Olen nagu kärbsepaber...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Järgnev on minu aastalõpuboonus. 😘😘😘 Novembris käisin siis taas korralisel neuroloogi vastuvõtul. Muuhulgas mainisin doktorile üht suhteliselt tagasihoidlikku, ent siiski juba kaua kestnud delikaatset probleemi. Ise pakkusin, et järjekordne mureallikas võiks olla seotud eelkõige lihashaiguse "kõrvalprodukti" ehk siis lihasnõrkusega, ent võta näpust, kunagi pole miski nii lihtne, kui esmapilgul näib. Niisiis, minu kauaegseks, delikaatseks tualetiprobleemiks on olnud urineerimise lõpp, kus uriini väljutamine toimub, enamasti füüsilise pingutuse järgselt, osade kaupa. Ja loomulikult mainisin arstile uuesti ka pikka aega vaevanud selja- ja lihasatroofia valusid. Doktor otsustas minu jutu põhjal saata mind nii põieõe kui ka füsioterapeudi juurde. Esiti ootas mind põieõe vastuvõtt. Kabinetti sisenedes jäi pilk pidama WC potil ja kusagilt mälusopist meenus, et kui esimest korda seda potti üle ukse nägin, siis mõtlesin küll ehmatusega, et kas pean oma proovi andma põieõe ees, nagu mingi narkarist kahtlusalune. Legit fear! Ja gei abikaasal oli õigus, põieõed on tõepoolest üks veider rahvas, kui arvestada seda, et nad peavad igapäevaselt tegelema kehast väljuvate jääkproduktidega. Ja mis tunne on oma kabinetiruumi jagada WC potiga või on see siiski ainult töövahend, nagu iga teine? Kui meie jutud räägitud said, küsis põieõde, et kas mul on ka tualetivajadust ja ma vastasin, et miks mitte, võib ju kah ära käia. Mask ees, proovipurgike näpus tatsasin kabineti kõrval asuvasse WC-sse. Ma pole uriiniproovi andnud enam teab, mis ajast. Neuroväsimuse ja lihasnõrkuse foonil kergelt mõjutatud koordinatsioon, ülekaal ja mõningased peapööritushood muutsid proovi andmise üsnagi väljakutsete rohkeks. Kogu proovi andmise ajal oli näomask ees ja pea alaspidi nn "suusahüppaja" asendis pidin ma ju üsna täpselt rihtima, et proovimaterjal jõuaks pisikese topsi sisse. Meestel on selles mõttes ikka lihtsam. Liialdamata oli see kehale omajagu pingutus. Ent pika jändamise peale sain siiski lõpuks hakkama. Hea, et nendes invapeldikutes on kõiksugu käepidemed, kust vajadusel kinni haarata, see aitab palju. Kui väärtuslik "kraam" oli lõpuks käes, asetasin selle ettevaatlikult põrandale ja pidin hoolega jälgima, et reite tudisemise tõttu, sellele kogemata jalaga ei annaks, kuna korki polnud veel peal. Kui olin end korrastanud, võtsin purgikese näppu ja siirdusin ähkides tagasi kabinetti. Tagasi jõudes istutas õde mind uuesti kuššetile ja palus maski eest võtta, et hingamine taastuks. Sain muuhulgas ka kerge, kuid siiski heatahtliku maskiloengu osaliseks, kuidas kaheksatunniste maskide asemel peaksin eelistama kolmetunniseid. Minu uriiniproovi kohta arvas õde, et küllap seal põletikku pole, ent paraku ta eksis. Kui istusin juba füsioterapeudi kabinetis, tuli põieõde kuidagi tagasihoidlikult teatama, et põies on siiski põletik ja neuroloog kirjutas välja antibiootikumi. See oli kümnepäevane kuur, kus kaheksandal päeval tekkis kontrollimatu kõhulahtisus. "Kas probiootikum oli antibiootikumiravi kõrval?" võib-olla küsite. Kuna olin just enne antibiootikumiravi lõpetanud probiootikumide võtmise, siis ei pidanud ma kohe vajalikuks hakata seda uuesti võtma, ent vesivedel kõhulahtisus tegi paraku omad korrektuurid. Olin sunnitud ka mõned päevad kasutama kinnistit, kuna kõhulahtisusega väheneb ühe lihashaiguse ravimi, kalymini toime. Ja kui kalymin ei saa kehas oma ülesannet täita, siis ägeneb lihashaigus kogu oma vaevuste müriaadiga. Eks ravimite võtmisega kaasneb jah selline veidi nokk kinni, saba lahti olukord, kus mõnikord on vaja leida kuldne kesktee, et pisut rikkis homöostaas liialt ei häiruks.
Kurat küll! Ma võib-olla reageerin üle, aga mulle tekitab tõsist tuska teadmine, et umbes viis aastat tagasi, kui avastati tagasihoidlik põletikunäit uriinis, ei teinud keegi sellest välja, seda ei peetud millekski. Ja võib-olla neil kahel erineval korral pole praegu üldse mingit seost, aga mina tahaks saada vastuseid. Ühest küljest on muidugi tore, et põiepõletikule omased tunnused nüüd välja ei löönud, sest klassikaline põiepõletik on üsna vastik haigus, mida põdeda. Kuid vaevusteta põiepõletiku põdemine on mingis mõttes oluliselt nõmedam. Kust ma tean, millal see mölakas uuesti välja lööb ja kas antibiootikumist oli kasu? Olgu, annan uriiniproovi ja kõik on esialgu korras. Aga kes annab garantii, et see jama poole või aasta pärast uuesti välja ei löö, kui mul ei ole mitte ühtegi vaevust, ei valu, ei pakitsust, tungi plaaniväliselt WC-sse minna? Ise ma ju ei tunne vaevusteta põiepõletiku juures midagi, ent salakaval haigus toimetab omasoodu ja sellega võivad kaasneda ka alaägedalt kulgevad neeruprobleemid, mis omakorda rullib lahti järgmise tervisemurede kaskaadi, kuni üsna tõsiste tagajärgedeni. Võtab siiralt ohkama. Julm värk.
🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽🚽
