehk keskse veenitee rajamiseks. Taaskord valmistati mind  protseduuriks ette nagu kuningannat, mulle anti „kohalikud riided“ ehk siis haiglapidžaama, mis oli ruuduline ja flanellist. Minu meeldivaks üllatuseks oli kogu komplekt täiesti terve ja isegi sobiva suurusega. Kusjuures tuleb ära märkida, et saada endale sobiva suurusega pidžaama on täiesti kunsttükk omaette. Sest enamasti on haiglariided kas liiga kitsad, pitsitavad, nööbid ei lähe korralikult eest kinni, püksisääred on liiga lühikesed või on veel mõni mu probleem. Kuid minul seekord vedas. „Algus on paljutõotav,“ mõtlesin endamisi. Mind pandi voodisse ootama. „Kohe tulevad tüdrukud ja viivad teid alla,“ ütles õde. Tulid õde ja hooldaja ning mul kästi pikali heita ja algas sõit koos voodiga suurde intensiivraviosakonda. „Dead woman rolling! – Surnud naine veeremas!“ Mind tabas täielik dejá vu tunne, mis iseenesest oli minu jaoks veider, sest kõikide loogikaseaduste järgi oleksin pidanud olema taastunud oma 2015. aasta kevade traumaatilisest kogemusest. Aga võta näpust, ei olnud ma tuhkagi emotsionaalselt taastunud, kuigi olin seda kinnitanud nii endale kui ka teistele...pulsisagedus tõusis, kõrvus kohises. „Issand, kas jälle...?“ Olin mõtetes nagu naksti tagasi Suurhaiglas: „Appi, ma ei taha surra!“ Mind valdas küll paanika, aga ma suutsin ennast väliselt vaos hoida. Tundsin peas surumistunnet ja tukslemist. Igasugused mõtted ja kõikvõimalikud stsenaariumid, mis kõik võib valesti minna vuhisesid peast läbi. Kusjuures surm on nendest veel lihtne variant, palju hullem on jääda, vabandust väljenduse pärast, keedubaklažaaniks. Hiljem mõistsin, et see stress, mida intesiivraviosakonda sõites tundsin, oli posttraumaatiline stressihäire. Jah, saite õigesti aru. See ei vaeva ainult sõjakolletest tulnud sõdureid, vaid ka tavalisi inimesi, kes on üle elanud raske katsumuse või näiteks on saanud kroonilise progresseeruva diagnoosi, mistõttu elu on muutunud  kardinaalselt. Karm reaalsus on see, et teatud haigused panevad elu pausile.

Tegelikult on minu arvates veel üks lihtne tõde „nr. 69“, et taastumisele ei saa panna aegumistähtaega. Kõige parem stsenaarium taastumiseks on siis, kui sellega koheselt tegeleda. Siis on taastumise eduprotsent oluliselt suurem ja taastumise edulugu sõltub ka sellest, milline on terapeut. Peale 2015. aasta kevade anesteesiajamasid mina ei otsinud koheselt abi, sest arvasin, et pean ise olema tubli ja läbielatu endalt nii-öelda maha raputama ning eluga edasi minema. Kuid ilmselgelt jättis 2015. aasta kevad minusse sügavama jälje kui julgesin seda endale tunnistada. Psühholoogilist abi sain esimest korda 2018. aasta suve lõpul ja tundsin, et olen õnnega koos, et leidsin endale terapeudi, kes tõepoolest „jagas matsu“. Ta hakkas kohe alguses minu käest küsima õigeid küsimusi. Esimene neist oli: „Kas ma teen halva mängu juures head nägu?“ Vastus sellele oli, et see tõesti nii on ja sellest hea näo tegemisest on kujunenud minu üks ellujäämismehhanisme.

Inimesed on väga-väga erinevad ja hästi erineva taluvusega. Psühholoogilise abi otsimine on täiesti normaalne, kui jääb tunne, et peale traumaatilist kogemust inimene ei saa endaga ise enam hakkama. Aga taaskord ma olen teemast kõrvale kaldunud. See on juba nagu minu mingi leivanumber... J  

Jõudsime intensiivraviosakonda. „Jeerum, mu pea on nii paks, kas ma võiksin ehk siin maha minna ja tagasi pöörduda?“ mõtlesin värisedes. Kusjuures, nüüd tagantjärele mõeldes, ma pole kunagi kõva häälega öelnud, et mul on halb olla, kui mõne protseduuri või operatsiooni eel olen ennast halvasti tundnud. Jällegi täiesti veider fenomen. Ilmselt on mulle sisse juurdunud see, et kui on vaja ära taluda, siis on vaja ja midagi pole teha. Kõik, jutul lõpp, punkt. Tagasipöördumisest polnud enam juttugi, enne kui aru sain, olingi platsis intensiivraviosakonna protseduuritoas. Jäin voodi peale lamama. Aktsendiga tütarlaps käskis mul seljast võtta haiglapidžaama ülemine osa. Poolalasti ja alandatult lamasin oma voodis nagu tapalavale saadetud ülenuumatud pudulojus ja ootasin oma saatust. Saabus arst, mask näo ees. „Tere, teie olete patsient?“ küsis ta leebel häälel. Tegu oli meesterahvaga ja mind isegi ei pööranud tähelepanu, et olin jahedas toas poolalasti. „Ju vist,“ vastasin õlgu kehitades. Kuigi minu hirm oli suur, üritasin keskenduda arsti hääletoonile. „Sain aru, et töötate kiirabis?“ küsis ta. Samal ajal kui arst valmistus tsentraalse kanüüli panekuks, suutis ta sujuvalt minu mõtted mujale viia. Me vestlesime pikalt erakorralise meditsiini ja kiirabiteemadel ning elust üldse. Arst muidugi rääkis rohkem. Tuli välja, et minu kanüüli panija oli sõitnud ühel eluetapil ka laste reanimobiili. Tundsin väikest kergendust: „Kui doktor on tegelenud lastega, kelle anatoomia teatud vanuseni ei sarnane täiskasvanule, siis küll ta selle tsentraalse veenitee ka mulle ära paneb,“ üritasin ennast mõttes lohutada. Arsti hääl oli meeldivalt mahe ja ta jätkas jutustamist. Kuigi steriilne protseduurilina oli osaliselt üle minu näo ja ma ei näinud suurt midagi, oli doktor piisavalt lahke, et selgitas igat oma sammu kanüüli panekul. Ühel hetkel tundsin suurt ebamugavust, tuline valujutt jooksis kehast läbi. Nagu keegi oleks jalaga vastu rindu löönud (mitte, et ma seda, olgu Universum tänatud, kunagi kogenud oleks). Võtsin julguse kokku ja oigasin arstile: „Ai, kuule, pilt hakkab vist ära minema..“ Koheselt olid arsti osavõtlik silmapaar minu kohal. „Mida sa tunned praegu?“ küsis ta kerge ärevusega, kuid jäi rahulikuks. Ajas meeletult köhatama ja selline tunne oli, et kanüüli mandrään ehk siis juhtevarras tegi tiiru ära ka südames. Burrlumps! Kui halb enesetunne möödus, siis doktor  jätkas protseduuriga. Mõned ebamugavused tuli veel ära taluda. Kuna piirkond, kuhu tsentraalset kanüüli paigaldati, oli tuim, siis ei tundnud ma valu kui doktor õmbles kanüüli  mulle naha külge, et see oleks hästi fikseeritud ja ei liiguks paigast, sest kanüüli paigaldamine oli olnud vaevaline nii mulle kui ka arstile. Küll aga tundsin nõela liikumist õmblemise ajal, ütleksin et see oli selline omapärane tunne, nagu lamaks kingsepa juures... Kuna töö sõltub tellija materjalist, siis ma arvan, et arst oli väga tubli, olen talle ääretult tänulik, et ta tegi ebameeldivat protseduuri väga professionaalselt ning tüsistusteta. Ta oli tõeliselt osav oma ala spetsialist ja ma arvan, et selliste inimestega võib ka metsa luurele minna.

Peale protseduuri veeretati mind röntgenisse, kus kontrolliti tsentraalse veenitee asukohta. Olin ülimalt õnnelik, et olin eluga pääsenud. Peale röntgeni võis alata teekond tagasi osakonda. Jeerum, mul oli selline tunne, nagu keegi oleks rindkeres tõsist äestamistööd teinud. Ei saa köhatada, ei saa naerda. Samuti magasin mingisuguses veidras ja ebaloomulikus asendis. Öö jooksul ärkasin korduvalt, sest valu takistas magamist. Kuid kõigega kohaneb, juba kõigest ööpäev hiljem olin oma uue „vidina“ omaks võtnud.

Laias laastus nägi plasmafereesi protseduur välja selline, et aparaadi voolikud ühendati kanüüli külge ja protseduur võis alata. Protseduuri tehti üle päeva, üks päev oli protseduur ja teine päev oli taastumiseks. Plasmavahetuse aegseks lamamiseks kulus poolteist kuni kaks tundi. Ja digiajastul on vaja kindlasti teha protseduuri ajal palju pilte endast, et hiljem sõpru ja sugulasi hirmutada. Kuidagi peab ju meelt lahutama. Kahjuks ma enam ei mäleta plasmafereesi õe nime, aga ta oli ääretult empaatiline ja soe inimene. Tänu temale tundsin ennast rahulikult ja turvaliselt ning need protseduuripäevad kulgesid ladusalt, hoolimata vahepeal tekkinud probleemidest, millest hiljem ka juttu tuleb.

Peale protseduuri oli selline pesumasinast, kuhu on ka tsemendikamakaid sisse visatud, läbi käimise tunne. Valdas totaalne nõrkus, käte ja jalgade jõudlus oli näiliselt olematu,  pea käis ringi ning tahtsin ainult magada.

Ma arvan, et ma olen patsiendina üsna kannatlik inimene, ei turtsu personaliga, olen sõnakuulelik ja teen koostööd, kuid patsiendina on mul üks väga halb omadus. Ma ei ütle, kui mul on halb, sest minevikus ei ole mind tõsiselt võetud ja see on kahjuks oma jälje jätnud. Kuidas teile meeldiks, kui teile öeldakse, et ah see pole midagi, sellel ja sellel inimesel on hoopis hullem. Või, et ära kujuta ette, sa mõtled üle. Ma väga loodan, et te ei ole pidanud kogema sellist suhtumist, sest see on äärmiselt solvav ja kroonikule võib selline negatiivne suhtumine pikalt mõju avaldada.

Teise plasmafereesi protseduuri päeva öösel hakkas mul halb. Kohe väga halb. Kõht läks lahti ja oli pinges nagu trumm, nagu siis kui kõht on gaase täis ja need ei taha hästi välja tulla, väljaheide oli veniv, süda oli paha, jalad olid all nagu puust, lõug ja kael olid kanged, tasakaal oli häiritud. Käisin tualetis kolm või neli korda ning esimest korda ma ei julgenud ust lukustada. Tualetti läksin nagu mõni eakas reumahaige, toetusin kätega voodijalutsitele. Peale tualetirallit suutsin lõpuks magama jääda. Loo moraal? Kui te peaks kunagi haiglasse sattuma või te juba olete regulaarne haiglas käija, siis palun ärge tehke seda, mida mina tegin – ei kutsunud abi. Kui teil on ikka tõeliselt halb olla, siis vajutage kella ja teie juurde tullakse, kasvõi kell kolm öösel.

Plasmafereesi skeem nägi ette, et protseduur pidi toimuma üle päeva, kuid paraku juhtus ka nii, et ühe korra tekkis ka pikem paus. Kõik möödus rahulikult, aga kui peale pausi saabus järjekordne protseduuri päev, siis selgus, et „ohoo!“, tsentraalne veen ei tööta korralikult. Tundsin, kuidas viimane jõuraas minu kehast lahkub. Lauale tekis ka variant, et võib-olla on vaja rajada uus veenitee. Taaskord ma ei suutnud uskuda oma kõrvu. „Ei ole võimalik...“ mõtlesin nördinult. Kuid väliselt ma jäin väga rahulikuks, ma ei andnud kordagi mõista, et olen endast väljas. Aga elus on ikka nii, et kui on probleem, siis enamasti on sellele ka lahendus. Oma kadunud isalt olen pärinud omaduse kriisiolukordades saavutada head kontakti teiste inimestega. Kuna plasmafereesiõde oli äärmiselt intuitiivne, avatud ja laia silmaringiga inimene, siis polnud temaga kontakti saavutamine sugugi raske. Ma tahan öelda, et ta oli väga tubli ja kannatlik ning ta „remontis“ minu tsentraalset veeniteed seni, kuni see sunnik uuesti tööle hakkas. Aitäh, sulle, kelle nime ma endiselt kahjuks ei mäleta! Väga piinlik.

Kokku veetsin haiglas 12 päeva. See on minu patsiendikarjääri jooksul pikim periood  haiglas olla. Need olid katsumusterohked päevad. Kuid kõige nörrutavam oli see, et plasmafereesist polnud lihashaiguse ravis kasu.

Selline näeb siis välja patsiendile paigaldatud tsentraalne veenikanüül. 

Esimene plasmafereesi päev. "Halb välja, hea sisse." Plastikkotis on see, mis minust välja filtreeriti. Alguses meenutas minu mürke täis plasma Saku Originaali, hiljem oli värvus nagu Pavlovi jäätise sidrunikreemil. Pudelist tilgutati "head rakud" sisse tagasi.

Ja see olen siis mina esimesel protseduuripäeval. Silm on üsna selge, hilisemaid pilte ma siia panna ei tahtnud, sest olin üsna vaevatud moega, ei taha inimesi niipalju ka hirmutada. Mask on siis sellepärast ees, et Neuroloogiakeskuse osakonnas valitses gripipaanika. 

Oli mahe talvepäev ja päike paistis ning nägu oli juba veidi lootusrikkam, ent kahjuks mitte kauaks.