Teine günekoloog hoopis teises haiglas, uued MRT seiklused ning lõpuks endometrioosi diagnoosi saamine...

Ühes teises pisut väiksema kobarhaigla sünnitus- ja günekoloogiaosakonnas teeb tööd üks imeline naisterahvas. Uskuge, ma ei valeta, ta on tõesti vapustav! Esiema on minu kohta öelnud, et ma olen abivalmis misantroop, vajadusel küll aitan inimesi, aga naljalt  juba niisama kaasinimeste kohta hästi ei ütle. Mul ei ole kombeks sõnu loopida.

Minu günekoloog tegeleb günekoloogia- ja sünnitusabiga, on endometrioosispetsialist ja kirurg. Eestis on teada olevalt kolm endometrioosispetsialisti ja tema on üks nendest. Selle imelise naisterahva eriline omadus seisneb selles, et vaatamata sellele, et üks tema rasketest ja vastutusrikastest erialadest on kirurgia, on ta tavatult empaatiline. Teatavasti empaatiat ei ole võimalik õppida, see kas on inimeses olemas või ei ole. Meenutagem või Paremat Kätt Suurhaiglast...

Minu kogemus kirurgidega oli selline, et alati pidi andma väga täpseid vastuseid ja  ennast tuli üleval pidada nagu reamees sõjaväes, et ükski kirurgi poolt antud infokild kaduma ei läheks, sest aja kokkuhoiu mõttes rääkisid nad alati väga kiiresti. Kohati kadusid ka sõna lõpud ära, siis oli neist eriti raske aru saada. „Jah-jah-jah! Just nii, doktor!“ Tööalased suhted kirurgidega olid sellised, et kui protseduur pidi algama  näiteks 12:15, siis õde pidi kohal olema täpselt 12:15, ei sekunditki hiljem ega varem. Kusjuures veider topeltstandard oli see, et protseduuride reaalseid alguaegu dikteerisid kirurgid ise, mis tähendas siis seda, et haruharva olid nad täpselt kohal. Ehk teisiti, kuigi ametlik tööplaan oli täiesti olemas, siis sellest eriti kinni ei peetud. Nii tuligi pahatihti härra kirurgi järel oodata ja mitte vähe. Proovige nüüd hetkeks ette kujutada, et teil on seljas enda kaitseks ühekordne kuni põlvedeni protseduurikittel, mis oli tehtud Universum-teab-mis–materjalist ja mis ei lase õhku läbi, ning te seisate soojas intensiivraviosakonnas ja muudkui ootate... Istuda muide ei saanud, sest selles intensiivraviosakonnas polnud taburette ette nähtud. Ma ütlen teile täie tõsidusega oma kogemusele tuginedes, et need polnud just kõige mugavamad töötingimused. Samas hmm..., millised töötingimused meditsiinis on üldse mugavad? Siinkohal pean tunnistama, et jään vastuse võlgu, sest nii arsti- kui ka õeteadus on täis nii ebamugavusi kui ka vastutust. Ma võin siin kaevelda, mida tahan, aga isegi mina pean lõpuks tunnistama, et mis seal salata, meditsiinilises „toitumisahelas“ on kirurgid tipp-kiskjad, nende käes on tegelik võim ja nemad dikteerivad mitteametlikult, kuidas asjad tööalaselt päriselt käima peavad. Siililegi on selge, et kirurgid, nagu ka kõik teised, teevad oma igapäevast tööd ja kõik ei saagi meditsiinis alati plaanipäraselt minna, aga no kirevase päralt, telefonid on ju tänapäeval kõigil olemas. Peaaegu keegi ei vaevunud kunagi osakonda helistama, et öelda, et protseduur toimub hiljem. Ja nii tuligi oodata, mis siis, et olid õigeaegselt kohal ja protseduuriks ette valmistunud. Vahel tundus, et see ootamine on lõputu. Ja kui kirurg pidi mingil põhjusel sinu järgi ootama, siis võis oodata, vabandage väljendust, tsunami mõõtmetega pasatormi.

Ma olin oma teise günekoloogi kabinetis  heas mõttes rabatud, kui ta istus minust veidi vasakul kabineti laua taga ja kuulas mind täiesti siiralt mulle otsa vaadates. „Vau! Juba teine selline kogemus,“ mõtlesin hämmeldunult endamisi. Esimene positiivne kogemus oli siis kohtumine Neuroloogiakeskuses minu teise neuroloogiga. Pärast Suurhaigla günekoloogi juures käimist, võisin vaikses tänutundes täheldada, et Eesti meditsiinis on siiski ka selliseid suurepäraseid inimesi, kes sind ära kuulavad ja kellel on ka soovi sind aidata. Olgu kõrgemad jõud tänatud! Günekoloog uskus minu sümptomeid ja määras mulle uue günekoloogilise MRT.

Günekoloogiline MRT oli siis protseduur, millega olin juba osaliselt tuttav ja seekord lubas arst, et uuringul ollakse põhjalikumad. Nipid, mis tegid sellest MRT-st täpsema, olid järgmised - kontrastgeel, mida tõenäoliselt hoiti ka seal külmkapis, lasti sisse nii „elu väravast“ kui ka pärakust. Kasutati ka veenisisest kontrastainet ja ravimit nimega buscopan, mille eesmärk oli ära võtta silelihase ärritus jämesooles.

Kuulu järgi pidavat mehed vahel erinevatel põhjustel oma „väikemehega“ juttu ajama. Mõttes vestlesin minagi oma „kiisuga“: „Rahu ainult, rahu, see pole esimene kord, me teame, mis meid ees ootab...“ Kuid juba paljas mõte külmast kontrasainest ajas „kiisu“ krimpsu ja pingesse. Oli aeg seista silmitsi oma saatusega.

Nagu kiuste valmistas mind  MRT-ks ette kena noor mees. Ütlesin arsti nime ja, et mul on digitaalne saatekiri. Poisu läks arvuti juurde ja tuli tagasi veidi kohmetunult. „Ahah... teil on kindlalt günekoloogiline MRT?“ küsis ta veidi ebalevalt. Mind ajas tasapisi muigama. „Nii doktor ütles,“ vastasin, üritades samal ajal varjata enesekaitsest tingitud naerupurtsatust. Mind saadeti riideid vahetama ja korraga ilmus kena poisu süstlatäie geeliga ukse peale. „Kas te saaksite selle endale ise tuppe sisestada?“ küsis ta vaikselt. MRT tehniku kimbatus liigutas mind ja mul hakkas noormehest kahju ning ütlesin: „Jaa, loomulikult, pole probleemi.“ Hoidsin geeliga süstalt enda käes ja minu üllatuseks oli süstal täiesti toasoe! Meenutasin õlgu väristades oma esimesi kogemusi günekoloogilise MRT-ga. „Näe, oskavad küll kui tahavad,“ tõdesin rahulolevalt muheledes. Tänu sellele, et olin omal ajal üsna osav tampoonikasutaja, sain geeli sisestamisega oivaliselt hakkama. Paraku polnud aluspükste jalga jätmine lubatud. Kui olin geeli tuppe sisestanud, siis pidin tõsiselt pingutama oma vaagnapõhjalihaseid, et see geel plödinal välja ei jookseks. Õnneks oli riietuskabiinis tool, millele sain istuda. MRT-d oodates meenusid mulle korraga Esiema õuduslood nõukogudeaegsest sünnitusmajast, kus oli nõue, et noored sünnitanud emad pidid kandma nn „sidemeid“, mis olid tavalised marlilapid, kuid aluspükste kasutamine ei olnud lubatud. Täielik absurd!

Lõpuks kutsuti mind MRT ruumi, oli aeg ronida MRT lauale ja noorsand sisestas geeli teisest avausest. Õnneks antakse selles haiglas kõrvaklapid, kust tuleb rahustav muusika ja MRT järjekordne„ohver“ võib mõelda näiteks tuulisele rannale, nagu mina seda teen. „Torus“ lamades hakkasin kummalisel kombel mõtlema oma isale, kelle peale ma polnud enam ammu mõelnud ja keda pole meie seas juba üle kümne aasta. „Torus“ lamamine võib teha inimesega kummalisi asju.

Tõenäoliselt ma olen maininud oma irratsionaalset hirmu MRT aparaadi ees, mis süvenes peale 2015. aasta anesteesiajamasid. Huvitaval kombel MRT-sse minnes ma ei suuda enam ennast rahulikuks mõelda. Ega ma seda ennegi väga ei suutnud, kuid siis ei olnud hirm MRT ees nii hull. Kui varasematel aegadel oli see uuring lihtsalt ebamugav, sest mulle ei meeldi kitsad kohad, siis nüüd valdab mind sinna minnes kõikehõlmav  paanika...nagu sõrmenipsust saab autonoomne närvisüsteem „paugu“ ja eirab aju käsklusi rahuneda.

Seekord mind justkui „naelutati“ MRT laua külge. Kahjuks mul endal ei õnnestunud näha, aga mingi raske, kuid pehme patja meenutav kaadervärk pandi kõhu peale ja selle peale pandi plassmassist konstruktsioon klõpsudega kinni. Olin tõeliselt liikumatu, veidi vildakas asendis, nagu oleks Hispaania saapasse kinni jäänud. „Rahu,“ ütlesin endale, kuigi see oli üsna mõttetu, sest autonoomne närvisüsteem ei kuulanud endiselt aju sõna. Süda peksis meeletult. „Toru“ sisse minnes, sulgesin silmad, sest ei tahtnud näha, kui kitsas seal tegelikult oli. Mõttes läksingi Stroomi randa, kus olid tuul, pilved ning jahe õhk ja mingil veidral põhjusel ka minu isa. Kordan veelkord, „torus“ olemine võib inimesega teha imelikke asju. Keskendusin hingamisele ja kuulasin rahulikku muusikat. Teadsin et uuring kestab umbes pool tundi. Kui üks muusikapala on umbes 3-4 minutit pikk, siis samaaegselt lugude kuulamisega, lugesin mõttes ka mitu lugu oli juba mängitud, et tajuda aega. Kui „torus“ olemine on ebameeldiv kogemus, siis aeg seal sees võib tunduda terve igavikuna. Lõpuks sai uuring läbi. Kuna MRT-s pole prillid lubatud, siis laual tõustes kergelt taaruvana suundusin riideid vahetama ja muidugi sattusin vale ukse taha. Sellest on aastatega kujunenud minu leivanumber - eksida valesse riietuskabiini. Mis siis, et olen staažikas, kuid samas närviline MRT külastaja. Ilma prillideta olen tõepoolest pime nagu nahkhiir päeval. Mul oli tõeliselt hea meel, et uuring läbi sai.

Endometrioosi diagnoosi saamine...

Kas te olete kunagi pidanud arstilt diagnoosi saama? Kas siis endale või oma lähedasele? Kui teil pole seda „au“ veel olnud, siis on väga hästi. Te võib-olla ei adugi, aga te olete veel õnnega koos. Kuid uskuge, vanus, keskkond ja stress teevad oma töö, varem või hiljem saavad diagnoosi kõik. Mõistusega ma saan aru, et võrreldes tulemuste ootamisega, on uuringud ja analüüsid tegelikult köömes, isegi „torus“ lebamise võib ära kannatada. Diagnoosi või siis ka mitte-diagnoosi saamine võrdub minu meelest eksamiga. Aga sellest  nn "eksamitulemuste" ootamisest võib saada elumuutev sündmus, sest peateemaks on sinu enda tervis...

Huvitaval kombel ma ei olnud šokis. Ma vähemalt arvan, et ma ei olnud šokis, samas ega ma alguses väga ei teadvustanud ka, mida endometrioos täpselt endast kujutab. Väike rõõmusähvak valdas mind küll, kui ma sain endometrioosi diagnoosi, sest sain taaskord kinnitust, et valu, mida päevade ajal tundsin, ei olnud lihtsalt tavaline päevade valu. Et ma ei olnud möku ja illikuku, kes ei suutnud valu taluda. Vastupidi.

Pange tähele, et endometrioos ei ole nõrganärvilistele. Olen omal nahal tundnud, mida tähendab munasarjatsüsti rebenemine. See on tunne, nagu mingi sci-fi filmi parasiitorganism või deemon-beebi üritaks sinust tupe ja kõhunaha kaudu välja pääseda, kasutades selleks siis oma üliteravaid  hambaid ja küüniseid. See on valu, mida suukaudne  valuvaigisti ära ei võta, isegi veenisüst ei pruugi aidata. Kui tsüsti rebenemise korral on näiteks kodustes tingimustes sisse võetud maksimaalne kogus suukaudseid  valuvaigisteid, siis enamikel juhtudel sellest kasu pole. Kõrvaltoimetena võib tekkida uimasus, uimasus võib olla ka muidugi tingitud veritsusest. Ja veritsus ei pea alati olema välispidine, võib vabalt olla ka sisemine verejooks, mille tagajärjel tekivad liited.  Valuvaigistite maksimaalne kogus võib põhjustada ka maovalusid. Mina olen isegi ühel korral minestanud valuvaigistite liigtarbimise ja ülevõlli valusündroomi tagajärjel. Üles ärkasin mingis ebaloomulikus asendis, wc-s peeglisse vaadates ehmatasin ennast poolsurnuks, sest olin näost kriitvalge, silmaalused olid sinised. Tsüsti rebenemise juures esineb üks omapärane nähtus. Kui tsüst on on ära tulnud, jääb valu hoobilt vähemaks ja võib tulla ka kohene kergendus. Sõltub kui suur tsüst rebenes.

Kui te kannatate menstruatsiooni ajal tugevate valude käes, siis oleks mõistlik soetada endale vanakooli soojenduskott. See on siis see soojenduskott, mida kasutasid juba meie emad ja vanaemad, kus  soojendaval osal on riie ümber ja juhe taga. Pistad stepslisse, lükkad nupu sisse ja õnnis elupäästev soe tuleb. Olen kogenud, et koos valuvaigistite ja soojenduskotiga võib saada endometrioosivalude puhul mõningast leevendust. Kuid kahjuks see valu päriselt ei kao. Ühes eelmises postituses mainisin ka, et kui probleemiks on nn „endokõht“, siis võiks abi olla ka rasedatele mõeldud riietest. Muidugi see rasedatele mõeldud riiete kandmine võib mõjuda emotsionaalselt laastavalt, sest teadupärast endometrioosi põdevatel naistel on viljastumine oluliselt keerulisem. Aga kui on „endokõht“, siis ega väga teksaspükse just jalga ei tõmba, sest kõht võib olla ikka väga hell ja ta ei kannata üldse mingisugust survet ega katsumist, siinkohal ongi rasedariided väga praktilised. Siiralt soovitan. Mina sain oma lihase õe käest väga ilusa kaunistusega musta värvi raseda kleidi ja ma olen selle peaaegu ribadeks kandnud. 

Kokkuvõttes on endometrioos nii mitmetahuline, alahinnatud, aladiagnoositud, vähe uuritud ja vääriti mõistetud haigus, mis võib käituda nagu vähk. Kuigi RHK-10 klassifikatsiooni järgi ta seda pole, täpne kood on N80. Endometrioos on elupuhune haigus ja sellele ravi praegu puudub. Kusjuures internetist võib lugeda, et „Endometrioosi raviks on...“ See ei ole tegelikult päris õige. Laias laastus on endometrioosi sümptomite leevendamiseks tabletiravi ehk siis antibeebipillid, süstid, mis „põrutavad“ organismi varajasse menopausi, emaka, munasarjade ja endometrioosikollete kirurgiline  eemaldamine. Nendel, kellel on endometrioos piirdunud emaka ja munasarjadega, võib see viimane meetod aidata, aga ei pruugi, sõltub täiesti sellest, kes opereerib. Diagnoosida endometrioosi on samuti väga raske. Endometrioos võib organismis väljaspool emakat asuda, kus iganes – närvisüsteemis, ajus, seljaajus, kopsus, seedesüsteemis, põies, neerudes, kilpnäärmes, jämesooles - ühesõnaga kõikjal. Minul on endometrioosiskolded jämesooles, täpsemalt kahes kohas.

Endometrioos on väga komplitseeritud haigus, millel on erinevad sümptomid, valulik menstruatsioon, valulik roojamine ja urineerimine, valulik vahekord, väsimus, nõrkus, „aju-udu“, meeleolu muutused, kõhulahtisus, kõhukinnisus, gaasid, iiveldus, „endo-kõht“  ja mida kõike veel endometrioosiga ei koge! Nagu eelpool mainisin, üks kurvemaid endometrioosi ja selle ravi tüsistusi on viljatus. Mulle on alati meeldinud mõelda, et mul on elus valikud ja, et ma saan ise otsustada oma keha üle. Kuid paraku on vahel nii, et Emake Loodus ja Universum mängivad sulle vingerpussi, otsustades sinu eest, saates sulle kaela näiteks endometrioosi või mõne muu „toreda“ haiguse. Muide, ükskõik, millise diagnoosi saamisega, kaasneb alati šokk ja leinatunne – terve elu võib minna ümberhindamisele ja paljust tuleb loobuda. Aga loodus tühja kohta ei salli, kust ära võetakse, sinna ka antakse  asemele, mina olen näiteks hakanud endas leidma rohkem sisemist julgust, ei „pühitse“ enam nii palju ning ütlen ka oma arvamuse välja ja olen loobunud halbadest harjumustest. Aga lohutuseks nendele, kel on endometrioos või kellel kahtlustatakse endometrioosi, siis  endometrioosiga on võimalik rasestuda, kuid see on oluliselt keerulisem ja aeganõudvam. Selleks, et endometrioosiga naine saaks lapseootele jääda on vaja head spetsialisti, meeskonnatööd lähedastega, pisut teadustööd, kannatlikkust ja head õnne.

Kuid selline see elu juba kord on. Naised, kes iga päev peavad nähtamatut võitlust endometrioosiga, või kellel kahtlustatakse, et neil on endometrioos, väärivad medalit. Päriselt. Sest ma ei väsi kordamast, et see on haigus, mis ei ole mõeldud nõrganärvilistele. Oma tegelikku tugevust mõistad sa alles siis, kui see on sinu ainuke valik. Aitäh, et viitsisite oma aega pühendada ja ehk on sellest postitusest ka kellelegi veidi kasu.