Liba-Skunk ja hüvasti, proteiin...

Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öelnud, et ma hakkan tõsimeeli "poole kohaga" taimetoitu sööma, siis oleksin ta välja naernud: "Mis mõttes mina? Ei iial! Veganlus on mömmidele!" Ja ometi siin ma nüüd siis olen, nosimas bataadi- ja seenekotlette ning muidugi ube. And btw, Sis, grilljuustu praadimine pannil oli edukas. Ent eriliseks eelistuseks on mul kujunenud tšillioad, mis polegi koos muu toiduga nii hirmus teravad, kui arvata võiks. Ja söögi vaatest saavad ka selle aasta jaanipäev ning jõulud olema päris "huvitavad", sest kindlalt tuleb"ei" öelda šašlõkile, pekiga praetud jõulukapsatele ja verivorstile, kuna keha ei tule toime proteiini omastamisega ja selle tõttu hakkab jälle va ammonium veres tõusma ning potentsiaalsed jamad tõstavad pead. Isegi n-ö "patustamine" võib kätte maksta. Mul pole tegelikult probleemi asjadest või inimestest loobumisega, kui ma tean põhjust, miks ma seda teen. Ent trussikud keerab küll krussi teadmine, et mul pole enam valikuid. Kõik muutub justkui ahtamaks ja see teeb veidi kurvaks ning tekitab klaustrofoobse tunde. Peale viimast arsti vastuvõttu sain taaskord kinnitust, et ma ei kavatse kunagi leppida ja/või harjuda oma haigusega, olen jätkuvalt hämmingus oma keha füsioloogiast, või siis kui soovite, ka patoloogiast, mis ilmselt oleks vist antud juhul korrektsem termin. Seoses sellega valdab mind mingil määral ka emotsionaalne kõhukinnisus, tahaks nutta, aga ei õnnestu. Kuidas praegust olukorda inimestele üldse seletada? Olgu, kuigi kana ja kala on lubatud, aga kas ma olen nüüd siis pooleldi vegan? Moslem? Budist? Kas kõik minu senised teadmised kroonilisest haigusest on osutunud vääraks? Karjuda tahaks. I'm having such an effin' deja vu moment right now. Ent kõigest järgemööda... 

Alustuseks pajatan sellest, kuidas ma mõned kuud tagasi voodist välja prantsatasin. Ma isegi ei tea, mis täpselt juhtus, ent situatsioon iseenesest oli päris tragikoomiline. Helises hommikune äratus ja ma olin kätt sirutamas telefoni järele, et seda kinni panna ning ma justkui ei tajunud oma keha, et olen nii voodi ääre peal ja enne kui aru sain, olin ilge matsuga maandunud vastu põrandat. Õnneks pole voodi eriti kõrge. Seoses sellega meenutan tagantjärele muheledes meie kassitaevas ringihulkuvat Miisut, kes armastas magada laua serval nii, et pea rippus üle ääre. Ja kui ta end keeras, siis kukkus ta maha, maandus muidugi käppadele ning ärkas üles ja oli äärmiselt segaduses. Rest in peace and I hope she forgives me... Ent kui õhtul dušši alla läksin, siis sain aru küll, et vasaku käe õlavars on põrutada saanud, sellele maandus ikkagi umbes 85 kilo naiseilu. 

Ma tegelikult ei tea, kas süü lasub järgneval või oli ammoniumi tõus veres lihtsalt juhus, aga mind närib kahtluseuss, et viimane koroona põdemine oli järgnevate sündmuste katalüsaatoriks. Mõned teadjamad inimesed on kursis, et olen juba pikemat aega jännanud oma kehakaaluga, mis meenutab vahel võitlust tuuleveskitega. Ajaliselt ma enam täpselt ei mäleta ja see polegi nii oluline, aga ühel hetkel otsustasin ma taaskord loobuda magusast, mis on siiani minu taltsutamatu "heroiin". Ent nagu ikka, sai magusaisu minust võitu ja seega mullu sügisel ning selle aasta talvel avastasin meeldiva alternatiivina proteiinipudingud ja -batoonid. Alguses oligi kõik väga okei, ent minu ohjeldamatu apluse juures hakkasin ma nendega muidugi liialdama. Ma võin käe südamele panna ja tunnistada ausalt, et peale suurenenud väsimuse ning käte ja jalgade süvenenud kanguse ei tundnud ma suurt midagi. Selg teeb ka kogu aeg häda, aga see on juba teine pikem teema, mida oleme ka siin kirjutiste jadas juba arutanud. Niisiis, nosisin pahaaimamatult põhiliselt proteiinibatoone ja vahel ka pudingut, kui saabus taaskord kätte aeg külastada plaanilises korras oma neuroloogi. Vastuvõtt toimus 3. aprillil kell veerand kolm. Polikliiniku ajaarvestuse järgi oli tegemist peaaegu õhtuga, arst oli juba väsinud, ta on ka samasugune inimene, nagu me kõik, ja mulle olid jäänud vaid tema tähelepanu riismed. Istusin ontlikult arstikabinetis ja kurtsin talle koroonajärgset käte- ja jalalihaste kangust, vähemalt ma ise arvasin, et põhjus on viiruses. Lihaskangus esineb jalgades, eelkõige reites rohkem, kui kätes. Hea seegi. Minu palumise peale määras ta pika hambaga ka laktaadi ja hea uudis on, et sain ka alaselja MRT juulikuusse kell 8.15. See on küll n-ö "kriminaalne" aeg, aga nuriseda ei tohi ja vastu tuleb võtta kõik, mis pakutakse. Kui olen juulis eriti tubli, siis saan pärast MRT-d minna loomaaeda friikartuleid sööma. 

Lahkudes soovisin doktorile ilusat suvehooaega, mis siis, et väljas sadas lund ja ometi jäi minusse näriv tunne, et see ei jää enne sügist meie viimaseks kokkupuuteks. Möödusid mõned päevad ja siis läksin ma terviseloosse analüüse uudistama. Kõik oli enamjaolt ootuspärane, isegi "sõber" laktaat oli endiselt üle normi, minu leid oli sel hetkel 5,9,  referentsväärtus on 2,2. Ja siis... See paneb tegelikult sügavalt ja häälekalt ohkama ning käega üle näo tõmbama. Uus ootamatu "semu" ammonium oli tõusnud taevastesse kõrgustesse. Kui nüüd õigesti mäletan, siis esialgne väärtus oli 232 ja norm on kusagil 31 ringis, seega oli tegemist vähem kui kaheksakordse ja mitmele teaduslikule kirjandusallikale tuginedes, potentsiaalselt eluohtliku tõusuga. Mina, ullike, muidugi ei taibanud ise häirekella lüüa, sest arvasin millegipärast, et asi pole nii hull ja juhul, kui oleksin otsustanud ühendust võtta, ei tahtnud ma kindlasti hüsteerikuna näida. That's medical trauma-bondage for you. Ent ometi jäi see mind piisavalt häirima ja seega asusin ise otsima, mis alandaks ammoniumitaset veres. Toidulisanditest sobib selleks tsink ja toitudest tuleks eelistada kõike, eelkõige kiudaineid, mis hoiavad seedimise korras. Nende hulka kuuluvad jogurt, oad, läätsed, herned ja muu sarnane. Ähmi täis doktor helistas umbes poolteist nädalat hiljem ja teatas, et ammonium veres on tõusnud müstiliselt kõrgeks. Quelle surprise. Kusjuures, kui hiljem mõtlema hakkasin, tuli mulle meelde, et aastaid tagasi oli siinsetes kirjutistes palju analüüsitud laktaaditõusuga analoogne lugu. See risuhunnik oli kerkinud isegi veidi rohkem, kui kaheksa korda. Kuid sääraseid laktaaditõuse pole enam õnneks esinenud ja loodan, et ammoniumiga läheb samamoodi. Samas mõistan, et normi piiridesse ei lähe need mõlemad enam kunagi. That's f*cked up genetics for you, people. Doktor teatas üsna lakooniliselt, et kõrge ammoniumitaseme ehk hüperammoneemia taga on tavaliselt küll maksahaigus, ent minu puhul on tegemist ainevahetushäirega. Hüperammoneemia antidoodiks on sünteetiline suhkur laktuloos, mis kuulub kõhulahtisti koostisesse. Doktori sõnul pidin seda sisse võtma kolm korda päevas ja umbes kümme päeva jooksul tegi see koguseliselt kokku ühe liitri. 

Ma ei ole ka tegelikult üldse kindel, kas järgnev minu puhul kehtib, aga kuna neuroloogi vastuvõtt on tõesti mägede taga, siis ei jäänud mul muud üle, kui hakata taaskord detektiivi tööd tegema. Ja ammoniumi tõusuks veres pole just palju variante. Edasine arutelu põhineb ainult tõenduspõhisel meditsiinikirjandusel. Uurea tsükli häire on X-liiteline pärilik haigus, mis kandub edasi emalt lapsele. X-liiteline tähendab, et haigus avaldub poisslastel sagedamini, kui tüdrukutel. Ning 85 protsendil juhtudest ei avaldu nõrgema soo esindajatel ühtki sümptomit, mis teeb haiguse hilisema diagnoosimise oluliselt keerulisemaks ning ravi kui sellist, pole olemas (põhimõtteliselt elad selle s*taga kuni elupäevade lõpuni). Vaevustevaba elu aga ei tähenda, et asi poleks tõsine, sest nii laktaat kui ka uus "semu" ammonium rüüstavad aegamisi siseorganite kallal, nagu vargad öös. Ammonium mõjutab maksa, kus vigane ensüüm, mille variante on tegelikult mitu, ei suuda ammoniumi ümber töödelda uureaks. Lisaks mõjutab see ka neerusid ja eelkõige kesknärvisüsteemi, sest tegemist on äärmiselt neurotoksilise ainega ja pange nüüd tähele, veres üle 200 väärtuste juures võib tekkida ajuturse, krambid, kooma ja surm. Seekord ma küll pääsesin, võib-olla oli tegemist n-ö hoiatusega, aga ma sõlmisin endaga diili, et ma ei hakka jaanipäeval või jõulude ajal endaga kauplema stiilis, et mis see üks patupäev ikka teeb. Ma küll enam täpselt ei mäleta, kust see statistika pärineb, võimalik, et USA-st, aga uurea tsükli häire esinemissagedus on kusagil 1:35000-le. Lisan veel nii huvi pärast siia lõppu, et laktuloosi ülesandeks on vähendada ammoniumi imendumist ja/või tootmist sooles ehk teisisõnu laktuloos seob liigse ammoniumi endaga ja viib selle organismist roe kaudu välja. 

Pidin seda imelist, mesise välimusega rüübet manustama siis kolm korda päevas 30 kuni 45 milliliitrit ehk siis üks kuni poolteist topsi. Minu põhikoguseks jäi siiski 30 ml, proovisin seda sisse võtta ka poolteist topsi, aga see oli organismile juba liigne katsumus... Ravimi maitsel polnud väga vigagi, sellega võis isegi harjuda. Kuid antidoodi tekstuur oli üsna "õline" ja ma pidin appi võtma ammu unustatud puhta viina joomise oskused: "Tõmba kopsud õhku täis, kulista rüübe võimalikult kiiresti alla ja hinga välja." Topka juurde käis ka klaas vett, täpselt nii nagu vanasti, mil sai kanget pruugitud mahla või limonaadiga, aga raskematel juhtudel ka õlle või siidriga. Ja nii siis möödusid minu kümme päeva mingis mõttes etanoolireaalsuse nostalgia radadel uidates. 

Isegi kui te ei ole sci-fi žanri austajad, siis ühel või teisel moel olete kindlasti kuulnud libahuntidest ja kooljatest ning muudest üleloomulikest olevustest. Kõhulahtistit juues tundsin end kui seitsmendat kuud pesakonna ootel, biorelvaks muutunud liba-skungina. Kontrollimatud gaasid ja WC vahet lippamine mõjusid üsna kurnavalt. Lisaks pidin ma veel muretsema kalymini sisse võtmise aegade pärast, kuna kõhulahtisus vähendab selle toimet. 

Ma olen alati lugu pidanud heast söögist, selle tõestuseks on ka minu füüsilised vormid, ent kõhulahtisusega tekkis küll küsimus, et milleks süüa, kui ma pean manustatud roa kohe jälle meelevaldselt välja laskma? Ja muide söögist ning muust meeleheast rääkides... Ma olen aastatega loobunud alkoholist, suitsust ja mõningatest lõõgastava omadusega tablettidest. Ning ajaga olen loobunud ka gluteenist, mitte küll täielikult, aga siiski ja samuti kofeiinist, millest tunnen endiselt valusalt puudust. Ent krampis lõug ja kael ning lihastõmblused ei kaalu seda kohviga mõnulemist üles. Ja nüüd, head sõbrad, olen ma pidanud loobuma ka proteiinist. Jah proteiinist, mis tähendab siis, et sea- ja veiseliha nähes, kerkib silme ette suur neoonkirjas, pisut mõnitav silt, millel seisab: "That's a BIG nay-nay for you.". Talvel õgitud proteiinibatoonid ja -pudingud tõid esile ammu pinna all peidus olnud probleemi. I guess one could say that the devil is in the details, isn't it? Nüüd käin poes ringi ja mängin mängu: "Asjad, mida ma ei saa enam süüa". Poe reklaam kuulutab mahedal toonil, kuidas tuleb valida tervislikum elu. "Sööge valku, sööge valku," on põhiline sõnum. Aga mis siis, kui keha ei tule proteiini omastamisega toime? Kordame veelkord - the main b*tch is that, sisse söödud proteiin töödeldakse organismis ammoniumiks, kuid vigane ensüüm maksas ei suuda seda muuta uureaks, mis peaks neerude kaudu väljuma. "No minge siis üle taimetoidule ja sööge soja," kõlab veidi nipsakas ja pisut tänitav vastus. Aga seda ju ka ei saa tarbida, sest on endometrioos. Kuna soja on paras östrogeenipomm ja kui seda piisavalt palju manustada, siis hakkab endometrioos jälle hoogsalt vohama ning kõht on jälle katsudes nagu vähihaige oma. Lisaks ei taha ma sojat tarbida ka eetilistel kaalutlustel. Monokultuurist sojapõldude rajamiseks hävitatakse vihmametsi, mis on  Maa "kopsud" ja koduks paljudele linnu- ning loomaliikidele. 

Niisiis, sea- ja veiselihaga pean jätma hüvasti, kuna need on arvestatavad loomse  proteiini allikad ja lubatud on vaid kana ning kala. Ei oska enam nutta ega naerda. Huumorist on tegelikult asi kaugel ja sellesse tuleb rangelt suhtuda, sest tegemist on elupuhuse ja ravimatu seisundiga. Meditsiin võiks ju ka selle saatanliku suhkru siis lõplikult ära keelata, oleks võib-olla lihtsam. Aga kui siga ja veis on keelatud, siis kuidas peaks inimene seda va energiat  saama? Elu on näidanud, et B12 hakkab ju taas ajas langema. Kas pean tagasi minema süstidele, või kuidas? Peas keerleb mustmiljon küsimust... 

Disclaimer! This is not and add! See on kõigest ilustamata jäädvustus minu hädaabi ostust. Kui haarasin apteegis olles ülaltoodud paki kaenlasse ja siirdusin kassasse maksma, olin meeldivalt üllatunud proviisori empaatiast, ta oli minu valitud toote käsitlemisel ülimalt delikaatne. Ma jumaldan inimesi, kes arvestavad ka teistega, isegi  kui on tegemist ainult võõrastega. Võiks ju eeldada, et pampersite kandmise aeg on veel kaugel, kaugel, aga võta näpust, elu on täis ootamatuid pöördeid. Minu motiiviks pampersite ostmisel oli tõsiasi, et kõhu mulinate, korinate ja ohtrate gaaside ning muude jääkainete tõttu, kasvas surve "krookpaelale" ja seepärast otsustasin endale osta ööseks pisut meelerahu. Teadmine, et võid end öösel sõna otseses mõttes täis lasta, oleks rikkunud hapra öööune ja jäädavalt oleksid ka tuksis voodilinad. 💩💩💩

Ma muidugi ei tea, kas autoremonditöökojas midagi lämmastikuga ka tehakse ja ma ei taha olla kuidagi lugupidamatu, ent ammoniumi kehast väljutades, meenutas iiveldama ajanud aroomibukett eelpool mainitud töökoja olustikku. Aga võib-olla vaevas mind lihtsalt nostalgia. Tean, et see kõlab tobedalt, kuid halva enesetunde juures  tahad ikka kellelegi toetuda. It sucks b*lls. Don't get me wrong, I'm not missing anything, it's just a momentary weakness. 

Täiskasvanute mähe osutus ootamatult mugavaks, ent samas hoiab see ka meeletult palju sooja kinni. Ma üldse ei imesta, miks tuleb kõrget palavikku põdevatel lastel esimese asjana eemaldada mähe. Väikelapse füsioloogia ei ole täiskasvanuga võrreldav, ülekuumenemise oht on ikka päris suur. 

Ühel hetkel tabasin end ka mõttelt, et iga tulevane lapsevanem peaks omal nahal järgi proovima, mis tunne on mähkmetes magada, see suurendaks kindlasti mõistmist. 

Mis siis oli Duphalaci joomise tulemus? Teise vereanalüüsi käigus selgus, et ülikõrge väärtusega ammonium on langenud kusagil 104 peale. Mõtlen, et suve teises pooles lähen vist sportlikust huvist tasulisse ja annan uue vereanalüüsi, et näha, kas minu praegusest dieedist on olnud kasu. Täiesti hämmastav, et peaaegu kaheksakordne ammoniumitõus on langenud tagasihoidliku käsimüügiravimi Duphalaci abil kolmekordsele tasemele. Kui kõhulahtisti poleks mõjunud, siis alternatiivina oleks pidanud minema dialüüsi, mis on tegelikult ju veel trööstitum variant. Palju on veel muidugi minna ja ammoniumitase ning laktaat veres ei saa enam kunagi normaalseks, aga eks väikestest võitudest võib ju ikka rõõmu tunda. 💪💪💪 Kaunist ja mõistlikku suve kõigile ning kui Universum meid soosib, siis uute kohtumisteni! 

#f*ckyouhyperammonemia

🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮🐷🐮