Mõtted ja heietused vol. 5...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid!🐱🐱🐱 Vahel on nii, et plaanid üht, aga tegelikkus mängib meile hoopis mingi muu vingerpussi, ehk siis nagu vanal halval ajal öeldi: "Tahad parimat, aga välja kukub nagu alati." Aastaajad ja eriti suvi pole enam juba ammu minu sõbrad, ent soojemate aegade saabudes tekib minus sageli soov vabaneda mittevajalikest esemest, et oma elu korraldada organismi säästvamalt. Usun, et kroonikud mõistavad. Jalad tulitavad kuratlikult, kuni kubemeni on tunne, et koivad on piimhapet täis. See on viimati põetud koroonaviiruse "jääkkingitus", kui nii võib öelda. Kange tahtmine on minna tasulisse laktaati määrama. Paremas küljes ja seljas on nõme valu ning varjatud põiepõletik on vist taas hakanud oma saladuslikku palet näitama. Nagu Õeraas ütleb, lagunemisprotsessid käivad täie hooga. Ent jätkates, eelmisel aastal otsustasin siis soojemate ilmade saabudes ette võtta oma sahtlid,  eesmärgiga kokku korjata kõik mittevajalikud esemed ja need utiili viia, ent paraku läks see tegevus vett vedama. Tuhlamise käigus sattusid mulle kätte hoopis vanad pildialbumid ja neid sirvides, avastasin enda jaoks üht-teist põnevat ning nostalgilist ja meenusid ka tõigad, mida enam ei mäletanudki. Niisiis teie ees on mõned mälestused ja heietused mitte-kronoloogilises järjekorras. Loodan, et teid saadab lugedes ja omi mõtteid mõlgutades samasugune nostalgiline tunne nagu mindki, kui olin seda lugu kirjutamas. 😽😽😽

Läbi aegade olen alati toonud võrdlusi ja jahunud oma 40 päeva kestnud Mongoolia reisist, mis oli tõepoolest minu elu üks tipphetki. Ratastel palverännak itta avardas tohutult silmaringi nii looduse kui ka inimloomuse reeturlike omaduste suhtes. Ma olen nõus vastutama oma tegude eest täie rauaga ja palju ära kannatama, ent ülekohut ma ei talu. Sain reisil ennast proovile panna nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mongoolias magasin elu jooksul kolmandat korda silmad lahti. Meenub, et mu pea oli vajunud söör Isalõvi õlale ning samaaegselt kui nägin auto armatuurlauda, jooksis silmade eest läbi mingi ajuvaba ulmesugemetega unenägu. Oli tõesti põnev - sain nii heade, kui ka mitte nii heade kogemuste osaliseks. Aga näib, et ma olen täiesti ebaõiglaselt välja jätnud oma 2007. aasta reisi Balkanile, imelisse Horvaatiasse, mis polnud toona eriti kallis ja kus kohalikud elanikud suhtusid turistidesse soosivalt, sest minusugused olid nende elatusallikas. Ühest mäepealsest turistilõksust ostsin kohalikku puskarit, mis algselt oli kristallselge, nagu vesi, ent nüüd on see tume nagu novembriöö ja kui palju kraade see rüübe sisaldab, pole teada. Selle riigi traagilise mineviku tõttu ei tunnustatud seal rohujuuretasandil vene keelt, sest kui toona minust vanemad reisikaaslased püüdsid vene keeles juttu teha, läksid külaelanikud n-ö "lukku" või tegid näo, et ei saanud aru. Ent inglise keelele reageeriti täiesti viisakalt ja Horvaatia lahkus  embas meid kõikjal. 🙋🙋🙋

Ma kahjuks ei mäleta enam, millises rahvuspargis on see pilt üles võetud, kuid külg külje kõrval poseerib siinkirjutaja koos missis Kullaga ja parasjagu oleme ametis kalade toitmisega veepinnalt. Kalale sai saia suhu toppida nii, nagu annaks lihapalli kassile või koerale. Täielik Ida-Euroopa eksootika! 🐟🐟🐟

Need olid tõepoolest turbulentsed ajad, tundub siiani uskumatu, et minusugune Suurhaigla põhiline "kiudainete allikas" töötas alates 25-eluaastast brigaadijuhina Harjumaal, kus lisaks aparatuurile olid põhilisteks töövahenditeks vaist, silmad, kõrvad, haistmine ja muidugi ka oskus sõnu seada. Sügaval sisimas teadsin alati, et brigaadijuhi ametil on minu jaoks aegumistähtaeg, sest see oli liiga intensiivne ja käis mulle tegelikult üle jõu. Ehk oleksin ma vastutusrikka töö eel vajanud veel lihtsalt ettevalmistusaega? Ei teagi, pole enam tähtis. Retooriline küsimus - kui paljud teist on keset ööd üles karanud ja mõelnud, et raisk, võib-olla oleksin ma pidanud hoopis seda, teist ja kolmandat tegema? Selle küsimuse võite asendada ükskõik, millise teid "põletanud" teemaga. Mina juurdlesin öösiti, keda kõike oleksin ma pidanud haiglasse viima. Mis seal ikka, tuleb tunnistada, et sel brigaadi juhtimisel oli oma osa minu praeguse olukorra kujunemisel. 🚑🚑🚑

Niisiis reisisin ma toona koos kahe kolleegiga meditsiinitandemilt ja missis Kullaga lõõgastavale puhkusereisile päikeselisse Horvaatiasse. Mnjah, kui tahad päriselt laia maailmaga tutvust teha, siis parim viis selleks on võtta jalad kõhu alt välja ning ise ringi rännata ja saada uusi kogemusi. 💃💃💃

Võib-olla on see mingi vanadusnõtruse tunnus, aga vanu pilte on siiski mõnikord päris lahe vaadata - meenuvad igasugused ammu unustatud ägedad ja mitte nii ägedad seigad. Keegi tark olla kunagi öelnud, et vanadus on siis kohal, kui unistustest saavad mälestused. Nii on. Ja pidagem meeles, et kõikidest kogemustest on võimalik õppida, olgu need siis head või halvad, mina olen omal moel tänulik kõige eest, mis on elus ette tulnud. 🤟🤟🤟

Kaelas rippuv ehe on kingitus Inglismaalt ja sõltumata selle saamisloost, on see mul ikka veel alles. Võib-olla peaksin seda uuesti kandma hakkama? Ehtel seisab pisut õõvastava, kuid siiski tõese sisuga read: "Dead men tell no lies." Kui nüüd proovida see mõttetera ümber sõnastada näiteks meditsiini vaatenurgast, siis võiks sellest vast aru saada nii, et organism, kehast võetud analüüsid ja teostatud uuringud ei valeta kunagi. Jah tõsi, vahel võib olla ka valepositiivseid leide, aga lõppkokkuvõttes jääb siiski teadusele viimane sõna. 

Romantiliselt sätitud ja nüüd ajalooks saanud sall reisis kolm aastat hiljem eelpool mainitud saladuslikku Mongooliasse. 🐴🐴🐴

Ühel sajandialguse palaval suvepäeval tulime oma kolmese seltskonnaga mööda Patkuli treppi alla ja korraga tekkis kellelgi meist idee hakata pildistama. Ma pole muidugi sada protsenti kindel, aga vaevalt, et mina nii geniaalne olin. Jäädvustusel poseerib siinkirjutaja koos gei-abikaasaga. Olime noored ja võib-olla vist isegi hetkeks õnnelikud ning lootusrikkad. Ent heatujulised fotod võivad mõnikord olla üsna petliku loomuga - iga kõrvuni suu ei ole alati siiras. Vahel kui on nutt kurgus ja silmad vett täis, tuleb see naeratus pingutatult läbi hammaste. 

Lähemal uurimisel näen, et mul on jalas "Reeboki" tossud, mis tähendab, et ma käisin juba meditsiinikoolis. Kusjuures need käimad pidasid vastu kuni esimese kiirabiaasta lõpuni. Olen nagu lubjakas, aga vanasti tehti asju tõepoolest jätkusuutlikumalt. Ja ennast kiita on imelik, aga figuur oli siis tõesti tasemel. Jääb vaid üle tõdeda: "Man, I looked good! What the actual f*ck was I complaining about?" Eelnev tummine mõttetera on veelkord tõestus, et noored ei oska tegelikult oma noorust hinnata, ent mis seal salata, ega vanagi saa kaks korda olla. Vanusega nühitakse maha nurgad, mis aitavad ümbritseval maailmal näida must-valgena. Kuid vanusega tekivad ka juurde mõrad, mida isegi kõikvõimas aeg ei suuda parandada. Me oleme need, kes me oleme. Ja on vist ütlematagi selge, et päris kindlasti ei näe ma praegu selline välja. Kui vaid saaks ajas tagasi minna, emmata seda nooremat versiooni endast ja talle veidi nõu anda... Jah. 

Öelge palun, mis mul küll ometi viga võis olla, et ma selle armsa kiisu endale niimoodi ümber kaela sättisin? Inimesed võivad vahel ikka täiesti debiilsed olla. Mul pole ühtegi head seletust ega vabandust selle kohta. Igatahes oli Margaret Thatcheri nimeline karvakera missis Kulla tohutult leplik kiisu, kellega võis lõputult mängida ja keda sai kõrva tagant sügada isegi siis, kui kaunil kassiemandal oli inimestest täielik koblakas ees. Thatcher oli minu elu jooksul teine ülisõbralik kiisu, keda mul oli au kohata. Mul pole õrna aimugi, miks tal oli säärane peen nimi, sest raudsest iseloomust ei saanud tema puhul juttugi olla, ta oli tõesti pigem leebe, armas ja kannatlik. Ka jooksuajal ei näidanud ta kunagi üles agressiivsust. Meie Miisu, puhaku ta rahus, laamendas jooksuajal köögis täishinna eest - lõhkus ribikardinaid, aeles mööda maad ja kräunus nii, et keegi ei saanud magada  

Mul ei ole küll seljas dalmaatsiakutsikatest tehtud kasukat, aga ma tunnen, et võiksin olla kodukootud, ülekaalus ja võib-olla ka veidi emo versioon Cruellast, kes kannab kraena kassi. I think Taylor Swift pulled off something like that on the cover of "Time" magazine. But I could be wrong of course. Pilti silmitsedes meenub, et preili Thatcher ei rabelenud ja oli tegelikult endaga üsna rahul. NB! Hetke jäädvustamisel koheldi kõiki kiisusid väärikalt ja valu tekitamata. 💖🐱💖🐱💖🐱

Mul pole jätkuvalt mingeid illusioone - maailm on selline, nagu ta on ja mina ei pea end sugugi paremaks inimeseks, kui teised. Ent need, kes on endast jube heal arvamusel, keeravad mul küll alukad krussi. Ma jõin ja suitsetasin üsna arutult, et lämmatada ebamugavaid tundeid ja sügavat ebakindlust ning unustada traumad. Mnjah, me summutame oma emotsioone söögi, alkoholi, ravimite ja nikotiiniga, sest see on näiliselt odavaim ja kiireim viis toime tulla, kui minna korraliku terapeudi juurde. Ma olen lahti saanud kolmest sõltuvusest, kuid šokolaad on ja jääb paraku minu Achilleuse kannaks, sest see on kõige kättesaadavam. Üks rottidega tehtud katsete seeria näitas, et võimalusel eelistavad nurjatud närilised kokaiinile tavalist valget suhkrut. Päris masendav. 

Ükskord ammu, sootuks teises elus, läksin pohmellis peaga kirikusse. Toona olin veel endiselt alkoholiga lähedastes suhetes ja ma ei ütleks, et ma olin sõltuvuses rahustitest, seda oleks palju väita, aga need olid minu ülekantud tähenduses "turvavõrk", kui emotsioonid lõid lainetena üle pea. Mis sa hing ikka tegema pead, kui pole oskusi endaga toimetulekuks? Rahustid meeldisid mulle, ent enda kaitseks pean ära mainima, et ma ei kasutanud neid kunagi ohtras koguses ja koos alkoholiga. Ma olin n-ö mõistlik ja funktsioneeriv tarbija. 

Enamik muidugi ei tea ja miks peakski, kuid mõni võib-olla mäletab, et selleaegne elu nägi ette, et patte tuli kohustuslikus korras lunastada kaks korda aastas - augustikuu viimasel pühapäeval, enne uue kooliaasta algust ja Vene kirikukalendri järgi asetleidvatel ülestõusmispühadel. In church I would usually pray in my head like nurse Jackie: "God, please make me good, but not yet." Thank you in advance. 🙏🙏🙏 Nüüd ma enam oma jalga sinna kirikusse ei tõsta. Miks? Eks ikka sõja tõttu. 

Pilt on tehtud mobiiliga - õhetan, näen välja tülpinud ja magamata. Suu on veidi avatud, suure tõenäosusega palusin end mitte pildistada. Tagi, luku ja kapuutsiga pusa ning kõrvarõngad on ajalooks saanud, ent särk ja nüüdseks juba hiidvanad "silmad" ning pearätik on veel alles. Ja ennäe imet, oma kulmude eest hoolitsesin ma juba siis. Seda ma tõesti ei mäletanud. 

Olen tänaseni veendunud, et minu funktsioneeriv alkoholism sai alguse minu isast, olgu siis algpõhjuseks kas geenid või temaga koos elatud aeg, see pole enam tegelikult tähtis. Ja seda lugu kirjutades, meenub mulle tõik, kuidas isa viis mind endaga lasketiiru, tõenäoliselt oli ta joonud. Aga ma olin kahjuks oma prillid koju unustanud ja ma kartsin talle seda öelda. Mäletan hästi, kuidas sümpaatiline närvisüsteem töötas ülekoormusel, süda peksis, käed olid higised ja hirm oli naha vahel. Isa tuttav naisterahvas lasketiirus nägi minu paanikat ja tõenäoliselt luiskas ta isale, et täna tulistamiseks kuule pole. Tundsin tohutut kergendust ja olin mõttes tänulik. Olen sageli mõelnud, et ehk ootas ta teise lapse sünni eel nimekandjat, kuid tulemuseks oli eevatütar. Mulle näib, et ta tahtis minust vist midagi pojalaadset kasvatada, ent ma ei vastanud kunagi tema ootustele. 

Põrgut ette kujutades, ei pelga ma väävlijõgesid ega väljakannatamatut kuumust, kuigi kuumust oleks ka päris jube taluda, aga minu suurim hirm on, et veedan igaviku ahelsuitsetades koos oma isaga. See väljavaade oleks tõesti masendav. 🚬🚬🚬

Isa matustel ei suutnud ema traditsioonilist, kadunukese rinnale laotatud linikut tema näole tõmmata ja seega tegin seda mina. Samal ajal mõtlesin: "Ding-dong, the SOB is dead. We're alive and you are not. So who's the loser now?" Mul on kahju, aga isa polnud tõesti minu lemmikinimesi, vähesed tegelikult on... 

Fun fact - 2009. aasta jahedal kevadel, mil isa siitilmast lahkus, surus tema matustel minu, Esiema ja Õeraasu kätt Eesti üks ilusamaid ooperihääli, kes oli abielus minu vanaonuga, puhaku ta rahus. Esialgu ma ei tundnud seda õblukest naisterahvast kabelis ära, kuna tema müts oli talle peaaegu silmini vajunud. Alles hiljem kodus jagasin matsu, kellega oli tegemist. Ja aastaid hiljem, kui olin seoses Õeraasu vanema tütre koolitööga vanaonul ja tema kaasal külas, serveeris ooperidiiva meile ilmselt "Olümpiast" ostetud Brita kooki. Küll võib elu vahel kokku viia huvitavate inimestega. Kas te ei leia? 

🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥