Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Inimlikust vaatenurgast lähtudes, tekivad endiselt jõulude ja sünnipäeva ajal mõtted, kus soovin näiteks uut keha, aju, mälestusi ja puhtalt edevusest ka saledamat vöökohta. Neid ridu kirjutades, mõtlen, et ah kui juba, siis juba, lisame sellele, permanentselt peas ringlevale soovinimekirjale ka enesekindluse, sest olgem ausad, peenikesest pihast ja muudest füüsilistest kütkestavatest kurvidest pole suuremat kasu, kui jääb puudu enesekindlusest. Aastaid tagasi, päris diagnoosiga "tembeldamise" alguses, postitasin ma ühismeediasse, võib-olla ka siia blogisse, et annan ära lihashaiguse, igaks juhuks lisasin vist huvilistele teadmiseks, et tegemist on progresseeruva tõvega ja kiiremad saavad kauba peale ka naistehaiguse süvaendometrioosi, kolletega jämesooles. Iroonilise muigega nendin, et vastassugu jookseks kindlasti tormi. Tegelikkuses ei kannata mehed mingeid haigeid ja hüsteerilisi naisi, no võib-olla mõnda aega, aga mitte lõputult. On ka muidugi erandeid, ent enamasti käib see tervise värviline kompott neile siiski üle jõu, nii et naised, hoidke oma tervist. Alles hiljuti, enne jõule jorisesin taaskord Esiemale, kuidas ma pole nõus oma kehaga seotud "töölepingu" tingimustega ja valurahana sooviksin ma uut organismi või siis minugi poolest avatari. Ent samal õhtul tärkas minus põgus süütunne ja mõttes ma palusin oma räsitult, vigase "akuga" kehalt andeks. Sest kui lõpuni aus olla, siis ma tegelikult ei taha uut keha. Esiteks on tegemist ajuvaba sooviga, mis ei realiseeru kunagi ja teiseks, mina ning minu füüsiline vorm oleme selles elus pidanud omajagu paska ära taluma. Oleme nagu kaks sõdurit, kes roomavad partisani kombel läbi vaenuliku keskkonna. Seega soovida uut keha või avatari, tähendaks oma üksuse hülgamist. Minul ning mu kehal on töö, mis on vaja lõpule viia ja reetmine ei tule kõne allagi. But I gotta say that, I could go into a beast mode for people, but when the you-know-what hits the fan, I'm pretty sure, that the favor will not be returned in kind. But it is, what it is, m'kay?
Aga keha võime nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid traumasid talletada, on ikka hämmastav. Loodus on inimorganismile disaininud täiesti omaette "arvutiraali", kuhu jäädvustatakse kogemused. Hiljuti avastasin, et aastaid hiljem ma ikka veel võpatan, kui mobiil heliseb või Bing ja Gmail märguandeid telefonile saadavad. Kummaline, aga nii see tõesti on. Ning muide, kui mind keset sügavat und üles äratada, on enamasti minu närviline ja kähisev reaktsioon: "Kes on suremas!?" Ent vaatamata erinevatele läbielamistele, olen ma ikka nagu pajupuu, the Willow, kes liigse surve all hüppab algasendisse tagasi. Nii kirjeldas mind Esiema. Näib, et olen end alahinnanud. Kuulus poksija Mohammed Ali on öelnud, et mind pole kunagi pikali löödud, vaid ma olen alati püsti tõusnud. Not the easiest approach in life, but still wise words to live by.
Vahetame nüüd käiku ja räägime ka muudel teemadel. Vahel mulle näib, et me ei pööra piisavalt tähelepanu elusolenditele meie ümber. Võtame näiteks linnud. Linnapildis võib peale tuvide tuvastada ka teisi erinevat liiki sulelisi, kui veab, siis on nende seas ka vareseid, ronkasid, hakke ja varblasi ning nüüd talvel on näha ka üksikuid tihaseid. Linnadžunglis on minu jaoks südamelähedased just rongad ja varblased. Enne talve tulekut olid viimased end ikka väga paksuks söönud, ent hoolimata sellest, hüppasid nad meie sissesõiduteel nagu sulgedega kaetud energiapallikesed. Võtke heaks või pange pahaks, aga minu viimane loomaaia käik oli niivõrd suure pildisaagiga, et otsustasin lindudele pühendada eraldi loo.
Jumal Odinil oli kaks ronka, Huginn ja Muninn ning enne kui lasete oma võib-olla veidi rikutud meelel lendu tõusta, siis las ma selgitan. Vana Norra keeles tähendavad "huginn" mõtet ja "muninn" mälu. Odin lasi kahel targal kaaslasel üheksas maailmas ringi rännata ja peremehe juurde naastes, pidid nad kuuldust ning nähtust üksikasjalikult aru andma. Mõnede arvamuste kohaselt moodustasid kaks ronka hoopis Odini alter ego. Ent tõsi ta on, rongad on tõepoolest ühed targemad elusolendid, keda võib keerukate ülesannete lahendamisel võrrelda näiteks delfiini ja šimpansiga. Neid on muuhulgas nähtud ka mänguliselt lumes hullamas, kui täpne olla, siis liugu laskmas. Ja et teised liigikaaslased olemasolevat toitu ära ei sööks, siis võivad nad korjuse kõrval teeselda surnut, justkui sellega märku andes, et silma jäänud korjus pole võib-olla kõige ohutum suupoolis. Soojemal perioodil olen muide ise jalutades täheldanud, et mitte küll rongad, aga vareslaste hulka kuuluvad tavalised hall-varesed imiteerivad näiteks varblasi. Varesed just väga tihti ei hüppa... Pigem ikka kõnnivad.
Budismis tuntakse ronka kui kaitsjat, ent paraku ristiusus, on ronk omandanud, tänu süsimustale sulestikule ja raipesööja kuulsusele, halva maine. Kuid pildil olev Jaska on tark ja rahulik modell, kelle eesmärgiks on tekitada huvi ronkade ja teiste temasuguste elu ja tegemiste vastu. Ta on muuhulgas ka iga algaja ja amatöörfotograafi unistus.
Inimestena oleme me kummaliselt tundlikud surma suhtes. Budistid ütlevad, et surm on üks elu osa ja nii tuleks sellesse ka suhtuda. Ent paraku meie egoism muudab selle vääramatu elufinaali küllaltki dramaatiliseks. Kes suudaks näiteks rahulikult pealt vaadata verd ja soolikaid? Vist mitte väga paljud.
Kunagi nullindatel tuli kiirabis muu hullumeelse töö kõrvalt, ka sageli surmasid konstanteerida, mis lihtsustatult öeldes tähendas, et meditsiinilise haridusega inimene pidi kinnitama kadunukese elu finišisse jõudmise. Ma võin ka muidugi eksida, aga puuduma pidid teadvus, hingamine ja vereringe. Morbiidsel moel pidasin ka kunagi arvet selle üle, kui palju ma olen surnuid näinud. Muidugi tänasel päeval ma enam seda numbrit ei mäleta. Aga üks 48-tunnine valvekord on küll meeles, mil sai konstanteeritud kahe ööpäeva jooksul seitse laipa. This was my version of the "I see dead people" moment. Olen näinud enesetappusid, vanadussurma, enneaegset ja ka vägivaldset ning tulesurma. Kolmel korral olen ka enese teadmata vahetanud ehtsa tapjaga rahumeelseid sõnu.
Nullindatel polnud kiirabi sündmuskoha käitumisreeglistik veel nii paigas, kui praegu ja ma mäletan hästi, kuidas ühel surma konstanteerimisel pidin ma WC aknast sisse ronima, kuna kadunuke oli üksinda toas ja keegi polnud teda tükk aega vaatamas käinud ning võti oli seespool välisuksel risti ees. Kes kiirabi kutsus, jääb paraku minu mälusoppide saladuseks, võimalik, et kutsujateks olid naabrid. Vannitoa aknast sisse ronides, oleksin peaaegu maandnud jalgupidi WC potis, aga pärast pisukest koomilist rähklemist, sain oma kese tagasi ja lõpuks suutsin ma oma botastes varbad toetada prill-lauale. Kadunuke oli elutoas pikali ja tuba ei haisenudki nii hirmsasti, kui oleks võinud arvata. Ühesõnaga toas hõljus spetsiifiline, surmale omane aroom. Kui ükskord olete seda tundnud, jääb see eluks ajaks meelde. Kadunukese seljas olnud öösärk oli tõmmatud kaelani ja nägu avatud suuga oli näha. Korraga täheldasin liikumist naise suus, kummardasin hüpnotiseeritult tema kohale ja nägin, kuidas n-ö "surmakärbes" lendas suust välja, nagu mõnes Jaapani või Hispaania õudusfilmis. Kärbsed munevad oma munad esimesel võimalusel laiba peale, võib-olla sellepärast oli vanasti see viinaga määrimine nii oluline. Mine võta kinni. Minu esimene reaktsioon oli: "Assa!" Yeah, we're definetly squimish about death. 😏😏😏Aga huvitaval kombel sain hiljem oma surnute pelgusest üle, võtsin seda, kui oma töö paratamatut osa. Hiljem nägin ka palju grotesksemaid asju, aga see memmeke oli minu üks esimesi surnuid ja võib-olla sellepärast on ta nii eredalt meelde jäänud.
Käiku vahetades, ütlen kohe ära, et ma ei ole mingi taimetoitlane, liha meeldib mulle endiselt, aga poes, "laibakuuri" ees jalutades, kipume me sageli unustama, et sanitaarselt pakitud lihatoodete taga on terve pikk protsess ja ometi on osad tooted justkui rohkem "lubatud" ja teised, eksootilisemat laadi kaubad tekitavad meis eetilist dilemmat või suisa võõristust. Kaua aega tagasi ilmus meie kohalikku marketisse müügile gurmeepasteedi tagasihoidlik sortiment. Valikus on nii sea- kui ka faasanipasteet ja mõlemil on üsna pikk säilivusaeg. Tõsi, toode on üsna kallis, ent maitseelamus ja eelpoolnimetatud säilivusaeg, muudavad kauba üsna atraktiivseks. Mina soetasin endale mõlemad pasteedivariandid, kuid Esiema otsustas alguses ainult siga proovida, sest faasanist tehtud maius, kutsus temas esile moraalse kõhkluse: "Jalutab teine seal loomaaias nii uhkelt. Ilus lind ju, kuidas ma saan teda süüa?" Ent ta sai suhteliselt ruttu oma sisekonfliktist üle, kui andsin talle toodet mekkida.
Pildil olev kuningfaasan elab looduses metsastel ja kõrge rohuga aladel kuni 2600 meetri kõrgusel. Nende asualad hävinevad kiiresti metsaraie tõttu. Pikki sabasulgi kasutati varasematel aegadel Pekingi ooperis kostüümide kaunistamiseks.
Hea kaadri saamiseks pidin kükitama ja ma ütlen täiesti tõsiselt, et ma ei kükita tavaliselt just kergekäeliselt, sest püsti tõusmine on pagana keeruline. Kükist tõustes läheb pulss nõmedalt kiireks ja vererõhk langeb ehk teisisõnu tekib ortostaas.
Lindude puurid loomaaias on vooderdatud tiheda võrestikuga ja mul oli tükk tegemist, et sättida telefonikaamera nii, et minu sõrmed ei oleks uhke tiivulise proteiiniallikas. Pilt õnnestus osaliselt tänu sellele, et väärika isase kõrval jalutas näiliselt ükskõikne, tagasihoidliku välimusega emalind. Küll püüdis vaene isalind tema tähelepanu köita mesise kudrutamisega, aga emane ei võtnud seekord vedu, mis siis, et pintslitõmmet meenutavad suled olid hoolega "sätitud" ja kaunis verev pea ning meresinine kõhualune pakkusid silmailu.
Ma ei ole küll sada protsenti kindel, aga linnu pead ehtivate suletuttide järgi pakun puusalt tulistades, et tegemist on kõrvukrätsiga. Tumedad ja sügavad silmad ning looduse poolt disainitud küütlev sulestik suisa kutsusid telefonikaamera järgi haarama. Loodus võib olla nii meeletult ilus, ent samas karm. Inimestena kipume me jälle sageli unustama, et ilu ja graatsia ning nunnu välimuse taga on peidus armutu kiskja, kes võib kõhklematult rünnakule asuda.
"Ma ei taha avada oma silmi selle koleda maailma ees, kus toimub nii palju õudseid asju..." Uhked suled peas ja ontlikult "sätitud" tiivad annavad sulelisele sõbrale väärika välimuse. "
Go away you ugly ass human! I am apalled by your precence." Käsk on vanem, kui seadus, seega liikusin edasi. Ornitoloogia pole küll minu tugevamaid külgi aga ma pakun üsna julgelt, et oma suuri ja ilusaid silmi ei tahtnud avada kuninglik kassikakk.
Teadmised lindudest pärinevad kõikvõimsast interneedumist ning Tallinna Loomaaia kodulehelt.
Ja proovime aasta lõpul selle paugutamisega ikka piiri pidada, veel parem oleks see üldse ära jätta. Ette tänades, teie siinkirjutaja.
💖🤗💖🤗💖🤗
🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉🦅🦉
