Cowdeni karussell vol.2 ehk Suurhaiglas käik...
Ahoi-hoi, kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Mul on tunne, et mul on kujunemas veel üks kõrvalhobi - käia peaaegu iga-aastaselt kontrollis erinevate meditsiinispetsialistide juures. Ja teate, lisaks kõigele on minu talupojatarkuse juures, ajukäärude vahel formeerunud üks, minu arvates täiesti õigustatud küsimus. Kas selle pideva skriinimise juures poleks lihtsam ja ehk ka patsiendisõbralikum see Cowdenihaige toppida kord aastas PET-torusse, lasta ta kontrastainet täis ja vaadata, kus see võimalik metaboolne protsess võib aset leida? Kui PET uuring peaks näitama, et midagi on korrast ära, siis võiks ju meditsiin täpsemalt edasi süveneda. Selline tegevus oleks ju päriselt ka patsienti säästvam ja aitaks ehk ka meditsiinil aega kokku hoida. Aga võib-olla ei suuda PET tuvastada hamartoome ehk healoomulisi kasvajaid? Ja kuna on tegemist ainult ühe patsiendi ehk tagasihoidliku minuga, siis pole see uuring võib-olla meditsiini vaatest ka kuigi kulutõhus, nagu juhtus aastaid tagasi firdapse taotlusega? Nojah, olgu sellega, kuidas on, ent alustuseks peaksin ma korrigeerima ühe ebaõiglase väite, et Cowdeni patsiendid pole elus nö "ühiskonnanormide" järgi edukad. Tõsi, PTEN geeni mutatsioonispekter sisaldab ka mõningaid intellektiga seotud väljakutseid, ent põhiline põhjus on siiski pidevatel skriiningutel käimine, mis nõuab nii füüsilist kui ka mentaalset lõivu. Viimane jääb tihti kahe silma vahele. Ja pealegi, kuidas saab tänapäeval tööandja investeerida inimesesse, kel on 85 protsenti kõrgem risk haigestuda teatud tüüpi vähktõbedesse. Kas teie tööandjana panustaksite? Jätan ise sellele küsimusele vastamata.
Olen nüüd käinud mitmete eriarstide juures, muuhulgas ka nefroloogil, ent sellest kirjutan ma mõni teine kord. Peale günekoloogi jätkasin Cowdeni karuselli Suurhaigla rinnakabinetis, kus võtab vastu ämmaemand ja kes nagu arvata oli, ei saa otse, poole aasta pärast saata rinna MRT-sse. Sestap tuli mul rinnaküsimuses külastada Suurhaiglat veel teist korda. See on huvitav, kuidas aju "võib organismis segi ajada" hirmu ja elevuse, sest vistseraalne reaktsioon kehas on mõlema aistingu puhul ju tegelikult sama. Pulss läheb kiireks, meeled on võib-olla hajevil, võid hakata mingit viisijuppi täiesti lampi kas häälega või mõttes ümisema, tekib tunnelnägemine ja sa justkui kuuled, mida sulle räägitakse, ent sa ei sedasta absoluutselt edastatud teksti ning kõhtu tekib kummaline tunne, nn "liblikad kõhus". Seda emotsioonidekombot võiks pidada kas armumiseks või siis reptiiliaju signaaliks ohule, võitle või põgene, valik on sinu. Mereäärses haiglas mul ei teki säärast reaktsiooni, ent Suurhaiglas siiamaani küll. Ehk on asi ikkagi selles, et Mereäärne haigla pole kaudselt veel mu elu kallale kippunud. (Ha-haa, must huumor on veel täiesti elus!) Samas kõige kiuste tundsin ma end Suurhaiglas veidralt koduselt, ma võin selles väiksemat tõugu meditsiinilinnakus kinnisilmi orienteeruda. Kuigi Suurhaigla on palju muutunud, mäletan täpselt, millisest kõledast maa-alusest koridorist läbi lippasin, et jõuda kiirele lõunale ja et aatriumi asemel seisis teisel korrusel, ilma radiaatoriteta kardiointensiivi koridor ning kuidas hiljem sai tuletõrjetrepil suitsu tehtud, nii et konihais levis osakonda. Kui helistasin Suurhaigla üldregistratuuri numbril, et panna end kirja rinnakabinetti vastuvõtule, valdas mind midagi eelpool kirjeldatud elevuse või paanikalaadset, kusjuures tuleb meeles pidada, et seni on ju kõik hästi olnud, taevas pole veel kaela kukkunud. Ma käin ju praegu ainult uuringutel, kuid ometi podiseb kaane all, sügaval sisimas ärevusepisik, mis ei anna asu. Tundsin, nagu helistaksin abi palumiseks vanale kallimale, lootuses, et ehk on ta oma kombeid parandanud. Ent on hästi teada vana tuntud tõde, et inimesed on ikka need, kes nad on. Olud võivad ju muutuda, kuid inimesed nendes paraku mitte. Nii on ka Suurhaiglaga, mis võib ju väliselt oma peene aparatuuriga oivaline välja näha, ent suhtlemises tuleb seal patsiendina jääda ettevaatlikuks, emotsioonidele ei tohi voli anda, muidu oled hüsteetik. Pidin rinnakabineti aega ootama vähem, kui nädal, mis oli iseenesest väga positiivne, ent aja broneerimine käis küll nii, et piltlikult öeldes, kõõlusin telefoni otsas nii kaua, et ma jõudsin juba ära unustada, kuhu ja miks ma üldse helistasin. Õnneks olin ma vihikulehe nurgale maalinud "R" tähe, mis meenutas mulle minu kõne põhjust. Otse loomulikult olin ma rinnakontrolli minnes kohal enne õiget aega, mul oli võimalus rahustada kiiret pulssi ja mõtteid koguda. Rinnakabinetis olles, vuristasin vihikust ette oma monoloogi ja ämmaemand kuulas mind tähelepanelikult. Ta luges geneetiku kokkuvõtet ja küsis minu käest standardseid küsimusi ning katsus mind läbi. Kui tema sõrmed jõudsid ette hoiatamata minu kaenlaaukudesse, tõusid käed reflektoorselt puusalt ja ma hakkasin tahtmatult naeru kihistama. Ta mõistis mind ning sõnas asjakohaselt, et lümfisõlmed pole palpeeritavad, mis on samuti hea tulemus. Ämmaemand saatis mind rinnauuringule, mis spoilerina võin öelda oli "juhhei!" korras ja kusagil poolteist nädalat hiljem toimunud mammoloog-kirurgi vastuvõtule. Sinna minnes, hakkas keha küll veidi vistseraalselt reageerima, aga ma suutsin oma mõtted siiski mujale viia, olin lihtsalt hetkes ja tegelesin hingamisega. Sisse ja välja, sisse ja välja, õhku jätkub piisavalt... Mammoloog-kirurg oli asjalik naisterahvas, ei mingit pikka keerutamist, ega liigseid analüüse ja ma sain kätte selle, mida ma tegelikult vajasin, suvise rinna MRT aja. Ning kujutage ette, ma ei saanudki talle oma monoloogi esitada, kuhu oli peidetud põgus huumorikild, sest ta oli end vähemalt osaliselt minu looga kurssi viinud, selleks kulus tal minu vastuvõtu ajast umbes üheksa minutit, mis on antud kontektsis üsna pikk aeg. Selle rinnateema juurde me ilmselt naaseme aasta teises pooles. Ootasin pisut närviliselt ukse taga, kuna peale 12.00 pidi helistama analüüside vastuste ja ultraheli aja osas nefroloog. Kuid kõik oli tegelikult kontrolli all, sest Suurhaigla polikliinikus käib vastuvõtt, nagu kellavärk ja ilmselt sestap läkski peale minu haigusloo tutvumisega kabinetis kõik nii nobedalt. Suures osas olen sel Cowdeni karussellil siiani täheldanud, et spetsialiste, keda olen külastanud, valdab midagi kimbatuselaadset, kui räägin neile oma PTEN geenimutatsioonist. Nad ei oska tegelikult justkui olla, ent nad on professionaalid ja ma usun, et nad annavad endast parima. Lihtne on võib-olla algoritmi järgi ravida õigel ajal avastatud infarkti, uskuge või mitte, aga isegi mina olen sellega tegelenud, ent komplitseeritud harvikhaiguste puhul on lähenemine pikk, keeruline ja kindlasti ka emotsionaalne.
Muuhulgas avastasin Suurhaigla aatriumis mõnusalt hämara, tasuta lehelugemise nurga, kus on tegelikult päris tore ka niisama jalga puhata ja inimesi jälgida, mitte muidugi perverssel moel, vaid pigem nagu kass. Ning kui pilgu üles heitsin, hakkasid hägustatud klaasi tagant silma ilmselt kardiointensiivi aparatuuriga varustatud voodikohad, ent selles pole ma päris kindel. Võimalik, et tegemist oli ka mõne postoperatiivse intensiivraviosakonnaga, mida peaks Suurhaiglas olema suisa kolm tükki.
🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓🦓
#cowdensakibsajaga
Kommentaarid
Postita kommentaar