Väikese Müü-sarnane tegelinski...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Mullu novembris avastasin alakõhul väikese ja pisut õela välimusega sünnimärgi. Võrreldes teistega on see tume kui novembriöö, lausa süsimust - see pole päris tavaline. Vaatamata viivitamisele, otsustasin selle tänavu siiski lõpuks spetsialistile ära näidata. Taaskord ilma suurema irooniata võin tõdeda, et mul võtab nii pagana kaua aega üldse kuhugi jõuda, arstile ja mujale. See muidugi ei vabanda mind, aga usun, et kroonikud mõistavad, kui ütlen, et aastatega võib tekkida arstile mineku ees teatav tõrksus. Ka perearst, kelle ainus küsimus talvel oli, et kas see on ka kasvanud, arvas, et seda potentsiaalset pahalast võiks kellelegi ikkagi näidata. Kas see on kogu aeg selline olnud, ma ei tea, aga seda tean kindlalt, et sünnimärkidel on omadus mõnikord ajas muutuda. Valisin kontrolli minekuks kodu lähedal asuva nahakliiniku. Tunnistan, et otsustamisel sai määravaks tõsiasi, et olen selle kliiniku asutajaga ühes onkoloogiamajas töötanud ja omal ajal ei saatnud ta ühtki tema tegevusvaldkonda kuuluvat abivajajat ukselt tagasi, sest onkoloogi needuseks on midagi n-ö "maha magada", seega on tõelised onkoloogid alati valvsad. Siinkohal iroonilised "tervitused" doktor G-le Suurhaiglast, kes omal ajal andis mulle põhimõtteliselt mõista, et kui oled siiani günekoloogilisi valusid kannatanud, siis võid veel veidi edasi kannatada. Tõsi, meil tekkisid eriarvamused minu endometrioosi ravi osas ja kindlasti oleksin ma võinud end ka teisiti väljendada, aga öelda nii otse patsiendile, on ikka äärmiselt nörrutav. Kusjuures me olime siis veel ühe asutuse kolleegid... Onkoloogias töötades, saatsin minagi praeguse kodu lähedal asuva nahakliiniku asutaja juurde paar patsienti, kelle ta elavas järjekorras vastu võttis. Legendaarne naine! Võiks ju nuriseda muidugi kliiniku kallite hindade üle, ent tegelikult tuleb olla tänulik, et enda kontrollimise võimalus on nii lihtsalt ja mugavalt kättesaadav ning olgem ausad, kõige eest siin elus tuleb ühel või teisel moel maksta.
Aastatega olen õppinud vastuvõtule minnes endaga ühes võtma ülestähendatud mõtted ja küsimused, et midagi tähtsat meelest ei läheks, ent seekord otsustasin millegipärast minna mütsiga lööma ja resultaadiks oli täielik närvi minek. Kuigi olen nüüd juba staažikas arstidel käija, hakkas kabinetis endalegi ootamatult hääl värisema ja mõte kiilus kinni ning õhku ei jätkunud, seekord valdas mind tõesti paanikahäire. Selle raha ja 10-minutilise aja eest oleksin ma ehk oodanud veidi rohkem empaatiat, aga läks, nagu läks. Nooruke arst-resident, kes sarnanes peaaegu üks-ühele minu onupoja naisega, oli võib-olla pisut puine, samas õnneks ei halvustanud ta mind, ega olnud ka sarkastiline. See on nii huvitav, kuidas me vahel mõtleme ja tunneme, et oleme ju kogenud ning tugevad, ent ikka võivad mingid täiesti nõmedad ja tühised asjad rivist välja lüüa. Ning kehasse talletatud halvad mälestused ja kogemused võivad suvalisel ajahetkel alateadlikult pinnale kerkida ning vajaliku sõna seadmise kalkulatsiooni sassi lüüa. Elus paraku ei ole käitumisjuhiseid ega filmistsenaariume. Eks püüan järgmine kord olla rohkem ette valmistunud.
