Tööelu ja põhjused, miks lahkusin meditsiinist ning otsustasin lõplikult mitte tagasi minna...

Tunnistan ausalt, et tööeluga on mul alati olnud sellised lugupidavad, samas ükskõiksed suhted. Ma ei ole vist varem maininud, et Suurhaigla, kus mind saadeti teise ilma, teadaolevalt vähemalt neljaks minutiks, oli ühtlasi ka minu „armas“ ja hirmuäratav tööandja. Andke mulle nüüd andeks, sest ilmselgetel põhjustel pole ma kõige objektiivsem inimene, kui ütlen, et Suurhaigla oli nagu enesekeskne abikaasa, kes teadlikult ei tahtnud mind õigesti kohelda. Võib-olla ma olen liiga dramaatiline, aga vähemalt nii mulle tundus. Muide, ma eksin harva. Meditsiinis töötades areneb välja midagi seitsmenda meele taolist, süvendatud intuitiivsus, sest sa näed haavatavas seisundis inimest väga lähedalt – sa näed tema käsi, jalgu, keha, pead, tema meeleheitel ja segaduses silmi, vigastusi ja haigusi. Meedikule on raske valetada. Kui inimene valetab arstile, et ta suitsetab kaks pakki päevas, siis võib julgelt oletada, et kahe paki asemel tõmbab inimene kolm pakki päevas. See on fakt. Kui inimesel on mingid pahed, siis arstile minnes valetatakse end ikka paremaks kui tegelikult ollakse. Küsimuse peale, kui palju sa nädalas trenni teed, vastatakse uljalt, et kolm korda. Tegelikult võib eeldada, et heal juhul teeb see inimene trenni üks kord nädalas või üle nädala. Neid näiteid võiks tuua küll ja veel.

Suurhaiglas töötades olin mina nagu arutu lammas, kes  läks just nooremas eas enamike tööalaste mahhinatsioonidega kaasa. Lammas on tegelikult üllas loom, kes annab oma elu, et inimene saaks liha ja nahka ning mõnel pool ka piima. Hmm...huvitav võrdlus tegelikult. Kuid vanemas eas olin juba veidi targemaks saanud ja mõnedes asjades ka pisut õppust võtnud ning mind oli juba raskem mõjutada. Keegi tark olla kunagi öelnud, et vanusega ei kaasne alati elutarkust. Mõni ei võta õppust terve elu. Suhted Suurhaiglaga olid sellised keerulised, kord tundsid imetlust ja siis jälle vihkasid hingepõhjani seda „kombinaati“, emotsioonid olid nagu Ameerika mäed. Elu Suurhaiglas oli õpetlik. Ma õppisin oma emotsioone kontrollima juba ammu, kuid Suurhaiglas ma lihvisin selle oskuse täiuseni. Kui ma oskaks pokkerit mängida, siis ma arvan, et ma oleksin selles päris osav. Ma õppisin oma arvamuse enda teada hoidma. Suurhaiglas või mõnes teises suurfirmas töötades ärge kunagi jagage enda kohta liiga palju isiklikku informatsiooni ja ärge avaldage arvamust kõrgemal positsioonil olevate inimeste töövõtete kohta. See võib teile valusa libulaksuna ringiga tagasi tulla...

Tööturul on tegelikkus on päris karm. Ma ei hakka seda ilustama ja ütlen otse välja, et  kui inimene Eesti Vabariigis haigestub progresseeruvasse kroonilisse haigusesse, siis vabandage väga, aga sõna otseses mõttes on see inimene maha kantud. Te võite vabalt  öelda, et ma pingutan, üle, aga karmilt öeldes, et kui te pole seda ise kogenud, siis palun ärge võtke sõna.

Tööelu ise oli pehmelt öeldes huvitav. Töötasin kõrvuti väga toredate ja mitte nii toredate inimestega. Olin meditsiiniõde ligikaudu 15 aastat. Ma olin 23 kui ma tööd alustasin ja minu karjäär lõppes 38-selt. Meditsiin on tegelikult huvitav ala, kus töötada, kui just läbipõlemine kimbutama ei hakka. Minu valikud ei olnud just kõige lihtsamad. Alustuseks töötasin veidi üle viie aasta kiirabis, kus muuhulgas tegelesin ka kiirabi brigaadi juhtimisega. Veidi üle nelja aasta töötasin endoskoopia osakonnas ning kui intriigid välja jätta, siis töö mõttes oli  endokoopia tohutult põnev valdkond. Peale endoskoopiat sattusin taaskord tagasi kiirabisse, kus teist korda olin umbes 4 aastat.

Elu kiirabis on kõike muud kui igav, ei mingit rutiini. Seal juhtub kõike – palju näeb surma ja traagikat, kuid vahel saab ka pisarateni naerda. Kui oled noor, täis entusiasmi ja on soov ennast proovile panna, siis töö kiirabis on just sinu jaoks. Mammamia, andke andeks, aga see kõlab nagu mingi värbamisreklaam. Mina läksin kiirabisse sõbranna mahitusel. Oma mõistusega poleks ma sinna ilmselt sattunud, aga mine tea. Vahel on elus nii, et kulged erinevaid teid pidi, aga lõpuks jõuad ikka ühte ja samasse ettemääratud kohta. Tegelikult ma ei kahetse kiirabikogemust, üleüldse pole elus mõtet asju kahetseda. Või kui just peab, siis kahetseda tuleks asju, mida ei jõudnud teha. Isegi lollusi ei pea kahetsema, sest kõik eluetapid on andnud meile vajalikud õppetunnid. Noh, lootus jääb..

Minu esimene töökoht oli Suurhaigla südame- ja veresoonkonna osakonnas. Tänaseks päevaks on südame- ja veresoonkonnakirurgia lahku löödud. Südamekirurgia töötab omaette ja veresoonkonnakirurgia on koos kopsukirurgiaga. Hmm, kirurgid... Praegusel hetkel võin öelda, et tööalased suhted kirurgidega olid nagu minu meditsiinikarjäär, mil tundsin nii lugupidamist kui ka ükskõiksust, vahel imetlesin neid ja siis jälle salaja põlgasin. Tööalaselt pole ma neid kunagi väga talunud. Oma meditsiinikarjääri alustades, tundus, et enamik neist on tahumatud ja üleolevad ja neil puuduvad igasugused oskused inimestega suhtlemisel. Hiljem õppisin, et see pole päris nii. Olen varemgi maininud, et kirurg on nagu tipp-kiskja, kellega koostööd tehes, pead tema lugupidamise välja teenima, et ta sind enne maha ei murraks. Minu vaikne põlgus kirurgide suhtes kestis 2015. aasta kevadeni, mil läksin ise operatsioonile. Minu Kirurg käitus minu kui patsiendiga väga viisakalt. Kuigi kui ma juhtusin temaga koos töötama bronhoskoopias, ei olnud ta pooltki nii sümpaatne. Hiljem olen mõelnud, et võib-olla oli ta lihtsalt stressis. Sest ega kirurgi elu pole sugugi kerge, kui tuleb pidevalt pendeldada elu ja surma vahel. Inimkeha on hämmastav, koosneb rakkudest ja kudedest ning mitmetest omavahel seotud elundkondadest. Ja kui midagi organsimis katki läheb, haiguse või trauma tõttu,  siis on kirurg see, kes parandab vea, nagu omamoodi autoremondilukksepp. Nüüdseks pean kirurgidest lugu. Teatav üleolek on neile siiski lubatud, kuid jäme käitumine kindlasti mitte, sest siis on inimene lihtsalt mats, olgu ta nii haritud kui tahes. Kui aus olla, siis ma usun, et enamik meist eelistaks arsti, kes ravib adekvaatselt ja võib-olla päästab isegi elu. Tema sotsiaalsed oskused võivad olla teisejärgulised. Muidugi see on tõeline lotovõit, kui patsient leiab arsti, kes oskab nii ravida kui ka olla empaatline ning on heade sotsiaalsete oskustega. Kui kellelgi õnnestub selline arst leida, siis võrdub see samaga kui kohata  metsas ükssarve.

Südame- ja veresoonkonna osakonnas töötades tabasid mind esimesed kultuurišokid. Tahan veel ära mainida, et ma olin seal osakonnas olnud kaks korda praktikal. Aga tuleb meeles pidada, et koolipraktika ja päristöö on täiesti erinevad nähtused. Töö oli intensiivne ja kiire ning alati polnud võimalik aru saada, mida sinult täpselt oodatakse. Kirurgid tundusid täiesti kohutavad mõõkhambulised loomad, palju pandi proovile...tundsin, et olen nii lühkese ajaga, umbes kolm kuud, läbi kukkunud ja langesin masendusse, kuniks appi tuli hea sõbranna ja kursakaaslane, kes töötas linnast väljas kiirabis. Viisin avalduse ja saingi tööle Kiirabisse.

Enesekindlus taastus. Enamjaolt valitses Kiirabis selline mõnus kodune miljöö, kuigi probleeme oli ka seal. Kiirabimeeskond on selline kolmeliikmeline 24-tunni perekond. Mõnede inimestega sobisid paremini, teistega vähem. Vahel tundus nii, et 24 tundi läks lennates ning polnud vahet, kas oli 5 või 15 kutset, ükskõik kui verised või intensiivsed. Kuid mõnikord sa ei suutnud hommikut ära oodata, sest pidid aega veetma, töötama inimese või inimestega, kes, kuidas seda nüüd ilusti öeldagi, ei meeldinud nii väga. Mis kutsel toimus, jäi kutsele, seda jaama ehk koju kaasa ei toodud. Nn „kiirabi keeles“ öeldakse „kodu“. Vahel seda reeglit muidugi rikuti, suitsunurgas ikka kiruti kaastöötajaid, aga õnneks  mitte tihti. Minust sai üsna ülbe tõbras, sest kahe aastaga tundus mulle, et ma olen jube targaks saanud, aga see maksis mulle kurjalt kätte – minust sai brigaadijuht, nö 24-tunni perekonna perepea. Hea brigaadijuhtimine algab sellest kui sa hoolitsed oma brigaadi eest. Peab jälgima, et nad on söönud, WC-s käinud, suitsetanud, magamisega on muidugi raskem, sest tööd koordineerivad, läbi Häirekeskuse, nii maksumaksjad kui ka tõelised hädalised. Kui brigaadiliikmete esmavajaduste eest on hoolitsetud, siis võib nendega kasvõi sõtta minna, oled kõigeks valmis. Paraku olin brigaadijuhina paras s*tamagnet, sesmõttes, et siis kui olin valves brigaadijuhina, siis ajas üks raske kutse teist taga. Ühesõnaga töö „armastas“ mind. „Armastas“ mind nii, et röövis minult ööune ja tegi esimesed sammud läbipõlemise poole... Pärast tööalaseid kaotusi, olin inimesena oluliselt alandlikum ja reserveeritum. Kuid ühel hetkel tundsin, et ma enam ei jõua, olin nii füüsiliselt kui ka  emotsionaalselt kurnatud. 2008. aasta kevadel lahkusin esimest korda kiirabist, arvates, et tegemist on üldise väsimuse, vaimse kurnatusega ning läbipõlemisega. Jah, selle üle võiks muidugi nalja visata, aga kui reaalselt on töö tegemisest nö „surma maitse suus“, siis enam väga naljakas pole. Kui lähed õhtul magama ja sinu ainus katkise plaadina keerlev mõte on, kas ma tegin piisavalt...? Üldisest väsimusest lähtuvalt oli ilmselt organismi tekkinud „soodne pinnas“ POTS-i ja müasteenilise sündroomi ning endometrioosi  tekkele. 2008. aastal tekkis paus tööelust ning 2009. aastal läksin uuesti tagasi tööle Suurhaiglasse, aga seekord endoskoopiasse. Endoskoopia asus toona  Suurhaigla juurde kuuluvas Vähihaiglas ja see maja asub siiani ühes looduslikult kaunis kohas. Isegi novembrikuus ei tule seal masendust peale. Vähihaigla endoskoopias tegeleti põhiliselt vähihaigetega. Mõistan, et see kõlab üsna küüniliselt, aga mind ei viinud meditsiini juurde tagasi teps mitte missioonitunne, vaid tõsiasi, et pangaarvel „haigutas“ tühjus. Kui tööd alustasin, oli mul arvel umbes kolm krooni. Muidugi ma laenasin raha Esiemalt, aga ma maksin ka ausalt tagasi. Võlgu ma ei jää ja selle omaduse pärisin isalt.

Mäletan oma esimesi tööpäevi ja kuidas ma olin simon reeve’likult vaimustuses ühe patsiendi „sisemisest ilust“. Täpsustuseks, et Simon Reeve on teleajakirjanik. Käimas oli kolonoskoopia ehk jämesooleuuring. Võlutult jälgisin, kuidas imepeenike kaamera, nagu mingis ulmefilmis, liikus mööda „võlvidest ja kaartest“  kuni Bauchini klapini. Bauchini klapp asub jämesoole ja peensoole vahel ning ei lase soolemassidel peensoolde vajuda. Võrratu kogemus! Hiljem muidugi osakonna intriigide keskel see entusiasm lahtus. Töö Professoriga polnud lihtne. Ta oli perfektsionist ning paraku mitte väga hea pedagoog. Pidevalt telliti osakonda juurde uusi vahendeid ja mõnikord pidime õppima vahendite kasutamist käigu pealt. Tekkisid probleemid, aga isegi kui olukord tundus väga hull olevat, siis igale probleemile leidus lahendus. Õnneks. Kuigi jah, vahel läksin koju pisarates, mis enamasti olid tingitud allasurutud vihast ja jätkuvast läbipõlemisest, mitte enesehaletsusest. Ma ei näita väga sageli oma emotsioone välja, hoian need enamasti enda teada, aga vahel tuleb minulgi ette hetki, kus võin näiteks solvuda või lolluste peale närvi minna. 2010/2011 aastavahetusel kolis endoskoopia Suurhaigla peamajja. Kolimised on alati emotsionaalsed. Aga pikapeale harjusin sealgi töötama ning pidasin vastu 2013. aasta kevadeni. 2013. aastal lahkusin PERH-i endoskoopiast kaebuste tõttu, mida siis veel ei seostatud müasteenilise sündroomiga, kaebusteks olid väsimus, nõrkus ja „tükitunne“ vasakus silmas, mis oli mõõdukaks takistuseks  endoskoopias diagnostiliste ja raviprotseduuride läbiviimiseks.

2013. aasta sügisel leidsin tee tagasi kiirabisse. Tagasiulatuvalt mõeldes, kas see oli kõige nutikam otsus, ma ei oska praegu öelda. Inimesed olid muutunud, tõsisemad, tundlikumad, pinges ja ei mõistnud huumorit, aga võib-olla olin hoopis mina muutunud...ei oskagi öelda. Aga tagasi minnes oli õhk kiirabi kohal oli mõneti rusuv...

2017. aasta sügisel jäin esialgu külmetusega haiguslehele. Külmetushaigused on kõikide kroonikute surmavaenlased. Külmetuse ajal ja peale külmetust ägenesid minul müasteenia ja POTS-i sümptomid, milleks olid topeltnägemine, lihastõmblused, silmalaugude allavajumine, väsimus, lihasnõrkus, säärte kangus ja õhupuudus. 2018. aasta kevadel lõppes tööleping Suurhaiglaga. Ja nii arvatigi mind poolte kokkuleppel meditsiinisootsiumist välja.

Minu keha andis juba tegelikult ammu-ammu märku, et kuule tüüp, sul on aeg otsad kokku tõmmata ja oleks aeg meditsiinist loobuda, aga kus sa sellega. Ega ma siis ei kuulanud ennast ju.

Väsimus hakkas mind „purema“ juba 2007. aastal ning 2014. aastal sai ametliku alguse minu haigustesaaga, millest on ka juba eelnevates postitustes juttu olnud. Kõiksugu „vahvate“ kaebuste keskel tekkis vahepeal ka parema jala reielihaste atroofia. Selgituseks niipalju, et atroofia on eesti keeles kõhetumine. Mina ja ka arstid ei mõistnud, miks see tekkis, ning siiamaani on selle riukaliku reielihaste atroofia tekkepõhjus teadmata. Tundmatu päritoluga atroofia sai alguse 2017. aasta septembris meeletu valuga. Ma ei saanud umbes kuu aega magada, reievalud olid sellised, et isegi truu valuvaigistikokteil (solpadeine ja dolmen) ei aidanud. Peale vaadates ei saagi midagi aru, kuid parema jala reie alaosas „haigutab“ paadikujuline auk. Ja see reo ei kannata füüsilist koormust.

Nüüd ma siis lõpuks tahaksin kirjutada väga konkreetsetest põhjustest, miks ma ei saa enam meditsiinis töötada. Esimeseks põhjuseks on kindlasti infektsioonioht, eriti kiirabis, kus tuleb lisaks korralikele inimestele ka kokku puutuda igasuguste kollide ja eluheidikutega. Kuid infektsioonioht varitseb ka teistel meditsiinialadel. Kuna võtan endiselt immunosupressante, siis on minu immuunsus pole küll kuhugi kadunud, kuid on oluliselt alanenud ja seetõttu olen vastuvõtlikum erinevatele infektsioonidele, sealhulgas viirustele. Neuroloog ei soovita vaktsineerida võimalike ootamatute kõrvaltoimete pärast. Vaktsineerimise järgselt võib tekkida palavik. Kui on palavik, siis impulss närvilt lihasele on pikenenud ja seetõttu lihasnõrkus süveneb. Muuhulgas süveneb ka vahelihase nõrkus. Vahelihase nõrkuse tagajärjel võib tekkida hingamishäire, sest probleem pole kopsudes, vaid just vahelihases endas - vahelihas ei jõua toetada kopsude tööd. 

Inimesed, kes söövad iga päev immunosupressante, siis nendel pole soovitatav päikese käes väga kaua viibida. Kui on tekkinud sundolukord, kus peab ilmtingimata päikese käes olema, tuleks kasutada peakatet, päikeseprille ja näokreemi, millel on uv-kaitse. Moraali on küll tore lugeda, aga pean tunnistama, et mina ise alati ei kasuta uv-kaitsega näokreemi, sel lihtsal põhjusel, et palavaga välja minnes, ma muutun totaalseks higiloomaks ja palavaga higistan näo pealt kreemi ära. „Vahva“ kas pole?

Autoimmunhäirest on samuti varem juttu olnud. Kes on varem lugenud, mäletavad ehk,  et autimmuunhäire ehk POTS-i hulka kuuluvad südametöö kiirenemine ehk paroksüsmihood, ülemäärane külm ja kleepuv higi, nurjatu käte värin, mis ei võimalda meditsiinis sooritada erinevaid kliinilisi toiminguid. Käte värin võib ka siis tekkida, kui elu on lill ja väline stressitekitaja puudub. Ja pange nüüd hoolega tähele, et vahe paanikahäirega on see, et üldjuhul autonoomse häire puhul rahustid ei aita, vaid pigem on nad ohtlikud. Sõltub muidugi sellest, kas tegemist on ainult autoimmuunhäire ehk POTS-iga või on POTS nö „viide“ mõnele veel tõsisemale haigusele. POTS ise pole samuti mingi tilulilu haigus nagu arvatakse, ta võib inimese organismis palju ja paksu pahandust teha.

Meedikud on tõestus sellest, et inimkeha on ikka väga vastupidavaks disainitud. Pikad, 12 kuni 24 tunnised valved, sealhulgas öötöö. Ega see 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas meditsiinis tööl käia pole ka mingi lust ja lillepidu. Minu sügav lugupidamine endiste kolleegide ja ka kõikide teiste meedikute ees, kes veel jaksavad sel meditsiinitandemil niimoodi tõmmelda nagu seda praegu tehakse. Enamikel on mitu töökohta selleks, et lihtsalt ära elada. Kui juba haiguse ajal valvetega veel tööl käisin, siis mida aeg edasi, seda raskem oli valvetest taastuda. Ja ega ma sellest siis kohe peale diagnoosi saamist aru saanud, et keha vaikselt ja vääramatult väsib, see mõistmine tuli paraku mitu aastat hiljem.

Stressi jagub igale poole, see on kindel. Stressist ei saa üle ega ümber. Minu arvates on meditsiin siiani klienditeeninduse raskeim vorm. See tähendab seda, et patsiendid/kliendid võivad olla väga nõudlikud ja nö „klienditeenindajatena“ on meedikutel väga suur vastutus ning kohati võib olla tegu ka elu ja surma küsimusega. Suur stress ja läbipõlemine on paratamatud, kui ei saada õigel ajal jaole. Üks läbipõlemise tunnuseid on see kui reageerida teise inimese abipalvele automaatselt eitava vastusega. Mõte teise inimese aitamisest tekitab sellist trotsi, et tahaks käed risti rinnale panna ja öelda: „Vot ei tee ja kõik!“ Tegelikult sa ei soovi abipalujale halba. Vastupidi, mõttes isegi võib-olla tunned talle kaasa ja soovid talle isegi head, aga kuna sa ise oled nii väsinud, tühi ja kurnatud, siis mõte teise inimese aitamisest tekitab vaid võõristust. 

Igal juhul kokkuvõttes tahan öelda, et 2017. aasta sügisel ja 2018. aasta kevadel mõistsin, et minu haigustekombo ehk kolm „kikimorat“ on oma õudsed küüned minusse vajutanud ja salaja raku tasemel põhjalikku hävitustööd teinud. Ehk teisiti, haigused olid need, mis sundisid mind lõplikult meditsiinist lahkuma ning praeguseks olen igasugusest tööst loobunud. Aga ma ei anna veel alla. Veel mitte. Ma usun, et tulevikul on minu jaoks ühtteist varuks...