Intensiivravipalatis Charlie Sheeni, David Bowie ja Ellen Ripley’ga...

Kas olete kunagi näinud mõnda filmi, kus patsient tuleb teadvusele ja kus esimene kaader on veel silmale veidi udused laetuled ning ähmased näokujutised? Täpselt nii juhtus ka minuga. Tõeliselt dramaatiline, hollywoodilik ärkamine. Kuigi olin intubeeritud, ei tundnud ma suurt ebamugavust, lihtsalt suus ja kopsus oli selline osoonimürgituse tunne, nagu oleksin hapnikuga üleküllastatud. Tagantjärele mõeldes hingas suure tõenäosusega hingamisaparaat minuga ühes rütmis. „Aeg on ärgata!“ teatas naishääl. Silmad hästi ei seletanud, kellega oli tegu, nägin ainult varjusid. Tagasiulatuvalt võib tõdeda, et olles ära käinud teispoolsuses ja läbi morfiinihämu ning narkoosipohmaka on raske muidugi midagi väga täpselt mäletada, aga mingid mälupidid siiski on ja need ei ole juttude põhjal.

Ärgata suures intensiivis alasti, kaetud vaid kerge linaga, oli minu jaoks hiljem üsna sümboolse tähendusega. Tegu oli omamoodi uuestisünniga. Hakkasin muuhulgas paremini mõistma protsessi, mida kogevad narkarid, keda laksu alt välja tuuakse, kes on ärritunud, sest nende kaif on ära rikutud.

„No, köhi, köhi, köhi!“ kambakesi upitati mind istuma. Ma ei ole muide kõige saledam inimene. Huvitaval kombel suutsin korraldust täita ja isegi köhida. Siis ma veel erilist valu ei tundnud. Suur oli minu imestus, kui pikk intubatsioonitoru tegelikult oli, see meenutas veidi kinnist aspiratsioonisüsteemi. Ma ei hakka teid üksikasjadega tüütama, milline näeb välja kinnine aspiratsioonisüsteem, lühidalt öeldes on see põhimõtteliselt kilega kaetud toru, mille otsas on trahheostoomiga ühilduvad vidinad.. „Vau..! Kas tõesti..?“ Ümbrus oli väga segane. Taas pandi mind pikali. Kui tahtsin midagi küsida, ei saanud ma seda teha, sest häälepaelad olid viga saanud. Aga viga saanud häälepaeltest räägin veidi hiljem.  „Võimalik, et teie häälepaelte närvid on kahjustunud ja te ei pruugi enam oma häält tagasi saada,“ teatas blond naisterahvas, tarmukalt, stetoskoop kaelas. Tõenäoliselt oli tegu intensiivraviarstiga. „Midaaa...??“ halisesin mõttes uimaselt. „Oh, no pole hullu, siis tuleb hakata viipekeelt õppima,“ jõudsin läbimorfiinihämu järeldusele.

Mul ei olnud prille, telefoni ning voodi otsas seisis trobikond inimesi. „Süda seiskus....käivitus prekordiaalse löögiga...teine dreen..“ – „Mida...??“ mõtlesin. „Selge, suurimad hirmud on saanud teoks, asjad ei ole tõepoolest kulgenud plaanipäraselt.“ Operatsionieelsel õhtul olnud vastik näriv tunne oli osutunud tõeks!

Pärast sellist „und“ tundsin meeletut soovi tualetti külastada. Küsisin õe käest kähisedes, kas ma wc-sse saaksin. Selle küsimuse peale ei vaadatud mind imelikult, vaid vastati  rahulikult, et teil on kateeter. Andsin ajule käsu põis kortsu lasta ning kergendus oli silmapilkne. „Uhh, sain vaevast lahti!“ mõtlesin ükskõikselt ja rahuolevalt.

Vaatasin oma vasakut rannet ja nägin, et sinna oli paigaldatud arteriaalne kanüül. Mulle endale näis nagu oleksin võitnud Louis Vuittoni aksessuaari. Miks just selline võrdlus,  ärge küsige miks. Ma ei tea seda tänapäevani, jään paraku vastuse võlgu.

Ma ei ole mingisugune narkoguru, aga ma võin üsna kindalt väita, et nii fentanüül, morfiin kui ka petidiin ei ole väga head rohud, just kõrvaltoimete tõttu. Samas pole traditsiooniline  lääne meditsiin ka paremaid alternatiive kiireks ja efektiivseks valuvaigistamiseks välja  mõelnud. Valutustamine ehk valu ära võtmine ei pruugi alati olla edukas, aga kaif ehk vene  keeles „vorstitamine“ on garanteeritud. Minu kogemus on see, et kaifi all olles ei jaksa organism enam valutada ja lihtsalt lülitub välja. Ekstreemsetes olukordades on  organimil üldse väga hea kaitsevõime ennast välja lülitada. Ma ei uhkusta, aga kahjuks olen saanud kolme eelpool loetletud ravimi toimet tunda omal nahal. Kogemus ühe ravimiga oli veel eriti karm. Fentanüül oli siis see saatanlik ravim, mis peatas anesteesia sissejuhatuse käigus südameöö, tekkis kliiniline surm ja elustati kokku neli minutit. Intensiivraviarsti sõnul käivitas südame prekordiaalne löök ehk siis teostati rusikaga löök vastu rindu südame piirkonda.

Loomulikult oli neid tüsistusi veel. Nii „lihtsalt“ ma ei pääsenud. Pupillidiferents ehk pupillide erinevus, mis tuvastati peale lõikust ka minul, võib viidata ajukatastroofile ehk siis kõik see, mis teeb sinust inimese, võib olla potentsiaalselt ohus. Tegelikult kõlab see  üsna trööstitult ja hirmutavalt ning kuigi minu eest hoolitseti hästi, kartsin kohutavalt ja olin sisemiselt lohutamatu.  

Kuu aega hiljem vastuvõtul rääkis Kirurg, et mul on anatoomiliselt kitsad hingamisteed ning hääle kadu oli tingitud raskest intubatsioonist. Mõistan, et see kõlab karmilt, aga  põhimõtteliselt tähendas see seda, et töö sõltub tellija materjalist. Intubeerimine ehk siis  hingamisteid lahti hoidva toru paigaldamine oli tavalisest raskem, tavapärane  intubatsioonitoru ei sobinud. Teostati korduvat intubeerimist ning lõpuks pandi kitsas kahe  valendikuga ehk kahe auguga hingamisteid lahti hoidev toru. Kahe auguga toru selles  mõttes, et toru otsad „avanesid“ mõlemasse peabronhi, üks ühte ja teine teise.  Intubatsioonitoru ehk siis hingamisteid lahti hoidva toru eesmärk on hoida patsiendi  hingamisteid vabana, kui ta on näiteks koomas või narkoosis. Olenevalt olukorrast, kus  parasjagu intubeeritakse, näiteks operatsioonisaalis, intensiivraviosakonnas või  kiirabis, siis intubatsioonitoru külge ühendatakse kas hingamisaparaat või AMBU-kott.

Kirurg selgitas hiljem veel, et sellist kahe valendikuga toru nad kasutavad harva, aga see on üks kindlamaid viise hingamisteede lahtihoidmiseks. Pärast rasket „torutamist“ ehk intubeerimist olid mu häälepaelad mõneks päevaks täiesti oma funktsiooni kaotanud – ma ei saanud sõnagi rääkida. Kui mulle ulatati telefon, et ma räägiksin Esiemaga paar  sõna, siis oli häälepaelu pingutades tunne, et 10000 väikest kirkadega pahalast istuvad mul kõris ja taovad sealt tükke välja. See võib-olla ei tundugi tegelikult nii õudne, aga teate kui te lamate 32 tundi voodis morfiinihämuse ja tummahambana ning mõistus tegelikult töötab, peast tuhiseb läbi miljon küsimust, siis on see üsnagi lohutamatu  olukord.

Muide, nn „seksika viskijooja“ hääl püsis veel kuu aega. See hääletämber oli nostalgiline  ja tegi isegi omamoodi natuke nalja ning meenutas aegu, mil peo pealt sai koju tuldud kell neli hommikul ning õhtul jooksul sai nii mõnedki sigaretid tõmmatud ja ohtralt kanget alkoholi joodud. Seda aega ma muidugi taga ei igatse. Mul oli alati kahju peole järgnevatest päevadest, mis sai veedetud pea rätikus. Aga tagasi teema juurde minnes...

Suures intensiivravi osakonnas sain teatud aja tagant valuvaigistina morfiini. Eks morfiinil on kindlasti ka valuvaigistav toime, kuid mina tundsin peamiselt nõrkust, uimasust ja teel  nirvaanasse olekut. Väliselt olin väga taltsas. Tahtsin selgemini mõelda ning kohe aru saada, mis oli minuga operatsioonisaalis juhtunud, aga saatanlik morfiin suutis tekitada ükskõikseid emotsioone ümbritseva suhtes ning seetõttu pidin oma loo fragmente hiljem kokku panema.

Pean siinkohal ära mainima ka oma kogemuse petidiiniga, mis ulatub 2001. aasta kevadesse, mil lõigati ära mädased kurgumandlid. Aga, oh õnnetust, petidiin tehti lihasesse ja selle toime saabus alles siis, kui protseduur läbi oli. Mõelge korraks, mis tunne on, kui su küljest kõrvetatakse toorest liha. Ei ole väga mõnus kogemus. Enne kõrvetamist tehti muidugi ka kohalik tuimestus, kuid selle kasutegur oli kahjuks väike. Mandlite eemaldamine toimus samuti Suurhaiglas. Palatisse tagasi jõudes olin selline hüperaktiivne, ühest küljest olin lihasesse tehtud petidiini mõju all ja teisest küljest olin traumeeritud mandlite eemaldamisest. Trallitasin palatis seni, kuni tuli hooldaja ja mind tagasi voodisse suunas ning käskis sinna jääda. Olin 21-aastane. Aga tagasi käesoleva teema juurde...

Intensiivraviosakonnas hoolega ümbrust jälgides ja tähele pannes, mida minust räägitakse, avastasin, et mind on tabanud ka vasaku kopsu kokkulangemine. Kuigi olin valudes, püüdsin katsuda vasakut külge. „Johhaidii! Ja ongi teine dreen! Mis perse siis nüüd juhtus?“ mõtlesin ärritunult. Ikka vastuseta. Hiljem sain teada, et intensiivis oli tekkinud, lisaks muudele jamadele, spontaanne õhkrind ja vasak kops oli kokku kukkunud, operatsioonipiirkond oli paremal pool. Seega, nagu eelpool mainitud, oli mind „õnnistatud“ kahe dreeniga, üks jäme toru rippus ühel pool, teine teisel pool. Kahe mõlemal pool rindkere oleva dreeniga meenutasin endale „Tulnuka“ saaga neljandast osast peategelast Ellen Ripley’t. „No täitsa Ripley ju!“ mõtlesin endamisi muiates. Kes ei tea, siis soovitan vaadata algsetest „Alieni“ filmidest neljandat osa, kus Ripley avastab, et teda on koheldud laborirotina. Teadlased tahtsid eraldada tema DNA-st tulnuka DNA-d. Hmm...milline tabav võrdlus tegelikult. „Alieni“ filme tasub muidugi siis vaadata, kui olete ulmežanri austaja. Kui ulmefilmid pole teie jaoks, siis ma muidugi ei soovita selliseid filme vaadata. Aga aeg kulges intensiivis omasoodu. Arstid ja õed tegid oma tööd, patsiendid tulid ja läksid. Minu silmad olid juba vaikselt harjunud ilma prillideta olema ning hoolega kissitades suutsin seina pealt isegi kella vaadata.

Hiljem sain veel teada ühe juhusliku infokillu - operatsiooni ajal ei suutnud minu organism hoida saturatsiooni. Saturatsioon on vere hapnikusisaldus orgaismis. Võite juba ise  arvata, et kui hapnikutase on organismis madal, siis on organism suures hädas.

Mingil hetkel ilmus Kirurg. Olin tänulik tuttava näo eest. Kõigepealt ta küsis, kas sa osakonda tahad minna. Vastasin läbi morfiinihämu pika veniva jaaa! Mingil hetkel hakkas jälle ellujäämismehhanism tööle. „Siin intensiivis on nii kuradi mugav, kui ma tahan ellu jääda, siis siia ma jääda ei saa, ma ei saa siin surra.“ Meditsiinis on paraku nii, et kui sinu olemine tehakse natuke liiga mugavaks, siis on sinu päevad loetud. Seda on tõestanud  praktika. Kui te millestki muust aru ei saa, mis teiega toimub, siis see, kui teie olemine on tehtud hästi-hästi mugavaks, teiega räägitakse vaiksel häälel ning teid hoitakse nagu vati sees, siis te olete, vabandage väljendust, omadega kuses.

Tuli õde, süstal käes. Kellaaeg teadmata „Mina teen teile valuvaigistit,“ teatas ta meeldiva slaavi aktsendiga. „Auuu...morfiinilaks! Mmm, elu on jälle ilus..“ samal ajal kui veeni süstiti morfiini, hakkasin peas kuulma David Bowie „Golden Years“, mis antud juhul sobis teemasse väga hästi. Silme ees, poolunes nägin hipisid, kes popsutasid kanepit. Valdas taas totaalne ükskõiksus, raadiot küll polnud, aga vähemalt helises peas David Bowie ja  vähemalt sel ajal, kui „laks“ kestis, ma ei kuulnud omi kaootilisi mõtteid. Muide veider oli see, et iga kord kui süstiti morfiini, hakkas peas kummitama jälle Bowie „Golden years“. Nii, et härra Bowie külastas mind üsna mitmeid kordi.

Mingil hetkel oli Kirurg taas minu juures ning ta teatas, et järgnevatel päevadel teda pole. Tegelikult ei olnud teda suisa nädal aega. Teda asendas Parem Käsi. Paremal Käel ei ole kahjuks häid diplomaatilisi omadusi, eriti patsientidega suheldes. Kuigi eemalt vaadates on Parem Käsi üsna meeldiva välimusega, taevasinised silmad, pehmed näojooned ja täidlased huuled. Hoidku Universum selle eest, kui te peaksite Parema Käega lähemalt kokku puutuma, võite end patsiendina tunda üleliigse ja süüdlasena, et te pole paremini oma tervise eest hoolitsenud. Aga võib-olla on see tema strateegia teha šokiteraapiat, et patsient ise ka tegutseks oma tervise paremaks muutmise nimel. Õnneks  Parem Käsi minuga ei riielnud, ei käitunud halvasti, muidu oleksin võib-olla lõplikult kokku varisenud. Pange tähele, kui teil on olnud rindkereoperatsioon ja keegi juhuslikult või sihilikult viib teid endast välja, siis nutta tegelikult ei saa, sest rindkere on nii kuradi valus. Ma tahaks siiski loota, et ka Paremas Käes on peidus väike empaatiaussike. Opereeriva arstina on Parem Käsi tehniliselt väga heal tasemel, aga vahel mõtlen, mis on tema hingeline vigastus, kes talle haiget tegi, et ta nii karmiks muutus. Noor inimene ei peaks tegelikult nii kuri olema. Pühendan veel ühe mõtte Paremale Käele – aga võib-olla on  tegemist inimesega, kes pole saanud karjääredelil tõusta nii kiiresti, kui ta oleks tahtnud. Mind valdas pettumus, et Kirurg jätab mu Parema Käe hoolde. Hoolimata oma ebamugavustundest ja salajasest põlgusest kirurgide suhtes, olin hakanud Kirurgi usaldama, mõistsin, et kui oled tema patsient, siis oled kaitstud nagu Vanajumala selja taga. Tagasiulatuvalt võib vist üsna julgelt väita, et ma olin pisut oma Kirurgist sisse võetud. Ma loodan, et ta annab mulle andeks, aga mis seal salata, ta on nägus ja tark mees, kes põhimõtteliselt päästis minu elu. Kriisiolukordades juhtub kummalisemaidki asju ja kui sündmused poleks arenenud nii nagu nad arenesid, siis ma neid sõnu siin ei kirjutaks.  

„Mida sa juua tahaksid? Vett, tomati- või jõhvikamahla?“ kurk kuivas tõesti. Ära retsitud häälepaelad andsid tunda. „Hmm, ehk jõhvikamahla, kui on?“ kähisesin. „Jaa, ikka! Kohe toon,“ tuli vastuseks. Kui te nüüd arvate, et intensiivis käib mahla joomine nagu kohvikus, siis te eksite. Saabus jõhvikamahl, ainult, et topsil oli kaas, millel oli auguga kumerus, nagu laste joogitopsidel. Kaas oli sellepärast peal, et ma seda peent gurmeemahla (sel hetkel tõesti tundus, et tegu on gurmeemahlaga!) endale kraesse ei tõmbaks. Kaas joogitopsi peal tundus kummaline, aga mõistsin, et olen vähemuses ja ei hakanud vastu vaidlema. Äkitselt ilmusid silmade ette lavalauad, suur must tiibklaver ja selle taga istus kollase džempri ja kalamehemütsiga Charlie Sheeni tegelaskuju, seriaalist Kaks ja pool meest ning peas hakkas millegipärast kummitama lastelaul eelpool mainitud seriaalist: „I drink from a zippy cup, zippy cup, zippy cup...’cuz I’m a big kid now!“ Vahet polnud, janu sai kustutatud. Ja uskuge või mitte, nii nagu Bowie’ga nii juhtus ka Sheeni tegelaskujuga.  Iga kord, kui mulle toodi see nn „laste tops“ koos jahutava jõhvikajoogiga, oli Charlie, tiibklaver ja eelpool mainitud viisijupp minuga. See ajas mind mõttes naerma. Kui te olete rindkerelõikuse läbi teinud, siis te ei saa ei nutta ega naerda, sest rindkere on mõlemal juhul nii paganama valus! Ma ütlen seda täiesti tõsiselt. Tänase päevani hindan ma väga jõhvikajooki ning seriaali Kaks ja pool meest. Kuid jõhvikajooki tarbin  siiski harva suhkrusisalduse tõttu.

Õhtul, kui intensiivraviosakond oli veidi rahulikum, mõjus väga rahustava ja uinutavana  hapnikuniisutaja (vabandust, kui ma nüüd terminiga eksisin) mulin. Kogu selle õndsa aja, mis ma veetsin intensiivraviosakonnas, olid  mul ninas hapnikuvuntsid.

Saabus järgmine päev. Oli aeg hommikutualetiks. Pesukindaga pesti nägu ära ning siis olin ootamatu valiku ees, kas nemad pesevad minu „kiisu“ puhtaks, või teen ma seda ise. Kuigi olin nõrk ja segaduses, suutsin võtta vastu otsuse, et „kiisu“ eest suudan siiski ise veel hoolitseda. Võtsin hooldaja käest kinda ja asusin ennast harima. Esimest korda elus nägin ka ühekordset hambaharja ära. Eksootika! Varem ma ei teadnudki, et haiglates ka sellised vahendid on. „Päkapikkude“ poolt põhjustatud „ökosüsteem“ suus sai edukalt hävitatud. Kohe oli tunne nagu oleks dušši all käinud. Peale pesu lasti mind puhkama.

Hakkas lähenema keskpäev ning saabus lõuna aeg. Korraga hüüatas tuttav meeshääl: „Maria, mida sa süüa tahad?“ Tegu oli meesterahvaga, kellega olin koos töötanud Vähihaiglas. Tema oli olnud Vähihaigla intensiivis hooldaja ja mina olin endoskoopias õde. Pärast Vähihaigla laialisaatmist, oli ta asunud tööle Suurhaiglasse. Kuulsin enda väga ebakainet häält küsimas: „Aaaa, mis süüa on?“ Nagu oleks mul söögi suhtes valikut olnud. Jaa, kullake, kohe toome sulle a’la carte menüü... „Ma ei tea, vist tatrapudru,“ oli vastuseks. „Uuu, hea päev, tatar mulle maitseb,“ mõtlesin. Jälle kuulsin seda purjus häält kähisemas: „Ärrraaa mulleee väga palju paneee...“ Raisk, söömise ajaks aeti mind istuli. „Oi, raibe, kas see valu kunagi üle ka läheb..“ ähkisin mõttes ja mul oli tunne, et annan otsad. Ja siis tuli taaskord elupäästev morfiin ning David Bowie oli viimaseid kordi minuga, peas kummitas mind endiselt „Golden years“. Tänu morfiinile suutsin keset söömist magama jääda. Pea vajus kuklasse, suu vajus lahti ja oli ühtlasi triiki putru täis. Võpatasin: „Ei-ei, nii on ohtlik, võib kurku minna,“ olid vähe kainemad mõtted peas. Kohusetundliku inimesena sõin ma pudru ära. Imestasin, et intensiivis võib nii hästi süüa saada. Lõpuks lubati mind pikali tagasi. See oli minu elu pingutavaim sööming, ükski jõulusöök ei trumpa seda üle.

Peale lõunat saabus aeg kolida intensiivraviosakonnast tavaosakonna intensiivravipalatisse. Taastumine operatsioonist, anesteesiatüsistustest ja emotsionaalsetest läbielamistest võis alata.