Visa kärbes...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Sis, feel free to sit this one out, 'cuz you already know the story... Ma olen kurb, sest tapsin ämbliku ja mul on südamest kahju. Mind on maast madalast kasvatatud vaimus, et ämblikke ei tohi tegelikult tappa, nad on õnnetoojad või nii. Ma ei teinud seda meelega, see oli tõepoolest õnnetus. Ta vaeseke sattus koristamise käigus minu peale ronima ja mina, kes ma ei kannata silmaotsaski ka õrna puudutust või riivamist, see vallandab organismis täiesti vistseraalse reaktsiooni, läksin paanikasse ja kukkusin kätega vehkima. Enne kui aru sain, oli minust saanud jõle mõrtsukas. Tema väikeste jalgade järgi mõistsin, et olin hüva loomakese robustsel viisil teise ilma saatnud. See muidugi ei vabanda minu tegu, aga õnneks oli tegemist kiire surmaga, ei mingit piinlemist.
Minu toas, televiisori taga elab juba pikemat aega ämblik Charlize. Nimi on pandud Lõuna-Aafrikast pärit USA näitleja Charlize Theroni järgi. Ma ei tea küll, millest ta toitub, aga ühe toaämbliku kohta on ta parajalt paksuke. Peale koletut tapatööd läksin kiirelt telekatagust nurka uurima, ega ma ometi Charlize'le haigelt teinud. Hingasin kergendatult, Charlize oli elu ja tervise juures ning lebotas oma kaunilt ja tihedalt punutud pesas. 🕷🕸🕷🕸🕷🕸
Vahetult enne suure sügise saabumist, maandus minu aknaraamile puhkama üks tagasihoidlik, ent siiski minu arvates kaunis liblikas. Liblikad on muuhulgas ka teadust laialdaselt inspireerinud. Ent minu tänane lühilugu jutustab hoopis visast kärbsest, kes vaatamata suurele eluisule pidi alla vanduma paratamatule saatusele...
Aga enne veel kui alustan, tahaksin jagada hoopis teistsugust mõtet, mis on mind juba pikka aega vaevanud ja iga kord, kui selle nähtusega kokku puutun, keerab see mul sõna otseses mõttes trussikud krussi. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mind ajab ilgelt närvi, kui üks inimene sarjab alandaval moel teist inimest tema selja taga kolmandatele isikutele või suisa teise inimese kuuldes, mis on veel eriti räige variant. Võimalik, et too persoon on teile haiget teinud, aga see ei vabanda kuidagi välja madalale laskumist. Ja kui oletegi selles patus päriselt süüdi, siis teadke, et see jätab teist äärmiselt jobu mulje, sest teine isik, kes ei pruugi olla kohal või on ta lihtsalt nii maha tümitatud, ei saa või ei suuda ennast kaitsta. Ja üleüldse, miks peab kedagi mustama? Kas seda tehakse ego upitamiseks või milles asi? Ma tõepoolest ei mõista seda. 🤷🤷🤷
Aga tuleme siis tagasi visa kärbse juurde ning spoilerina mainin, et "Eesti Päevalehe" nädalalõpulisa on oivaline kärbsenuhtlus.
Vähesed teavad, et oktoobrikuus toimus meie tagasihoidlikus apartemendis vannitoa remont. Sel ajal sai muuhulgas proovile pandud ka lihashaigus oma täies "hiilguses" ja jämesoole peristaltika, mis on aastatega omandanud kapriisse naise iseloomujooned. Pidasin vannitoa muutumise kohta ka hoolikat pildikroonikat, sest hiljem ei mäleta asjaosalised enam mitte s*ttagi.
Niisiis, ühel õhtul saabusime Esiemaga pärast pikka päeva koju, läksin oma tuppa ja istusin voodiäärele. Panin silmad kinni ja tundsin, et neuroväsimus ning valutav seljalihaste atroofia tahavad mind koos silmamunade "väljakoukimisega" pooleks murda. Vajusin õndsas vaikuses selili, lõpuks ometi oli saabunud kauaoodatud lõõgastushetk horisontaalasendis. Mis siis, et tuba oli kui hundilaut, soojus on ju nõrkadele! See on muidugi minupoolne kohatu must huumor, tegelikult on soe tuba ikka väga hea ja mõnus, aga vahel tuleb kohaneda ka teistsuguste oludega ja siis sellistel hetkedel aeg-ajalt aitavadki sobimatud naljad. Aga seda te juba teate, et huumoriviljelemine on minu Achilleuse kand. Mulle näis, et nüüd on õige moment lasta kehal pikast päevast veidikenegi taastuda, et talumatult halvast saaks uuesti talutavalt halb enesetunne. Äkitselt kostus teadmata suunast kurjakuulutav põrin ja ma olin kui välgust tabatult püsti. Hoolimata valudest ja/või väsimusest on kehal täiesti imeline võime end mobiliseerida. Haprus ja vastupidavus on meis kõigis tegelikult olemas. "Kes sa raibe oled ja kuidas sa siia said?" sisistasin mõttes läbi hammaste. Remondi ajal (ja tegelikult ka muudel aegadel) oli uni tohutu luksus, mida ei saanud raisata kõrvalistele tegevustele. Minu suur mure oli, et kui nurjatu põriseja jääb tuppa oma "kontserti" pidama, on minu ööuni rikutud ja seega tärkas minus ürgne jahiinstinkt: "Maksku, mis maksab, kätte ma su, nippelnisa, saan." Mul on mõned teooriad, kuidas tiibadega elukas tuppa sai, aga kuna ma pole päris kindel, siis liiga pikalt ma selle üle ei juurdleks.
Võtsin köögist siis kaks ajalehte ja üks nendest oli eelpool mainitud nädalalõpulisa, keerasin need rulli ning jäin toas ootele. Kuulatasin hoolega. Kas te olete kunagi oma kodus või mujal, enamasti siiski kodus, juhuslikult kuulnud mõnd peenikest või madalat heli, mille asukohta on võimatu tuvastada? Kurask, see võib täiesti hulluks ajada. Enamasti on heli allikaks lahtijäänud külmkapiuks, suitsuanduri aegunud patarei või siis ka tõepoolest mõni toanurgas agoneeriv mutukas.
Hakkasin oma "tapariistaga" toas jalutama ning ohvrit jälitama ja lõpuks tuvastasin rammusa kärbse, ei olnud porilane, aknalaua ja toataime vahele punutud ämblikuvõrgust. Meeleheitlikult püüdis minu ärrituvuse põhjustaja oma lõksust välja saada ja seda rabelemist vaadates, tabas mind eetiline dilemma. Kas aidata kärbest või jätta rammus eine ämblikule, keda näha polnud? Charlize oleks temast kena kõhutäie saanud. "Olgu, " mõtlesin, "ämblikke tuleb hoida." Seega siirdusin kööki ootama, mil kärbes leiab oma mannetu lõpu. Või nii mulle vähemalt tundus.
Suur oli minu nördimus, kui tuppa naastes avastasin, et see nuhtlus oli oma püünisest välja rabelenud. "Raisk, oleksin pidanud su kohe maha lööma. Aga ei, oleme ikka humaansed ja toidame ämblikke," tänitasin ennast. "Võib-olla läks ta kuhugi nurka surema," olin lootusrikas. Kuid oh ei, nurjatu põriseja andis endast peatselt märku, justkui mõnitades: "Ha-haa, ma olen elus!" Minu tuba oli paar päeva kütmata, kuid köetud köögist imbus esikusse meeldivat sooja õhku. "Olgu, rõhume siis füüsika seadustele ja psühholoogiale," mõtlesin omaette. Teada ju on, et enamik elusolendeid armastavad ja vajavad eluspüsimiseks sooja. Minu esialgne plaan oli ta toast lihtsalt välja meelitada. Jätsin toaukse lahti, et kärbest küütlev soe õhk sunniks teda lahkuma. Ent siis otsustas saatus olla minu poolt ja ma nägin oma saaki uksepiidal, nirgiliku nõtkusega ja hinge kinni hoides haarasin oma "relva" ning lajatasin tema pihta nii, et vaeseke pooleks läks. May you rest in peace, little fly. Võin lõpetuseks öelda, et sel ööl magasin ma süümepiinade ja unenägudeta. Sügav uni on võrratu, kui sind ei ahista mõtted ja unenäod ning kärbsed. Sweet dreams!
🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞🗞
