Operatsioon ja kolm viltuvedamist...

Enne, kui alustan, sooviksin veidi selgitada. Tüümuse eemaldamine rindkerest võib olla  üks võimalusi, kuidas lihashaigus kontrolli alla saada. Aga pange tähele, see ei ravi lihashaigusest terveks, vaid võib aidata ohjeldada sümptomeid.

Samal aastal, kui sain raskekujulise müasteenia diagnoosi, otsustas minu neuroloog mind saata torakaalkirkurgi juurde konsultatsiooniks. Pärast mõningast mõtlemist ja otsinguid jõudsin peale aastavahetust järeldusele, et mind opereeriv kirurg saab olla ainult Suurhaiglas töötav Kirurg, kellega olin varasemalt aeg-ajalt ka endoskoopias kokku puutunud. Otsustasin Kirurgi usaldada seetõttu, et olin teda näinud endoskoopias töötamas, robotiliku täpsusega tsütoloogia proove tegemas (need on proovid, mis „määritakse“ kahe klaasi vahele laiali; „määrimine“, see on üks spetsiifiline liigutus, mil koematerjal jaotub ühtlaselt kahe klaasi vahel).  Ja see oli tõeline vaatepilt, kuidas Kirurg tegi bronhoskoopiat, kõik tema liigutused olid väga läbimõeldud ja kindlakäelised. Muide, ei tasu segamini ajada, bronhoskoopia ajal ei näe kopsu, näeb vaid ainult neelu, hingetoru ehk trahheat, peabronhe ja bronhe. Trahhea ehk hingetoru jaguneb kaheks peabronhiks ja edasi hargnevad peabronhid nagu tagurpidi puu.

Hmm...Kirurg... Tunnistan ausalt, et kui ma endoskoopiaosakonnas Kirurgiga vahetevahel koostööd tegin, siis ta mulle väga ei meeldinud. Kirurgid on minus alati ebamugavust tekitanud, põhjustel, mida ma täpsustada ei sooviks. Kuid kui minu ebamugavustunne kirurgide suhtes kõrvale jätta, siis igal juhul tuleb tunnistada, et Kirurg on väga hea spetsialist, onkoloog, torakaalkirurg, bronhoskopist (see on inimene, kes uurib hingamisteid), kemoterapeut (see on arst, kes tegeleb patsiendi keemiaraviga) – kõik ühes isikus. Minu arvates on see patsiendi jaoks on see lotovõit, kui tal on võimalus minna sellise spetsialisti juurde. Kui ma otsisin endale kirurgi, kes opereeriks minu tüümuse ära, siis ega ma tegelikult väga pikalt ei mõelnud. Teadsin, et Kirurg on tasemel ning olin endale eesmärgiks võtnud minna parima juurde. Muide, ma jagan teiega väikese saladuse, kui te tunnete hirmu ja kui teil on vaja võita arst enda poolele. Piisab ühest väikesest lausest: „Ma tahtsin tulla oma murega parima spetsialisti juurde.“ Uskuge, sellest piisab. Nad on kõrvust tõstetud, ajavad selja sirgu ja kuulavad teid hoopis suurema huviga. See lause töötab, olen praktikas järgi proovinud. Ma leian, et väike positiivne ego kõditamine kulub meile kõigie aeg-ajalt ära, ole sa siis kes tahes, oma eriala korüfee või laotöötaja.  

Ma surin, tean, et see kõlab dramaatiliselt nagu seebiooperis, aga mis seal salata, minu kokkupuude surmaga oligi dramaatiline. No kui aus olla, siis kokkupuude surmaga on alati dramaatiline, isegi kui sured istudes wc potil. Kroonikute seas on käimas varjatult ja vähem varjatult üks kiiksuga võistlus, mis kannab nimetust, kellel on hullem. Käib see umbes nii. „Tead, ma olin eile migreeniga pikali voodis, nii paha oli olla, ravimid ka ei aidanud,“ ütleb üks. Teine vastu: „See pole midagi, mul läks eile silmanägemine uduseks, mitte midagi ei näinud! Läksin isegi EMO-sse.“ See näide on muidugi tugevalt utreeritud, aga mõttest saate vast aru. Selles võistluses on muidugi surma teemat raske ületada. Seetõttu tunnistan, et olen minagi paaril korral tundnud perversset rõõmu, kui olen saanud seltskonnas öelda, et mind on elustatud, aga mis on teie vabandus tüübliks olemisel? Uskuge, peale seda küsimust tekib kohmetu vaikus. Muidugi ma ei kasuta seda küsimust tihti, ainult siis, kui mind lollustega väga-väga närvi ajada, siis põrutan jutu vahele, kas retoorilise või mõnel juhul ka otsese küsimuse elustamise ja tüübliks olemise kohta. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis olengi seda küsimust vist kasutanud ainult kaks korda. Tegelikult on hea, et pole rohkem pidanud kasutama. Päriselus on asjalood sellised, et valu ja vaev ei peaks ja ei tohiks olla võistlus. Inimesed on niii erinevad! Päriselt! Iga inimese taluvus on väga erinev. Mõni talub rohkem, mõni väga palju, mõni vähem, mõni ei talu üldse midagi. Kui me suudaks selle endale meelde jätta, oleks see juba pool võitu. Vaja oleks rohkem empaatiat ja mõistmist. Osa, kes on ise terved, ei saagi mõista lõpuni, mis krooniliselt haige inimesega toimub, mida ta igapäevaselt läbi elab. Vahel  võib omasuguste seas mõistmist ja empaatiat rohkem leida. Siiski kummalisel kombel on vahel ka juhuseid, kus kõige karmima kriitika osaliseks võib langeda just omasuguste seas. Aga ma olen teemast teemast kõrvale kaldunud...

Aju on ikka tohutult müstiline organ, on ikka hämmastav, kuidas aju teatud traumaatiliste sündmuste puhul suudab meenutada ülima täpsusega kohti, kellaegu ja muid detaile. Võib olla ka vastupidine variant, et traumaatiline sündmus on hoopis mälestustest ära blokeeritud. Aga mina võin täpselt meenutada, ilma haiguslugu vaatamata, millal ma Suurhaiglasse operatsioonile läksin, see oli 2015. aasta kevadel, märtsikuus. Ma läksin haigalsse sisse esmaspäeval, 23. märtsil ja minu operatsioon oli planeeritud 24. märtsiks, kell 12.00. Kuid paraku läks veidi teistmoodi.

Viltuvedamised hakkasid juba pühapäeva õhtul pihta. Üks minu kauaaegne sõber, kellega meil on olnud väga erinevatel põhjustel läbi aegade konarlikud suhted, pidi pühapäevaõhtul minu juurde tulema, et mind esmaspäeval haiglasse viia. Kell oli üksteist õhtul, kui ma talle helistasin, et lõpuks küsida, kus ta on. Vastus tuli ebaleval häälel: „Ee...olen siin Püha külas ja...mmmm...eee...me hakkasime siin sõpradega viina jooma.“ Esmalt tundsin, kuidas minu sees lahvatas viha, oleksin tahtnud karjuda, kuid siis tabas mind kurbus ja pettumus. Taaskord jätsin oma emotsioonid enda teada, surusin need endas alla. Soovisin talle reserveeritult head õhtut ja jäin marineerima oma kurbusesse. Pakkisin asjad ja tegin viimaseid ettevalmistusi.

Kuna Kirurg oli öelnud, et haiglasse võib tulla üheteistkümneks, siis tõusin küll vara, aga ma ei kiirustanud. Toimetasin rahulikult, ma ei tahtnud, et midagi kahe silma vahele jääks.  Läksin bussiga, kuigi enda arvates olin üsna rahulik, kuid jalad olid millegipärast vedelad, ei tahtnud väga sõna kuulata. Mainin siinkohal ära, et siis mul veel jalgadega probleeme polnud. Lõpuks jõudsin haiglasse.

Enne osakonda jõudmist oli vaja läbi teha tüütu kadalipp, toonases esimese korruse registratuuris vormistati haiguslugu, seejärel ootasid patsientide üleriiete garderoobis kurjad kosmosemutid. Ma ütlen seda ülima leebusega, et ma mõistan, et Suurhaigla abipersonal (see ei käi muidugi kõigi kohta) ei saa teab, mis suurt palka, aga kui sa töötad inimestega, kes on niigi õnnetud, haavatavad ja ähmi täis, siis vahel veidi inimlikkust ei teeks paha.

Jõudsin lõpuks osakonda, kus valitses tohuvapohu. Pidin veel ootama. Suu kuivas ja närv oli sees, kuid väliselt olin üllatavalt rahulik. Lõpuks sain voodikoha ja siis algas ootamine. Operatsioonieelsel päeval oli suurim sündmus see, kui võeti veenist verd ja käis Kirurgi resident, kes käskis oma ravimid operatsioonipäeva hommikul kuivalt alla neelata. Hmm...see on küll „imeline“ korraldus. Ma tahaks näha oma silmaga inimest, kes suudab  paratsetamooli suurust tabletti kuivalt alla neelata, eriti kui suu kuivab ja tatti peaaegu pole. Aga, mis seal salata, patsiendina olen õppinud kohanema. Minu nipp tablettide kuivalt neelamisel on, et enne tableti suhu panekut püüa suhu koguda nii palju tatti kui saad (tean, et see kõlab rõvedalt), hinga sisse, pane tablett suhu ja siis hingad välja enne või pärast neelamist, kuidas parasjagu õnnestub. See ei pruugi muidugi kõikidele sobida, aga mind on aidanud.

Saabus õhtu, selleks ajaks olin oma saatusega juba leppinud, kuid minu sõbra eelmise õhtu käitumine ärritas mind endiselt ja ma otsustasin talle saata üsna vihase sõnumi, mille sisu oli umbes selline: „Kui ma seda jama üle ei ela, siis sina oled esimene, keda ma kummitama tulen!“ Seejärel tabas mind veider aisting, olin justkui fakti ette seatud ning kummaline sisemine hääl ütles: „Nojah, sa lähed küll operatsioonile, aga tea, et kõik ei kulge plaanipäraselt.“ Selle tõdemuse eest ei saanud kuhugi peituda ja seda ei saanud eitada, jäi vaid üle sellega leppida, see oli tõsiasi. Saabus sisemine veidravõitu rahu ning peast käis läbi mõte, et ehk ongi võimalus pääseda igapäevaprobleemidest...

Operatsioonipäeva hommik. Eelmisel õhtul oli mind instrueeritud, et hommikul ma süüa ja juua ei saa. Rohud tuleb kuivalt sisse võtta ja oodata operatsiooni aega, milleks esialgselt oli kell kaksteist päeval. Mõtlesin mornilt, et kuidas ma need neli tundi vastu pean, ilma söömata ja joomata. Läksin tualetti ja kui ma tualetist välja tulin, ootas ukse taga torbikond osakonna töötajaid. Ehmusin, et mis siis nüüd...? „Teie operatsiooniaeg on ettepoole tõstetud!“ teatati lühidalt. Hiljem selgus, et hommikusel plaanilisel operatsiooniproual oli ööga vererõhk tõusnud 200 peale ja teda ei saanud opereerida, seetõttu oli mul au olla esimene. Üleüldse oli see proua selline kapriisne kuju, kes ei tahtnud öösel magada, oli rahutu ja trikitas personaliga. „Nii, viltuvedamine number kaks,“ mõtlesin ärevalt.

Haiglas olles võib tekkida selline huvitav fenomen – soost olenemata, võid sa muutuda selliseks sootuks olevuseks. Mäletan hästi, kuidas ma stoilise rahuga seisin nagu balliks ettevalmistuv  printsess või kuninganna keset inimesi täis palatis, ja hooldaja tantsis mu ümber nagu kammerneitsi ja kes üritas mulle meeleheitlikult „pidurüüd“ ehk siis operatsiooniriideid selga teipida, just nimelt teipida, sest opiriiete krõpsud olid kulunud. Kuigi opiriideid oli raske opiriieteks nimetada, sest välja nägid nad nagu mõne askeetliku usufanaatiku riidehilbud. Tagatipuks oli ka palati uks lahti. Kuid sellised pisiasjad mind sel hetkel ei häirinud. Mind valdas elevus ja hirm.

Mind veeretati voodiga operatsiooniblokki. Olin opibloki dispetšeriga nägupidi tuttav. Ta teadis, et mul on palju kõrvaauke ja ninarõngas ning tätoveeringud. „Kas kõik metall on eemaldatud? Ega te meid „sealt altpoolt“ ei üllata?“ küsis ta heatahtliku kelmikusega. See küsimus võttis pinged korraks maha ja ma vastasin naeratades: „Ei, isegi nabarõngas on ära võetud.“ Kui opisokid sai jalga pandud (ühekordsed, valkjas beežid sokid, mis pole kuigi mugavad ning korduvkasutamisel minetavad kiiresti oma vormi) ning pähe sai roheline mütsike, jätkus veeremine operatsioonisaali. Teadsin, kus on Kirurgi operatsioonisaal, sest oli seal varem viibinud seoses endoskoopiatööga.

Korraga tundsin, et olen nagu see suur mustanahaline, lihtsa loomuga mees, kes on teel elektritooli poole, filmist „Roheline miil“. Mõtlesin lamades: „Kas see ongi see plaaniväline seik minu operatsioonil?“ Ma ei julgenud sõna „surm“ peale isegi mõelda, sest see tundus nii ulmeline ja ebareaalne.

Kuigi mul ei olnud prille ees, tahtsin enne narkoosi võimalikult palju üksikasju meelde jätta. Kell seina peal näitas peaaegu pool üheksa. Kõrvus vasardas meeletult, aga teha polnud ka enam midagi. Minu vasakule käelabale pandi jäme roheline kanüül. Saabus anestesioloog, ta tutvustas ennast, selgitas veel mõningaid üksikasju ja siis andis korralduse süstida fentanüüli. Kusjuures anestesioloogi ennast ja tema juttu ma ei mäleta üldse. Enne fentanüüli süstimist küsis anesteesiaõde, kas lõpuni süstida ja anestesioloog vastas: „Jah.“

Esimesel momendil tundsin, et lendan operatsioonilaualt minema, nii hea oli olla, saabus muretu ja kerge enesetunne. Kõik eelmise õhtu ja operatsioonipäeva hommikused pinged olid kadunud. „Juhuu! Sõit võib alata!“ Kõik keerles, naersin arutult ja kontrollimatult. Kuid siis hakkas halb, valu lõi rindu, tekkis õhupuudus, tundsin, et oleksin justkui kahe betoonbloki vahele pressitud (tegelikult ma muidugi ei tea, mis tunne on jääda kahe betoonbloki vahele). Kuigi enesetunne oli kiiresti väga halvaks läinud, üritasin siiski veel nalja visata. „Igaks juhuks sooviksin ma teile head ööd!“ olid minu viimased ülimalt ebakained sõnad, nagu oleksin tühja kõhu peale neli pitsi viina järjest ära joonud. Rinnus pigistas veelgi, ahmisin õhku nagu kala kuival ning kõige selle kiire kollabeerumise keskel tabas mind üllatusmoment, kas tõesti nii käib suremine? „Oot, ma tahaks öelda, et mul on halb tegelikult...“ Aga enam ma sõnu suust ei saanud. Nende viimaste, peast läbituhisevate mõtete seas, mäletan veel ühte mõtet: „Ma kardan, miks keegi mul käest ei hoia...“ Tundsin hirmu ja hämmingut vääramatu saatuse ees...ja siis saabuski rahu ja vaikus.     

Kolmas viltuvedamine Mu pea vajus vasakule. Saabus pimedus, mõnus rahu, tšill – enam polnud mingeid probleeme. Tundsin, et olen nii hoitud ja armastatud, oli väga soe ja turvaline olla. Pimedusest sai selline pruun, ilus kuldpruun sein, toimus liikumine. Taganjärele oli raske aru saada, kas liikumine toimus üles või alla või hoopis mina oli paigal ja sein liikus. Suur oli minu üllatus, kui olin tagasi pimeduses ning seejärel hakkasin kuulma mingit saginat ja keegi hüüdis mu nime. Avasin silmad ja vastu vaatasid eredad laelambid....olin intensiivraviosakonda jõudnud ja muhvigi ei saanud aru, miks ma seal olen. Aju oli teinud totaalse restardi.

Ma tahan öelda, et see oli minu senise elu top kolme õudsemaid kogemusi. Üritage meenutada mõnda märuli- või krimifilmi või –seriaali, kus mõni pahalane või kangelane saab nuga või kuuli. Milline jahmunud näoilme neil alati on, justkui tahaksid nad öelda, uskumatu, et ma just nüüd suren ja ma ei saa enam mitte midagi teha. Ja täpselt selline tunne on see ka päriselt. Kuigi tegu oli tõeliselt kohutava kogemusega, võtsin nõuks sellest õppust võtta. Surm on osa elust ja surm ei pea olema midagi kohutavat. Kui ma surma peale mõtlen, siis tuleb mul alati meelde üks tšerokeede vanasõna. „Kui sa sünnid siia ilma, siis sa nutad ja maailm rõõmustab. Seega ela oma elu nii, et kui sa sured, siis maailma nutab ja sina rõõmustad.“ Muidugi on kadunukese (mulle ei meeldi see sõna) lähedastel õudne ja kurb. Lähedane inimene on lahkunud ja suur tükk on küljest ära rebitud. Ma olen vahel mõelnud, miks inimesed matustel nutavad. No olgu, üks asi on kurbus, aga minu meelest on ka teine põhjus – süütunne ja iseenesestmõistetavus. Süüd tuntakse enamasti sellepärast, et arvatakse, et lahkunu heaks ei tehtud piisavalt, kui ta veel elus oli või sai viimases vestluse öeldud halvad sõnad, mida enam tagasi võtta ei saa. Kui inimene on elus, siis tegelikult võetakse teda iseenesestmõistetavalt. „Küll on aega temaga suhelda, lähme järgmine nädal vaatama.“ No ja muud sarnased mõtted. Tegelikult on  nii, et iga vestlus võib jääda viimaseks, aga me ei mõtle selle peale. Mina ise kaasa arvatud. Enamik elab oma elu nii, nagu pangaarvel oleks veel üks elu. Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et inimesed ei karda mitte surma, vaid teadmatust suremise ees, kardetakse valu, ebamugavust, üksindust, alandust ja külma, milline on sinu lõpp. Olgu Universum tänatud, et me ei tea, milline on meie maise elu viimane vaatus, muidu võib-olla ei suudaks voodistki tõusta.