"Muhe" andmeleke...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 😺😺😺 Kuidas käivad teie käpad? Loodan südamest, et järgnev põgus kirjutis, mida te võib-olla lugema hakkate, leiab teid nii terve, remissioonis oleva ja rõõmsana, kui see praegustel ebakindlatel aegadel üldse võimalik on. Ja kui teil ongi parasjagu valu ning vaev ja selle tõttu ka tuju nullis, siis on mul teist siiralt kahju. Emban. 2023. aasta novembris pandi Eestis taas toime järjekordne suuremahuline andmerööv, mille käigus varastati ühelt erafirmalt, mis on siis sisuliselt tavaline labor, erinevate haiglate patsientide delikaatseid isiklikke ja terviseandmeid. Ka mina olin üks nendest "õnnelikest". Kui keegi teist on kunagi kuriteo ohvriks langenud, siis te teate, et teo toimepaneku hetkel ja peale seda koosneb valdav tunnetemüriaad šokist, haavatavusest, nagu oleksite alasti kistud, tohutust ebaõiglusest, soovist kätte maksta, reetmisest ja "võitle, põgene või tardu" režiimist. Pean siinkohal paraku tunnistama, et minus pole võitlejat, vaid reaalse ohu eel olen enamasti see, kes tardub. Mannetu, ma tean. Ent kummalisel kombel on just see tardumine aidanud siiani ellu jääda. Juba jälle ma kipun heietama. Esimest korda olin andmeröövi ohver 2021. aastal, ent see sõna otseses mõttes u*ood saadi õnneks kätte. 2023. aasta andmeröövlitest internetipätid on aga rahvusvaheline bande, keda reaalselt tabada on peaaegu võimatu. Ent seekord haaras mind tardumise asemel siiski viha ja andmeröövist teatanud kirjas, mis oli potsatanud minu postkasti, oli ära märgitud võimalus teha röövitud andmete kohta päring. Ja seda võimalust ma ka kasutasin, sest tahtsin teada, millega on võimalik minult välja pressida. Mõlgutan siinkohal mõtteid, et kas tahangi edaspidi enam blogi pidada, ehk muutub see liiga ohtlikuks? Sest iga liigutus Internetis jätab maha oma jälje ja kurikaelad on varmad seda ära kasutama. Samas usun, et minusugune ei paku eriti kellelegi huvi. Igatahes mõeldud, tehtud - saatsin digiallkirjastatud päringu ja umbes kuu aja pärast tuli vastus. Now that was some interesting s*it. Lugupidamisest Õeraasu vastu ei loetle ma siinkohal üles tõbesid, mis meid eelisjärjekorras tabada võivad, sest me jagame samu geene ja kui ma nüüd ei eksi, siis oli tema see, kes ütles midagi sellist, et ta ei soovi teada, mida tema geenid endas peidavad. Ent niipalju võin ma küll öelda, et näiteks Alzheimer meid eriti ei kimbuta. I also found out that my nerve-muscle disease could be based on a mitochondrial dysfunction (aka mito). Since I have heteroplasmia in my DNA (genetics is very complicated thing), they didn't rule out the mitochondrial issue. Well that kinda sucks balls. Simply put, there's no known cure and the disease will continue on, usually in the declining direction. See muidugi ei tähenda, et surm tuleb kohe ja koputades, elu võib veel kesta pikka aega, aga lõpuks võtab haigus siiski oma osa. Mäletate - surm ei ole pitsatakso, mis helistamise peale kohale sõidab. Väikest detektiivi tööd tehes, sain veel muuhulgas teada, et mitol on otsene seos ka endometrioosiga ja mito ei talu ka gluteeni. Teatavasti pole ma enam juba ammu gluteeniga sinasõber, natuke võin manustada, ent pikemal tarbimisel tekib kõhulahtisus, puhitus ja tavalisest suurem letargia. Ning muidugi ei tohi unustada ka sõpra laktaati, mis oma kõrgenenud näitajatega on samuti viide mitokondriaalsele häirele ja millest, nagu näha, on kujunenud peaaegu iseseisev blogitegelane.
👮👺💀👮👺💀👮👺💀👮👺💀👮👺💀👮👺💀👮👺💀👮👺💀👮👺💀👮👺
