Koer Terapeut....ehk tädi Mia ja Maya-kutsu seiklused...

Head, sõbrad ja lugejad, lõpuks ometi on haiglalood otsa saanud ja saab hakata jagama  mõtteid ka teistel teemadel. Ma ei ole küll ebausklik, aga ptüi-ptüi-ptüi, tuleb kolm korda üle vasaku õla sülitada ja vaikselt loota, et vähemalt praegu (rõhk sõnal praegu) mul rohkem sinna Neuroloogilakeskuse statsionaari asja pole.

Kes võib-olla on algusest peale lugenud, ehk mäletab, kuidas ma kunagi lubasin kirjutada  ootamatult minu ellu tulnud neljajalgsest liitlasest ehk Terapeudist. Kes pole lugenud ja kes ei mäleta, pole ka üldse hullu. Lõviosa ajast unustan minagi asju ära, tähtsaid ja vähemtähtsaid. Õnneks aitab asju meeles pidada telefon. Igal juhul on see postitus  pühendatud kõikidele sulelistele ja karvastele, kahe- ning neljajalgsetele sõpradele. J

Alustuseks tahan selgitada, et Terapeudi passinimi oli Maya, just nimelt y-ga. Mayaks kutsusid teda ka kõik teised pereliikmed. Terapeut oli suur, mõnus, tark ja pikakarvaline hundikoer, kelle käpad olid sama suured kui minu rusikas. Terapeudi nime pälvis väärikas  ja uhke loom minu käest, sest ta suutis mind aidata rasketel hetkedel nii, nagu pole seda keegi kunagi teinud. Hiljem selgitan lähemalt, miks just selline nime valik. Esiema kutsus teda vahel Mütakaks just tema suuruse tõttu ning tädi Miaks kutsuvad mind õe  kolmeaastased ülivahvad kaksikud, kes suvel saavad juba neljaseks. Jeerum, kuidas aeg lendab. Alles nad sündisid ja juba on nii suured.  

Hoolimata oma misantrooplikest kalduvustest, pean tõdema, et olen tegelikult alati hinnanud oma perekonna ja kõige olulisemate inimeste seltskonda. Kuid tuleb tunnistada, ja ärge nüüd palun solvuge, aga vahel tunnen ennast neljajalgsete sõprade keskel veel paremini. Loomad on ausad ja vahetud nagu väikesed lapsed, kuniks neid ei kasvatata, ei koolitata teistsuguseks.

Nagu kõik tutvused, algasid ka meie suhted Terapeudiga pisut kohmakalt ja veidi konarlikult. Ta oli minu õe pere koer, kes oli elanud oma elupäevade algusest saadik suure hooviga eramajas. Kuid elus lähevad asjad harva nii nagu tahaks ja seetõttu  eelmise aasta kevadel  pidi koer kolima olude sunnil minu ja Esiema juurde elama. Meie kodu oli Terapeudile vahepeatuseks, sest edasi kolis ta uude eramajja, kus on suur hoov ja metsatukk. Terapeut tundis nii mind kui ka Esiema väga hästi, sest olime õe ja tema pere endises kodus olnud sagedased külalised.

Selleks, et koduharmoonia säiliks, tuleb igas kooselus tundma õppida teise elusolendi eripärasid, olgu ta siis kahe- või neljajalgne. Nii pidime ka meie Esiemaga õppima, milline on koera soole- ja põietegevus ning kuidas ta õues teiste koertega käitub. Et koera stressitaset vähendada ning aidata tal paremini tubase eluga kohaneda, leppisime Esiemaga kokku, et hoiame toauksed lahti, et loomal oleks võimalik rohkem ringi liikuda. Ta oli ju terve oma senise elu elanud majas ning äkitselt on ta nii väikese territooriumi peal. Me Esiemaga mõistsime varakult, et tegu on äärmiselt intelligentse ja entusiastliku eluvormiga, sest ta kohanes üllatavalt kiiresti.

Esimesed nädalad Terapeudiga panid meid kahejalgseid üsna tihti proovile. Sest Terapeut oli harjunud varahommikuti haukuma, ta oli üldse suur haukuja. Koera eesmärk oli kaitsta  territooriumi, kus ta parasjagu viibis. „Hei...kuule...(auh)...keegi on koridoris...(auh-auh)...ärka üles, keegi käib seal...(auh-auh-auh)...nad tahavad võib-olla meile sisse tulla (auh-auh-auh-auh)!“ Kohati oli tunne, et ta kuuleb ka õuest putukate lendamist ja  rohutirtse rohu sees hüppamas, sest näiliselt ta võis haukuda mitte millegi peale. Linnas muidugi rohutirtse pole. Vähemalt minu teada.

Kuna meie elukoht oli koera jaoks uus, siis iga päev tasahilju suurendasime oma perimeerit, alguses käisime väiksematel ringidel, hiljem võtsime ette juba suuremaid ringe. Suvi oli palav ning must, siidine ja paks kasukas ei teinud Terapeudi elu sugugi lihtsamaks, seetõttu oli jalutuskäikudel alati kaasas nii snäkk (koeraküpsis ja õun) ning vesi. Kuna Terapeut ise põdes autoimmuunhaigust, Addisoni tõbe, kus haigusest on haaratud neerupealised, siis palavate ilmadega jalutades oli vesi nii koera kui ka minu jaoks ülimalt tähtis. Selgituseks tahaksin öelda, et me ei joonud päris ühest pütist, temal oli oma vesi ja minul oma. Ma arvan, et meie juures oli koer kõige õnnelikum siis, kui ta sai koerteplatsil ilma rihmata joosta ja minu visatud palli püüda. Vaeseke võis end ikka päris hingetuks joosta. Aga kuna meil polnud kunagi kiiret, siis me puhkasime. Tegime palju puhkepause nii minu kui ka tema pärast. Selles mõttes oli temaga hea jalutada.

Koerad on väga targad loomad, aga see oli tõesti uskumatu, milline oli Terapeudi suunataju! See loom võis hämmastada, üllatada ja rõõmustada igal sammul.

Ükskord sattusime mereäärsesse metsa. Ma tunnistan teile ausalt, et üksinda ma poleks tahtnud seal metsas olla, kuid Terapeudiga võis käia igal pool. Ta ei olnud õnneks iseloomult kuri, aga ta nö „lõi“ oma massiga ja seetõttu polnud temaga jalutades kunagi mingit hirmu. Metsas olles hakkas Terapeut hoogsalt minema mööda rada otse edasi. Mõtlesin ise, et kuhu ta nüüd küll minna tahab. Ütlesin kõva häälega: „Kuule, sõbrake, kas sa ehk tahasid vasakule hoida, seal on maantee.“ Terapeut vaatas üle õla ja andis kogu oma olekuga  mõista, et mitte mingil juhul me ei lähe vasakule ja marssis asjalikult edasi. Meile tulid vastu mõned üksikud tervisejooksjad ja noortekamp. Terapeut ei lasknud ennast millestki ega kellestki häirida, vaid sammus kindlalt edasi oma seatud eesmärgi poole, mis minule esialgu selgusetuks jäi... Pinnas, millel käisime oli liivane ja raske, tundsin, kuidas jalad kangemaks muutuvad, kuid midagi polnud teha ka. Kuid siis sai ka minu jaoks Terapeudi eesmärk selgemaks. Ahaa! Ta tahtis jõuda mere äärde ning vette minna ja veidi jahutust otsida. Oi, kui õnnelik ta oli, kui ta lõpuks vette sai, hüppas ja kargas nagu kutsikas. Mina olin kõigest põlvedeni vees. Veest välja tulles raputas tänutäheks rihma otsas olev Terapeut end nii, et ükski veepiisk ei jõudnud minu riietele. Mis oli ka tegelikult päris hämmastav, et minu riided kuivaks jäid.

Mäletan ka päris algusest, kui koer meile tuli, vahejuhtumit, kuidas Terapeut otsustas tõlgendada minu sõnu. Sõin hommikust ja koer oli kannatlikult minu juures köögis. Ta teadis väga hästi, et ta ei tohi laua ääres nuruda palakesi, seega ta lamas põrandal, kuid silmad olid ainiti minu poole suunatud. Kui olin köögis omadega ühele poole saanud, ütlesin koerale: „Noh, lähme teeme  siis voodi ära ja siis lähme õue.“ Arvake ära, milliseid sõnu tema kuulis? „Noh“ ja „lähme voodi“. Kui hakkasin voodit tegema, siiberdas Terapeut väga osavalt minu ja voodi kõrval oleva tumba vahelt nii, et enne kui midagi öelda sain, oli ta hopsti! voodis. Kõik on arusaamise ja tõlgendamise küsimus nii loomade kui ka inimeste maailmas.

Ma olen alati armastanud hommikuti magada. Kui veel tööl käisin, siis oli üsna kuritegelik minna tööle poole kaheksaks, sest kell kaheksa pidid juba olema tööks valmis  - riided vahetatud ja töövahendid üle vaadatud. Kuritegelik oli varajane tööle minek sellepärast, et enamik inimesi pole hommikuinimesed, see on teaduslikult tõestatud. Väga vähesed suudavad vara tõusta ja särada. Päriselt.

See oli üks mahe maikuu hommik, kus uni maitses eriti hästi. Olin veel poolunes, kui kuulsin ukse kriuksumist ja raskeid aeglaseid samme. Minu „äratuskell“ oli kohal. Mõtlesin  end patjade vahele ära peita ja nii veidi aega juurde saada, aga looma sa juba ei peta. Hopaa! Suur sõber oli esikäppadega minu uuel voodil. Kuulsin, kuidas suur saba sahises vastu maad ning minu leebe äratamine algas nuusutamisega. Kuna ma ikka ei reageerinud, peitsin end patjadesse, siis minu üllatuseks kostitati mind käpahoobiga lagipähe! Üllatusest olin koheselt ärkvel. Terapeudi sõnum oli väga selge – sa kas ärkad nüüd või ma pissin tuppa. Tuli hakata ennast liigutama.

Siiani ei suuda ära imestada Terapeudi kannatlikkust. Ühele hommikule eelnev öö oli olnud väga kehv ja tõustes oli enesetunne talumatult halb. Enda liigutamine oli tavalisest vaevanõudvam. Vaatasin uimasena aknast välja ja üritasin ennast koguda. Toaukse kriuksudes loivas tuppa kannatlik ja tõenäoliselt pilgeni täis põiega Terapeut, kes seisis minu ette ja tõusis käppadega mu põlvedele. Me olime enam vähem ühekõrgused ja see võimaldas tal mulle sügavalt silma vaadata. Kogu koera tõsine olemus väljendas järgmist: „Ma tean, et sul on halb olla, aga ole nüüd palun nii kena, pane riidesse, võta oma ravimid ja söö võileib ning lähme välja, sest ma ei suuda enam kauem oodata.“ Ta lahkus minu põlvede pealt ja suundus esikusse. Minul vajus hämmastusest suu lahti. Olin vapustatud Terapeudi diplomaatiast. Oma füüsilisi hädasid ületades tuli asuda tegudele.

Terapeut ei sallinud kunagi niisama hädatsemist. Nagu kõik loomad, oskas ta väga hästi „diagnoosida“ kas tegemist oli lihtsalt tähelepanu otsimise või tõelise hädaga. 2018. aasta hiliskevadel olin lisaks muudele hädadele kimpus endometrioosi ohjeldamiseks määratud tabletiraviga. Selle tabletiravi alguses nägin kurja vaeva günekoloogilise verejooksu ja kirjeldamatute  alakõhuvaludega. Minu päevarutiin oli siis järgmine - kõigepealt võtsin sisse oma igapäevased rohud, mis on seotud lihashaigusega, siis pidin läbi häda veidi sööma, et magu peale  põhiravimite võtmist „töölepingut lõplikult üles ei ütleks“. Väiksele einele järgnes valuvaigistikokteil ja tund aega oigamist ning soojenduskoti kallistamist. Mäletan üht  hommikut, mil valu oli eriti hull ning saatanlik alakõhuvalu ei ilmutanud mingisuguseid järelejäämise märke. Ulgusin nutta, sest valu ja frustratsioon ning teadmine, et endometrioosile ravi pole ja, et see haigus  paremaks ei lähe, olid minust sel korral võitu saanud. Korraga kuulsin köögist sörkivaid samme ja tuli Terapeut, kes oma suure käpaga kraapis mu põlve ning tahtis mu nägu limpsida, justkui küsides: „Sul on valus? Kas ma võin su valu, tati ja meeleheite ära limpsida?“ Olin sellest tõeliselt liigutatud ja jõudsin jäledusele, et kui keegi teine ei pane tähele su valu, siis neljajalgne sõber märkab kindlasti.

Terapeut oli entusiastlik jalutaja ning võimalusel suhtles ta temperamentselt teiste koertega, eriti häälekas oli ta väikeste koerte ehk zippy’dega, neid ta ei sallinud silmaotsaski. Tal oli nendega nö „oma teema“, mis jäigi lõpuni arusaamatuks. Nagu eelpool mainitud, oli eelmise aasta mais, minu mitmete muude vaevuste kõrval, günekoloogiline verejooks esikohal ning alakõhuvalu oli ulmeliste mõõtmetega. Ja teate, te võib-olla ei usu seda, aga ei olnud paremat koera. Õues jalutades käitus Terapeut nii, nagu ta oleks koerte koolis käinud – ta oli kannatlik, ei kiirustanud, kui seisma jäin, siis ta ootas minu järele, ei tirinud rihmast, ühesõnaga oli ideaalne neljajalgne kaaslane. Kord oli isegi nii, et teisel pool teed suure tee ääres jalutades, tuli vastu taksikoer. Terapeut vaatas üle õla minu poole ja nägi, et olen valudes, kõndimine oli muutunud lonkavaks, hingamine oli pindmine ja valust oli higimull otsa ees. Oma suures ja targas koera peas võttis ta ilmselt vastu otsuse, et seekord pole mõtet jamada, ning kõndis rahulikult teisel pool teed olevast taksikoerast mööda.

Ma magasin oluliselt paremini kui Terapeut meil oli. Tema hüpnotiseeriv nohin ja aeg-ajalt ringutades kuuldavale tulnud mörin, mõjusid turvaliselt ja uinutavalt. Ehk on nüüd paremini arusaadav, miks ma tegeliku nimega Mayat Terapeudiks kutsusin. 

Kadunud Urmas Ott olla kunagi öelnud, et haigusest taastumisel on armastusel võtmeroll. Ma olen sellega põhimõtteliselt nõus. Kui sul on inimene kõrval, see keegi eriline, kes tekitab sulle „liblikaid kõhus“ tunde, kes näeb sinus inimest ja mitte haigust, samal ajal aktsepteerides sinu haigusest tingitud eripärasid, kellega sa suudad minna läbi „paksu ja vedela“, siis on sul vedanud ja sa oled õnnega koos. Aga haigused paraku muudavad inimest, suhted lähevad lörri ja sa ise võid muutuda väljakannatamatuks. Mina arvan, et sellisel juhul, kui oled üksi jäänud, võiks lahenduseks olla lemmikloom. Aga pange tähele, lemmiklooma võtmisse tuleb suhtuda äärmisel vastutustundlikult, sest lemmikloom on elusolend nagu iga teine. Inimene on ainult see, kes arvab, et ta on siin maakeral eesõigustega. Unustage ära, ei ole, kindlasti mitte. Me jagame seda maakera paljude huvitavate elusolenditega. Kui organism on juba haigusest puretud, siis lemmiklooma võttes tuleks silmas pidada, millise loomaga ma hakkama saan. Kas ma saan tema eest hoolitseda, temaga väljas käia, talle süüa osta, vaktsineerida ja lõpuks, kui loom haigeks jääb, siis kas ma suudan tema ravi eest tasuda. Looma võtmine on vähemalt kümneaastane investeering kui mitte rohkem. Kokkuvõttes tahan öelda, et lemmiklooma võtmisega kaasneb vastutus ja palju muret. Aga ma leian, et lemmiku tingimusteta armastus ja rõõm on veel suuremad ja loomad annavad meile nii palju positiivseid elamusi. 

Praegu ma toetun oma perele ja kõige olulisematele inimestele minu elus ning lähimas tulevikus ma ei plaani endale looma võtta. Aga iial ära ütle iial. Kunagi ei või teada, mida elu toob.

Terapeut oli tohutult hea iseloomutundja. Oleks võinud tõesti arvata, et ta oli eelmises elus psühholoog. Kui sa teda kartsid, siis pani ta su üsna kiiresti valju haukumisega paika. Kuid kes on vähegi loomatundjad, teavad, et haukuv koer tegelikult ei hammusta. Samas võib loom olla ettarvamatu ja mingil X põhjusel ikkagi rünnata. Kunagi ei tasu eeldada, et sa tunned oma looma, sa ei näe tema sisse, sul pole röntgensilmi. Aga kui sa suhtusid Terapeuti rahulikult ja võtsid teda nagu võrdset, võis ta olla sinu suurim sõber ja võrdväärne kaaslane.

Armas, neljajalgne sõber! Sa rikastasid mu päevi ja olid tõeline semu ning aitasid ja toetasid, kui olin hädas ja valudes. Tunnen Sinust puudust iga päev. Olgu koerataeva aasad Sulle haljad, olgu Sul palju lompe, kust „mineraalidega“ vett lürpida. Et oleks piisavalt head ja paremat nosida, et mõni viiner või peekonitükk oleks valveta jäetud. Et Sul oleks ka piisavalt zippy’sid  ja kasse taga ajada. Sa olid tõeline sõber, siiras ja vahetu.  Aitäh Sulle!  

Süüdlasliku moega tegelinski. Teadis täpselt et voodi ei ole koera koht, aga ei suutnud ka kiustatusele vastu panna.  

Pidage meeles, et inimlikkust ja empaatiat võib loomadelt kordades rohkem õppida kui kaasinimestelt. Mõtlik, kuid alati valvel Terapeut rannamõnusid nautimas. Talle meeldisid pilves ilmad nagu mullegi. 

Kasahstan või Mongoolia või hoopis Stroomi rand. Vahet nagu polegi. Kui sinuga on truu ja valvas sõber, siis polegi asukohal tähtsust.

Nukid ja käpad Terapeudiga. :-)