Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Kõigepealt, armas lugeja, tahan Su ees vabandada, et ma pole siia väga pikka aega midagi põhjalikku üles laadinud, ent kohustused ja tervisega jändamine (ammonium on veres kirjanduse järgi tõusnud ohtlikult kõrgeks - viide ainevahetushaigusele) on võtnud minult oma lõivu ja seega olen tõsises energiapuuduses. 😞😞😞Kahtlustan, et olen järgnevat ka varem maininud, aga kui Universum oli mind kokku klopsimas, siis pidi tal sel päeval olema küll kas pohmell või siis tõeliselt õel huumorisoon. Mnjaa, Universum on nagu uudishimu ja sadismi piire kompav jõmpsikas, kes süütab sipelgaid ehk siis inimkonda suurendusklaasi ja päikesevalguse abil põlema. Aga eks meie surelikud ei peagi juurdlema kõrgemate instantside filosoofia või motiivide üle... Ent asume siis tänase loo juurde. Esiema põhiliseks töökohaks on olnud läbi aegade Gonsiori tänava telemaja ja mõni võib-olla veel ähmaselt mäletab, et mullu oktoobris käis meie majapidamises põhjalik vannitoaremont ning seetõttu pidime me Esiemaga kultuurselt ja mõnevõrra ka töiselt aega veetma juba aastaid amortiseerunud, kuid siiski minu jaoks nii armsas asutuses. Hoone on küll kõle ja trööstitu ning omal ajal oli see näiteks sigaretisuitsust täiesti läbiimbunud, õhk oli tõepoolest sinine, ent minu südames on see siiani parim paik maailmas, kus veeta lapsepõlve esimesed eluaastad. See oli minu n-ö "lasteaed" ja tuleb teatava muigega tunnistada, et juba siis ei mahtunud ma konventsionaalse raja raamidesse. Telemaja on minu jaoks nagu päevinäinud kaisukaru, millel on üks silm puudu ja millest on nii raske sentimentaalsete mälestuste tõttu loobuda. Tundsin selle maja igat nurgatagust nagu oma käeselga ja kuigi paljud paigad olid seal laste jaoks keelatud, ei takistanud see tegelikult ringiluusimist. Ja ega keegi eriti ei hoolinud kah, kui mingid jõnglased toona ringi hulkusid paikades, kus nad ei pidanud teps mitte olema.
"Ehh, poisid, plikad tore on see elu, kui kõikidel on seltsimees ja semu..." Nii laulis kunagi kõige suurem sõber Leopold. Nüüd elab Leopold koos sõpradega permanentselt Gonsiori tänava telemaja fuajees ja onu Raivo jälgib neid vikerkaarekohvikust. Lapsena tundus Leopold nii suur ja sahisev, pisut müstiline kuju, nüüd seisab ta liikumatult ja lisaksin ka, et veidi kokkukuivanult butafooriast mikrofoni ees, meenutamas lihtsamaid aegu. Esiema töökoht tiitrimasin asus esimesel korrusel, esimese stuudio kõrval, kus ma veetsin sageli aega ja neid ridu kirjutades, meenub mulle ähmaselt tõik, kui toimus "Kõige suurema sõbra" salvestus. Mul polnud lubatud sel päeval tiitrimasinast lahkuda, sest nii stuudioesisel alal, kui ka stuudios sõelusid inimesed edasi-tagasi ning ma ei tohtinud neile ilmselt jalgu jääda. Ent tiitrimasina uksel võisin ma siiski kõõluda. Ma enam muidugi ei mäleta täpseid asjaolusid, aga ühel hetkel seisis Leopold minu vahetus läheduses ja minus tekkis vastupandamatu soov tema kahisevat kostüümi katsuda. Lapsed üldse tahavad kõiksugu asju puutuda. Ent ma ei julgenud, nagu ütlesin, Leopold mõjus suure ja saladuslikuna.
Nüüd vanemast peast lõi minus taaskord välja lapsemeelsus ja ma oleksin tahtnud Leopoldiga selfie't teha, aga me ei mahtunud koos pildile ja hea kasvatuse tõttu ei saanud ma ju ometi eksponaati emmata ning eks see oleks ka möödujatele veidi veider tundunud, aga mine tea, võib-olla ka mitte. Telemajas käibki ringi üks veider seltskond - ikkagi kunsti- ja tehnikainimesed. Leopoldist paremale jääb minule isiklikult äärmiselt südamelähedane koridor, millest tuleb ka veidi hiljem juttu. Leopoldi kõrval särab ekraan Gunta Randla nimega, aga kujutage ette, kui seda ekraani seal poleks ja te kõnnite eelpool mainitud hämaras koridoris Leopoldi suunas, kus on tänavavalgustuse taustal paistmas ainult tema tume siluett? Kurask, ma vist laseks ennast täis... 😵😵😵😂😂😂
Keskmisel klaasriiulil on koha sisse võtnud Äpu ja Postikana, kes sekundeerisid Leopoldile. Üleval "elavad" ja meenutavad lapsepõlve muretusi Kastan, Tigu ja Tammetõru. All istub Tripp, kes jäi minule veidi võõraks, võib-olla olin temast äkki välja kasvanud, ausalt öeldes, ei mäleta enam. Tema pisut õõvastav välimus tekitab tunde, et ma ei tahaks temasugust kuju oma kummutile istuma, ei lapsena, ega ka täiskasvanuna. Niigi napp ja sageli katkendlik ööuni oleks veelgi rohkem häiritud, teoreetiliselt võiksid tekkida ka luupainajad...
Isal oli oivaline oskus ülesandeid delegeerida ja seega, kui kumbki lapsevanem ei saanud minu järele vaadata, sest töökohustused kutsusid, veetsin ma tihtipeale aega rekvisiiditädi Tiiu seltsis. Mul pole sellest ajast muidugi palju mälestusi, ent seda mäletan ma küll, kui ta ulatas mulle suure ja punase õuna ja ta pani mind arvama, kas see on päris- või mänguõun. Te ei kujuta ette, kuidas ma tahtsin, et see oleks olnud mänguõun. Suur oli minu pettumus, kui sain teada, et ubin oli ehtne. Ent viisaka lapsena ma loomulikult tänasin lahket tädi ja võtsin petliku vilja vastu.
Kui olen juhtunud Õeraasu noorema tütrega koos joonistama, siis püüan talle ikka selgitada, et kunst on suhteline ehk siis igas loomingus võib näha ilu. Poisiga me lahendame strateegiamängu ülesandeid. Need on ühed võimalused, kuidas lastega kinnistada suhteid.
Btw, oddily enough immature minds respond well to me. See pisut ilmetu välimusega kuju, mis kannab nimetust "Mõtlevad vennad" ja mis on soomlaste kingitus Eesti televisioonile, on telemaja koridorides nii mõndagi näinud, kui kujud vaid rääkida saaks, ja erinevatel aegadel on ka tema asukoht varieerunud. Nüüd pakuvad trepi kõrval asuvad vennad seltsi Leopoldile. Pean ka ära mainima, et nii ülesviiv trepp kui ka käsipuu pole aastatega palju muutunud. Oivaline, kui mõned asjad ka säilivad!
Nagu öeldud, töötas Esiema stuudio kõrval asuvas tiitrimasinas. Tänasel päeval on võimalik teha tööasju kaasaskantavas süle- või tahvelarvutis. Kuid siis oli terve tuba arvutit täis, sõna otseses mõttes. Mnjaa, olid hoopis teistsugused, ühest küljest raskemad, teisalt aga lihtsamad ajad. Minu üheks "uurimisobjektiks" oli sageli esimese stuudio interjöör. Mäletan, et mingil hetkel ei tohtinud enam prožektorite all seista, sest ühe teise lapsinimesega oli juhtunud õnnetus. Prožektor oli kannatanule kaela sadanud, või nii. Aga stuudio äärtes oli ikkagi võimalik ringi kolada. Nagu ütlesin, sel ajal ei kontrollinud sind tegelikult keegi. Seega tuli ringi luusida omal riisikol nii, et probleeme ei tekiks ja suur mängumaa ehk siis telemaja oli fantaasiarikasteks mängudeks valmis. Esimeses stuudios hoiustati ka kahte "Estonia" tiibklaverit, üks oli must ja teine oli võib-olla selline sinepikarva. Ma pole kunagi olnud muusikalise kuulmisega, brontosaurus on päris kõvasti mu kõrvadel trampinud, aga mulle väga meeldis tiibklaveri klahvide kõla. Olin nagu hullumeelne, mitte musikaalne mini-Rannap, kes armastas tiibklaveri peal end välja elada ja ma tõesti ei mäleta, et oleksin kordagi klaveri retsimise eest riielda saanud. Vedas mul.
Esimesele stuudiole sekundeeris praegune "Terevisiooni" stuudio. Ega ma sinna väga palju ei piilunud, aga vahel sai siiski uudishimu võitu ja mõnikord, kui majas oli õhtuti vaikseks jäänud, käisin ma ka selle stuudio uksel kaemas, mis toimub. Maailma avastamine on ju nii põnev. Stuudio uksed on teatavasti rasked ja helikindlad, ent minu toona pisike lapsekeha pressis end ikka ukse vahelt läbi. Põhimõtteliselt oli see samasugune stuudio, nagu kõrvalasuv, aga tõeline n-ö "kodutunne" tekkis ikka ainult esimeses stuudios. 😊😊😊💖💖💖
Minu lõputuna näiv lapsepõlve koridor, mis läheb sujuvalt üle n-ö "uude majja"! See on koridor, millel Leopold hoiab valvsalt silma peal. Koridori alguses, paremal pool, helikindlate uste taga, asusid minu lapsepõlve ajal filmide läbivaatamise ruumid, mis meenutasid minikinot, aga mis seal praegu on, ei oska ma öelda. Veidi edasi, koridori kõrval paremat kätt asuvad Esimene ja Terevisiooni stuudio. Stuudiote ees asuv ala on praegu täiesti tühi, ent vanal halval ajal oli see täitunud toolidega ja monitorilt oli võimalik jälgida stuudios toimuvat salvestust. Vasakul pool asub esimese ukse taga kõledavõitu WC, sealt edasi asub grimmituba ja sealt veel edasi asus kunagi segastel aegadel ka suitsunurk, mis on nüüdseks muidugi likvideeritud.
It's still the best place to be, when you are a kid! 🤩🤩🤩
"Schneideri" kaamera, mida isegi mina mäletan. Jeerum, ma olen vist päriselt vana, aga täiskasvanuks pole veel saanud. Mind on alati paelunud miniatuursed esemed. See kaamera meenutab mulle, kuidas püüdsin kikivarvukile tõustes, vaadata "miniteleviisorist" stuudiodekoratsioone. Kaameravaade näis mulle väikese telekana ja ma mäletan, et mõtlesin, kui lahe oleks sellist omada.
I was a weird kid, no wonder I got bullied. Igavesed kobakad, kuid ometi nagu aru saan, oli toona meie mõistes tegemist ikkagi väljamaa tehnikaga.
Ma pole kunagi olnud teab mis osavnäpp. Mäletatavasti oli minu suurim saavutus käsitöö vallas 2020. aastal maikadest käsitsi maskide õmblemine. Aga 2017. aastal, mil olin haiguslehel ja vastutahtsi uue eluetapi lävel, heegeldasin ma ka ühe suhteliselt suure, kuid siiski loperguse päevateki, sest kasutasin käepäraseid eri mõõtu lõngasid. Kuna valminud tekk on tõesti suur, siis on see siiani päevatekina kasutuses. Õeraas arvas küll, et tekk on piisavalt ilus.
Bless her heart. Aga see siin on telemaja näituse fuajee erisugune käsitöö nurk. Siin punutakse varjevõrke, mis lähevad rindele. Tunnen aukartust, kerget nukrust ja uhkust.
📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺📺
