Minu väike aastalõpu Mongoolia...

Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Aastalõpu puhul ei tahaks kuidagi mõlgutada mingeid muremõtteid, kuigi neid on küllaga, nende seas tõusevad esile vaevusteta põiepõletik, mis on tegelikult nõmedam, kui arvata võiks, dramaatiline andmerööv ja taaskord vinduva viiruse põdemine...oeh. And I don't know what's the aftermath going to be like this time around. Ma tõesti sooviksin sel aastal otsi kokku tõmmata millegi helgema ja üldse mitte teemasse puutuvaga. Kas teadsite, et Mongoolias särab päike 250 päeva aastas ja kirjutamise hetkel on seal külma miinus 25 kraadi? Sealsed kohalikud kutsuvad oma kodu "igavese sinise taeva maaks" ja geograafiliste omaduste tõttu on see üks maailma hõredaimalt asustatud riike, kus elab keskmiselt kaks inimest ruutkilomeetri kohta. Pole siis ime, et minusugune misantroop tunneb tugevat tõmmet selle müstilise maa poole. Usulises mõttes on tegemist valdavalt budistliku riigiga, kus budism on segunenud Mongoolia šamanismiga, mis omakorda on arenenud Mongoolia riigi algusaegadest peale. Ka kõrilaulus on midagi ürgset ja kaasakiskuvat ning peaaegu transsi viivat. Viimane pärineb samuti Mongooliast ning seda lauldakse lastele unelauluks, kodu- ja metsloomadele, teispoolsuses olevatele hingedele, et nendega ikka heatahtlikult läbi saada ning budistlikele jumalatele. 

Küll oli hea, et mul oli au ja privileeg seda maad vähemalt ühe korra külastada, sest parim viis maailmaga tutvust teha, on seda ise omal käel avastada. Ma ilmselt kordan ennast praegu, aga mäletan hästi, kuidas istusin jurtaperemehe kõrval ja ta seletas mulle midagi pikalt ja laialt, jumal teab millest. Ma püüdsin säilitada diplomaatilist näoilmet ning mitte väga palju naeratada, kuna peremehe sõnum jäi paraku minu jaoks segaseks, sest mongoolia keelt ma kahjuks ära ei õppinud. Öösel oli ka pisut õõva tekitav end kergendada ligikaudu kolmesajast silmast koosneva "publiku" ees, aedikusse oli aetud umbes 150 lammast, aga võib-olla ma ka eksin, ehk oli neid rohkem, võib-olla vähem. Ma ei mäleta enam ja trikitav mälu ka kaasa ei aita. Kottpimedas otsisin sobivat kohta, et saaksin looduse kutsele vastata ja siis kuulsin mingit kummalist heli, suunasin aeglaselt taskulambivihu endast vasakule, kust hääl tuli ja nägin, kuidas umbes kolmsada kiiskavat silma mind pingsalt jõllitasid. Võib-olla arvasid nad, et olen kiskja, kes on tulnud neid murdma. Kui see oleks tõesti nii olnud, oleksin ma ilmselt peagi tundnud pererahva suurte karjakoerte teravaid hambaid oma ihus. Hmm... hoolimata oma bravuursest mõttelõngast, on inimene ikka nii neetult abitu. Aga toredad ajad olid need sellegipoolest. Sai muuhulgas mekkida ka lambaliha ja piimaga rohuteed. Ent rohkem ma selles elus tõenäoliselt sinna ei sattu. Selleks, et nii kaugele reisida, on vaja tugevat keha ja vastupidavat vaimu, nõrgad hoidku eemale, paksu rahakotti ja inimesi, kellega võib tõepoolest minna läbi pori, s*ita, kuse, vere ja okse ning kellega on ka ventilaatoris*tt talutav. Ja kuigi aeg-ajalt vimkasid viskav keha veab alt, nagu eelpool juba mainisin, põdesin ma hiljuti vaevusteta ja riukalikku põiepõletikku, ei saa keegi mul keelata unistamast ja nii tekkiski mul idee "korjata" mõned Mongoolias elavad loomaliigid ühte blogipostitusse. 💖💖💖

The body is round. Pisut mõistatuslik lause pärineb ühest platvormikanali lühivideost, kus teadlased uurisid manuli füüsilist vormi. Kaks abilist hoidsid ärritunud ja rünnakuvalmis kiisut kinni ning kolmas mees mõõtis sõrmedega kassi kõhupekki. Samal ajal tegi  metsakiisu esikäpp läbi õhu õhkõrna liigutuse teadlase suunas ning too tõmbas oma käe kibekiiresti tagasi. Manul nalja ei mõista. Kogu selle tegevuse taustal teatas briti aktsendiga meeshääl rahulikult: "The body is round." Ehk keha on kumer. Tõsi, manulid on jässakamad, aga kindlasti pole nad paksud, pigem meenutavad nad sellist parimates aastates, keskmises toitumuses kodukassi.  And I would be pissed off too, if someone would pinch my stomach in this obscene way! 😾😾😾

Asja ka oli või niisama passid? Manulit on kütitud tema kauni karvkatte pärast, tihe karvastik aitab tal vastu pidada karmides talvetingimustes. Lame pea ning külgedel asuvad kõrvad võimaldavad tal jahti pidada väheste võimalustega varjumispaikades. Ümar pupill laseb inimesel ekslikult arvata, et manul on tema hingesugulane, võib-olla tõesti, ent tegelikult aitab ümar silmatera paremini valgusega kohaneda ning hõlpsamini süüa otsida. Ta toitub lindudest, viiksjänestest ja pisinärilistest. Loodus juba ei pühitse, nunnumeeter toimib ainult järglaste kasvatamise puhul. Circle of life, baby! 

Minu jaoks raske hääldusega Prževalski hobust tuntakse ka kui Mongoolia metsiku hobuse ehk Takina. Ta on koduhobuse lähim sugulane ja teda iseloomustab lühike ja püstine lakk ilma laubatukata ning samas ülemises kolmandikus puuduvad ka pikad jõhvid. They really look like rebel horses refusing to go extinct. Nad puhkavad kuni päikeseloojanguni ning söövad alles öö hakul. Lühike suvekarv aitab toime tulla kuumaga ning pikk talvekarv võimaldab kohaneda karmide ja kõledate oludega. Neil on väga hea kuulmine ja haistmine ning kabjad võimaldavad neil kivisel pinnal kiiresti liikuda. 

Ma ei väida, et olen mingi käitumisteadlane, järgnev on lihtsalt minu aastatepikkuse vaatluse tulemus, aga mida vanemaks inimene saab, seda tugevamad ja väljakujunenumad on tema uskumused, isiksus tervikuna ja eelistused. Viimased võivad muidugi ajas veidi muutuda, ent üldjoontes enamasti siiski mitte. Selles muutuvas ja ebakindlas maailmas on mul hea meel tõdeda, et minu Mongooliast alguse saanud jakivaimustus pole õnneks kuhugi kadunud. Mul on ainult kahju, et neid pole võimalik lähemalt silmitseda. Igatahes on nad vastupidavad ja suure jõudlusega vägilased. 

Kui dromedare ehk üksküürkaamleid võib näha vabalt ringi kappamas näiteks Kasahstanis, siis Mongooliale on omased rohkem kahe küüruga kaamlid ehk baktrianid ja tänapäeval leidub viimaseid üksnes ainult kodustatud kujul. Kehamass võib neil ulatuda kuni ühe tonnini, kusjuures isased on emastest alati suuremad. Tiinus kestab emastel 13 kuud ja vastsündinud vasikad kaaluvad kuni 36 kilo. Vasikad jäävad ema juurde kuni viieks aastaks, mil nad saavutavad suguküpsuse. 

No kas pole nunnud? Võhikuna pakuksin, et neil on käsil põgus aiaromantika, nad näevad välja nagu karvased ning küürudega Romeo ja Julia. 

Harmooniline on elu, kui kõht on täis ja võõrad ei tiku ligi. Kaksküürkaamel on vaieldamatult vägev kõrbelaev. Kui ta on olnud pikka aega joomata, võib ta kümne minutiga tarbida kuni 135 liitrit vett. Muide, olen ka nagu kaamel, sest näiteks peale kaubanduskeskuse külastamist, suudan endale suhteliselt lühikese aja jooksul (jutt käib  minutitest) pool liitrit vett sisse kulistada. See on ilma naljata minu nüüdisaja supervõime. 

Samuti on kaamlitel terav silmanägemine ja hea haistmine. Kaunid kaherealised ripsmed kaitsevad tolmu ja liiva eest. Inimene kasutab kaamlist ära naha, liha, piima, sõnniku ja uriini. Laiad luupaksendid silmade kohal on ideaalne päikesevari ning kolmas silmalaug toimib oivalise kojamehena. 

Teadmised loomade ja Mongoolia kohta pärinevad kõikvõimsast interneedumist ja Tallinna Loomaaia kodulehelt. 

🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫🐴🐫