Tagajärjed...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Ajanappuse tõttu teen seekord tõesti lühidalt ja pikalt ei piina ei teid, ega ka ennast. Valan siin oma põgusa ruigamise välja ning liigun edasi. Detsembrikuus põetud COVID-i viirus on jätnud taaskord oma püsiva jälje. Olen korduvalt öelnud, et viirusesse jäämine pole kunagi olnud minule probleemiks, sest kodused vahendid aitavad imehästi, ent tagajärgedega tegelemine tekitab tõsist lahinguroidumust. Viimasest rääkides võib nentida, et üleüldine neuroväsimuse aste on praegu ulmeliselt kõrge ja eks see hakkab vaikselt segunema ka ligihiiliva kevadväsimusega. Piltlikult öeldes on tunne, nagu tahaks silmamunad koobastest välja voolata ja silmalaugude küljes ripuvad nähtamatud sangpommid. Ära vajunud laud on üks tüüpilisemaid lihashaiguse ägenemise tunnuseid. Tunnen muuhulgas end tõelise sookollina, kes iga kiirema liigutuse peale totralt higistab. Väga tüütu. Peale viimast COVID-i viiruse põdemist on jäsemed, eriti aga sääred ja reied justkui "meeldivat" piimhapet täis. Mnjaa, rahvakeeli põevad lihashaiged n-ö kaltsunuku sündroomi, mil talumatult halbadel päevadel on end harukordselt raske liigutada. Kinda like "mind over matter" thing. Mind being the psychological state and matter being the body that doesn't comply. Teate ju küll seda tunnet, kui tuled kümnekorruselise maja liftist hajameelselt viiendal korrusel välja ja siis meenub, et voi kurja, ma pidin ju kümnendale sõitma. Enne kui aru saate, litsute treppidest ähkides viimasele korrusele ja samal ajal ladestub ainevahetuse jääkprodukt laktaat ehk piimhape teie sääremarjadesse, kuhu tekib vastik, krampi meenutav valu. Ma olen tõepoolest oma armsa sõbra laktaadi pisut unarusse jätnud. Kevadel plaanin seda viga parandada ja unustusehõlma vajunud semu taas aktuaalseks muuta. Võimalik, et see on täiesti korras, aga ma tahan selles füüsiliselt veenduda. Ma usun, et olen seda ka varem maininud, aga ühel hetkel oli minu laktaadiväärtus 9, referents on 2,2 ja neurokeskuses ning haigla laboris põhjustas see omajagu elevust. Sääraseid väärtusi võib näha näiteks kolmanda astme intensiivravi haigetel. COVID-i viirus jättis ka jälje varjatud põiepõletikule, mis sai küll välja ravitud, ent nüüd on osade kaupa urineerimise lõpp rõõmsalt tagasi, mis mäletatavasti oli ju ainus vaevus. Isegi halba lõhna polnud. Ei teagi, mida sellest praegu arvata, ilmselt lähen kordusanalüüsile. Samuti on episoodilised, COVID-i järgsed pearinglushood muutunud sagedasemaks ja sporaadilisemaks ning topeltnägemine on samuti püsivalt halvemaks läinud. Viimasel ajal, kui vaatan ingliskeelseid filme, siis jätan tiitrid mõnikord üldse lugemata ja lihtsalt jälgin pilti ning kuulan teksti.
💙💛💜💙💛💜💙💛💜💙💛💜💙💛💜💙💛💜💙💛💜💙💛💜💙💛💜
