Vannitoaremont...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Korteriremondi ajal võite täiesti rahulikult hakkama saada ilma köögita. Ilmselgetel põhjustel jääb söögitegemine mõneks ajaks taamale. Valmistoit on muidugi kallis, kohati suisa kulla hinnaga, ent kui mõistlikult arveldada, ei pea sööma nagu tehasetööline, on täiesti võimalik toita oma keha hea ja paremaga. Mõnda aega on võimalik hakkama saada ka ilma pesemiseta, ent seda muidugi mitte lõputult. Et luua teile illustreeriv arusaam, siis tõmmake endale võimalusel selga sügelemaajavast materjalist riideese, istuge sellega mõnda aega ja te saate põgusalt aimu, mis tunne on olla näiteks kaks nädalat pesemata. Mäletan hästi, kuidas Venemaal, Kasahstanis ja Mongoolias muutus harjumustes kinni linnavurle ehk siis minu ja võib-olla ka veel mõne seltsimehe rutiin teise- ning võib-olla isegi kolmandajärguliseks, polnud mingi probleem kuljetada edasi liivaseguste juuste ja saviga hammaste vahel. Või oli see vastupidi? Isegi närviline sügelemine lakkas ühel hetkel, ent kahtlustan, et sel polnud tegelikult mustusega midagi pistmist. Hammaste pesu ja niisked salvrätikud võrdusid toona sooja dušši mugavustega, ent tegelikult ei asenda puhast ja sooja vett ning seepi mitte miski. Aga mis seal ikka, nagu nüüd, tuli ka tookord lihtsalt oludega leppida ja virisemine polnud päris kindlasti ette nähtud, pidin olema meeskonnamängija. Juba lapsena põhjustasid mulle füüsilist valu ja vaimset alandust igasugused võistluslikud elemendid. Tean, et kõlan nagu rikki läinud plaat, aga mind jätkuvalt üllatab meie hämmastav kohanemisvõime, mis pidi ka ühtlasi intelligentsuse tunnus olema. Hmm, huvitav...
Aga kodustes, näiteks vannitoa remondi tingimustes ei saa kindlasti hakkama ilma WC-ta. Musta huumori vaatest tuli meil tõdeda, et põie püsikateetri võimalust polnud ja söömisest ka nagu loobuda ei tahtnud. Mina olin põikpäiselt nõuks võtnud, et maksku, mis maksab, aga mina kodust ära ei lähe. Õnneks ei soovinud seda ka Esiema, sest kodu on ikkagi kodu ja mida aeg edasi, seda raskem on, minul põhiliselt haiguse tõttu, kohaneda mujal. This is where we're at. Seega pakkus meile päevast ulualust Gonsiori tänava telemaja, kus oli küll tagatud rahulik ja vaikne WC võimalus, ent minu jämesoolel oli sellest teine "arvamus". Too inimese üks suuremaid organeid otsustas, vaatamata minu poputamisele, diivalike kapriiside kasuks ja nii pea kolm nädalat järjest. Ent sellest juba veidi hiljem...
Hoolimata möödunud aastakümnetest, on telemaja minu jaoks endiselt üks ütlemata armas ja südamelähedane paik, sest seal möödusid minu lapsepõlve algusaastad. Ühel õhtul enne kojuminekut varusin veidi aega ja läksin maja peale kondama. Äärmiselt paeluv oli jalutada nendes nostalgilistes ja päevinäinud koridorides, hinge puges ka pisut melanhoolne, kuid siiski soe tunne. Fuajees, kus vanal halval ajal oli midagi, mis meenutas tänapäeva mõistes võib-olla konverentsisaali, on nüüd näitus teleinimestest, lastesaadetest ja "eelajaloolisest" teletehnikast. Ent ma kaldun taas teemast kõrvale.
Aga sissejuhatus on olnud juba piisavalt pikk ja järgnev on siis detailne pildikroonika meie vannitoa transformatsioonist. Ja kui ma ise poleks tunnistajaks olnud, siis peaksin meistri leidmist samuti linnalegendiks. Suvel õnnestus meil kõikvõimsast interneedumist leida üksiküritajast vannitoa meister, kel on keskmiselt kolmekuune ootejärjekord ja kes on ka päriselt sõnapidaja mees. Ta tuli kohale ja viskas meie päevinäinud vannitoale pilgu peale ning lausus, et võib töödega alustada oktoobris. Kuid enne seda pidi ta veel osalema sõjaväeõppustel ja 9. oktoobri paiku lubas ta endast märku anda. Aeg möödus kiirelt ja nagu kellavärk oli ta eelpoolnimetatud kuupäeval kohal. Meister pani plaani paika ja järgmisel päeval algasid lammutustööd ning muide, ta arvestas ka meie koju jäämise vajadustega ehk siis ta võimaldas meile õhtuti WC kasutamist. Sublime! I was over the moon. Yay! 😊😊😊
Mul pole selles elus just palju oskusi, aga minu sisemine "radar" ja "valvesüsteem" töötavad inimeste ja ümbritseva hindamisel laitmatult, vahel isegi liigagi hästi. Iseasi, kas ma oma sisetunnet alati kuulan, aju ja sisetunde vahel valitseb aeg-ajalt konflikt. Aga see vastab küll tõele, et keha ei valeta kunagi. Minu objektiivne mulje meistrist oli, et tegu on tõepoolest ausa inimesega ja kes võib-olla liigselt ei jutusta, aga kes on asjalik ja kellele saab anda korteri võtmed ning ise on võimalik kodust rahulikult ära minna. Täiesti müstiline, et mingist interneedumist võibki päriselt leida selliseid inimesi, keda saab siis põhimõtteliselt pimesi usaldada ja kes on ka päriselt empaatilised. Võtab kohe sõnatuks.
These are the floortiles that mocked me for years, even decades. Sellest minevikupeatükist võiks vist kirjutada terve eraldi loo, ent minevikus sobramine võrdub paraku mürgiga, mida sisse võttes loodad, et teine inimene ära sureb. Ja psühholoogilisest aspektist lähtudes, ei saabu kättemaksuga kauaoodatud katarsist, fantaseeri sellest palju tahad. Kaevake kohtusse, kui tahate, ma tunnistan, et olen väiklane inimene. But ya'll know where I'm getting with this, right? Oh my precious, you are like some type of brain herpes, always lingering in my head, but not in a flattering way. To be honest I'm quite exhausted, no irony or pun intended. Söör Isalõvist jäi maha korralik põrand koos, üllatus-üllatus, töötava põrandaküttega. Meistri sõnul ei lähe põrandakütted nii kergesti rivist välja, seega tekkis minul hiljem küsimus, kas vanal põrandaküttel oli siis viga lülitis või miks see ei töötanud? Ent mõned elu müsteeriumid jäävadki lahendamata ja see polegi enam tähtis. Nüüd on meil uus põrandakütte süsteem, mis on kaetud ka niiskuskindla materjaliga.
Jää hüvasti me trööstitu sõber, kes sa teenisid meid nii hästi, kui oskasid üle veerand sajandi. See on täiesti "jõuluime", et sa siiani nende torude seisukorra juures vastu pidasid ja ei põhjustanud näiteks suuremat sorti veeavariid. Kõrvalmärkusena mainin, et meie vesi on kare nagu traathari. Aitäh sulle, need aastad sinuga pakkusid väljakutseid, olid õpetlikud ja aitasid kasvatada iseloomu. Võta vastu väljateenitud koht meie mälestustes. Nüüd on aeg luua uus hingamine. Siinkohal tahaksin parafraseerida oma kadunud vanaonu, kes krutskeid täis vanahärrana jättis hüvasti: "Tšau, kakao, vana vannituba." Pean veel ära mainima, et kaadrisse on jäänud ka minu viimane vahetatud kraan. Adjöö teile mõlemale.
Esimene remondiõhtu. Selline nägi siis välja meie vannituba peale lammutustöid. Nõus, on küll veidi kõledavõitu, kuid siiski oma. Ka jämesool hakkas tasahilju oma "töölepingut" üles ütlema. Minu torujüri teadmised piirduvad teatavasti ainult kraanivahetusega, aga juhiksin siiski teie tähelepanu üleval jooksvale kakatorule, vähemalt ma arvan, et tegemist on kakatoruga. Pildilt ei saa ilmselt nii hästi aru, aga kui see peaks kunagi lõhkema, siis ma ei taha mõeldagi, mis on tulemuseks. Olin juba enne COVID-it omajagu bakterifoob, aga pandeemia muutis kindlasti seda probleemi sügavamaks. Ja ma küll ei mäleta, mis see algne probleem oli, aga aastaid tagasi, ühel külmal talvel ma juba korra rookisin tõesti sõna otseses mõttes s*tta köögis asunud vanast pesumasinast ja ausalt öeldes, rohkem ma sääraseid elamusi kogeda ei tahaks. Võeh! 💩💩💩 Aga tavaliselt on nii, et see, mida sa kõige rohkem kardad, selle sa ka saad. Also known as karma (she-dog).
Aususe mõttes pean täheldama, et pilt on tehtud siis, kui suur remont juba käis, sest tähelepanelikumad märkavad kindlasti taamal tagurpidi seisvat boilerit. Niisiis, peale meistripoolset viimast vannitoa inspektsiooni, täitus teisel päeval meie esik erineva tehnika ja töövahenditega. Meister kattis ka meie armsa esikuparketi linoleumi meenutava kattega. Not his first rodeo, if you know what I mean. Võib-olla oligi kattematerjal päriselt linoleum, pagan seda teab, ma ei ole ekspert.
Käes oli esimene vannitoa transformatsiooniõhtu. Olime küll soojast veest ilma, ent kriisid sunnivad inimesi leidlikkusele. Täitsime suure poti, kus tavaliselt keedetakse jõulukapsast, veega ja panime selle pliidi peale seisma ning pliiti küttes oli võimalik suhteliselt ruttu saada sooja vett, täpselt nagu vanasti Sihi ja Haava tänava nurgal elades. Jooksvalt sai sooja vett ka kannuga keetes, näiteks nõude ja hammaste pesuks. Nagu eelpool mainitud, resideerus meie hea ja töökindel boiler esikus. Spoilerina mainin, et see läks pärast tagaspanekut ka laitmatult tööle. Tõesti hüva toode. Tean, et ma sind, mu kullakallis, tavaliselt materdan, aga seekord ütlen küll siiralt ja südamest: "Aitäh boileri ja selle paigaldamise ning kõige muu eest." Ilma igasuguse irooniata.
WC pott polnud enam kindlalt põranda küljes kinni, aga see mind ei heidutanud sugugi. Sain olla kodus ja olin selle eest ülimalt tänulik. Ja kui kunagi aastaid tagasi sai käidud metsas asjal koos labida ja n-ö "faksipaberiga", siis võis lahtist WC potti võrrelda luksussviidi tualetiga. Need, kes pole kursis, siis täpsustuseks lisaksin, et "faksipaber" on viide suurele WC-paberirullile, mida enamasti kasutatakse asutustes ja ühiskondlikes käimlates.
Ühel õhtul koju tulles, avastasime et köögi kraanikausi kohale oli veetud teibiga rist, kus ilutses suurelt "EI". Sellest sai järeldada ainult üht, et köögi kraanikausi äravool oli teadmata ajaks rivist väljas. Teadmatus tekitab alati ebakindlust, ent kriiside keskel ei saa närvi kaotada, muidu läheb ikka väga lappama. Põgusa pesemise ümberkorraldus nägi välja nii, et näo, hammaste ja nõude pesemine toimus suure kausi kohal ning must vesi tuli WC potist alla valada. Igasugused muutused, olgugi et ajutised, tekitavad teatud määral stressi ja on tüütud, kuid lõppkokkuvõttes ei olnud see midagi ületamatut. Võib-olla on see fatalist minus, kes räägib, aga taaskord pidin tõdema, et ükski kogemus siin ilmas ei juhtu ilma põhjuseta. Venemaal ja Kesk-Aasias tuuritades, sai õhtuti laagriplatsil hügieeni toiminguteks ja aeg-ajalt ka söögimolli loputamiseks kanistrist vett võetud ning sellega harjus üsna ruttu, sest teist varianti lihtsalt polnud.
Ja ma ei tea miks, võib-olla väsinud aju tõttu, mis pole veel mu kognitiivseid võimeid päriselt maha surunud, aga mulle meeldib, kui asju tehakse selgeks puust ja punaselt ning rahulikult, mitte üleolevalt ja alandavalt. I hate mansplaining. Teatud juhtudel on tõesti parem esitada lolle küsimusi, mida väidetavalt pole olemas, ja õppida nendest, kui hakata iseseisvalt tegutsema. Teatud iseseisva tegutsemise juures võib katastroof olla vältimatu. Võib-olla on see ettevaatlikkus pärit veel meditsiinis müttamise aegadest?
Nüüd jõuan siis ka isiklike, raskeimate hetkedeni. Remondist rääkides, ei saa paraku mööda ka lihashaigusest. Reedel, 13. oktoobril tabas mind kolmekordne lihashaigushoog, mis tähendas siis seda, et teatud intervallidega leidis aset kolm, keskmisest raskemat haigusepisoodi koos piiripealse neelamishäirega. Sülg läks küll alla, kuid raskustega ja ma pidin väga teadlikult keskenduma neelamisele. Esimene "risuhunnik" lõi välja hommikul. Nagu puunukk jalutasin WC-sse, sest sääred oli kanged. Iga liigutus tuli ette mõelda, keskendusin olevikule, järgmist hetke oli raske ette ennustada. Lõpuks istusin siis telemaja tõlketoimetajate WC-s ja mõtisklesin, kas saan oma istmiku pühkimisega ise hakkama või tuleb loobuda ja pean leppima haisemisega, sest käed ja sõrmed tõmblesid hoo ajal tavalisest tugevamalt. WC-s olles tekkisid n-ö "klaverimängija" sõrmed, päris huvitav on vaadata oma keha, kui see ei allu tahtele, oleme vist igikestvas vastuolus. Once again, I did not sign up for this BS. Istusin WC potil ja vihkasin kogu südamest oma haigust. Nii "tore" on ju kuulda sõnu: "Miks sa tahad endale haigusi välja mõelda?" Või siis: "Sul pole ju häda midagi, kõnnid päris normaalselt." F*ck you all. 🖕🖕🖕Ja kuidas te, inimesed, saate rääkida mingist müstilisest kohanemisest? Kui aus olla, siis see haigusega sõbraks saamine või leppimine tekitaks tunde, et ma annan alla. Because it doesn't get better with time. If you're telling yourself that, you are not being honest. Time doesn't heal s*it.
Taaskord meenutati mulle, et haigusel ja organismi vastupidavusel on erinevad arusaamad ümbritsevate olude muutumisest. Aga ääremärkusena mainin, et oma tagumise poole hügieeni eest sain siiski ise hoolitsetud. Lõpp hea, kõik hea, eks? Kaks väiksemat, kuid sama õelat lihashaigushoogu ründasid mind veel koduteel ja kodus. Mothereffin' disease! Honestly... 😕😕😕
Ent jätkame siis remonditeemadel. Soojapuhuri funktsiooniks oli kuivatada mitte põrandat, vaid seinu. See oli visa protsess, mis nõudis muuhulgas ka ühte lisapäeva. Alguses läks seinte kuivatamine suhteliselt vaevaliselt, ent kui meister lõpuks selgitas milline peab olema lõpp-resultaat, seinad pidid kuivama helehalliks, siis muutusime puhuri kasutamisel ja risttuulutamisel oluliselt enesekindlamaks ja osavamaks. Soojapuhur töötas hiliste õhtutundideni ja kuigi vannitoa ukseava oli kaetud linaga, tõmbasid esiku seinad, peegel, uksed ja ukselingid nii niiskeks, et ühel hetkel oli meil n-ö "higistav" esik. Aga õnneks suuremat kahju sellest esikusse ei tekkinud.
Inshallah, olen ma ära käinud Kesk-Aasias, aga ma pole kunagi reisinud näiteks Lähis-Ida ruraalsetesse piirkondadesse. Ja kui ei tunne kohalikke kombeid, siis võib see naisterahvale olla liialdamata päris ohtlik ettevõtmine. Aga usun, et ma ei pea enam selliste asjade pärast muretsema, sest tõenäoliselt ma selles elus sinna ei sattu ja võib-olla hea ongi. Ent sellegipoolest tabasin end ühel hommikul, lahtise WC poti kohal kügeledes, mõttelt, et meie vannitoa sissekäik, ust ju veel ees polnud, meenutas veidi mõnd Lähis-Ida külapeldikut. Eritingimustes elades hakkab inimese mõttelõng ikka väga kummalistel radadel veerema.
Mnjah, eks igaüks läheb lolliks omamoodi, aga tumehall, niiskuskindel kaitse meenutas vägagi mõnd tänapäeva kunstimaailma kuuluvat, veidi rusuvat ja pisut kõhedat, ent samas ka miks mitte südamelähedast installatsiooni. Siledad ja puhtad jooned tekitasid veidi ka futuristliku, koomiksilaadse tunde ehk siis, mida veidram ümbrus, seda parem. Võin tagantjärele lõputult imetleda seda kaunist halli tooni. Inimesed on ikka omapärased.
Aga ükskõik kui ilusaks me selle maailma ka ehitame, läheb kõik varem või hiljem sõna otseses mõttes potist alla. Seega ei tasuks muretseda mööduvate ja pealiskaudsete nähtuste pärast, vaid elada tuleks olevikus. Elu on habras ja see kõik võidakse meilt hetkega käest võtta. Budistid on öelnud, et me ei saa muuta kahte päeva - eilset ja homset. Ma pole küll päris kindel, aga võimalik, et sel ajal vaevas mind lihashaiguse kõrval ka lahinguroidumus. Organismi mobiliseerimine pole lihtne töö...
Esiema algseks sooviks oli lasta meistril panna mati tooniga plaate, aga need oleksid meie tillukese vannitoa teinud veel ahtamaks. Nii et läikivad plaadid oli tegelikult isegi parem valik. Õhtul pildistades ja seinaplaate imetledes, tundsin, et tuju tõuseb, need andsid aimu tulevasest vannitoailust. Ja hea oli tõdeda, et nii seina- kui ka põrandaplaadid sobivad omavahel. Vaikselt hakkas ka ununema, milline nägi välja vana vannituba. Seega siit järeldus, dokumentatsioon on alati oluline.
Not so Middle East anymore, maybe India? Olgu, Lähis-Idasse me juba "reisisime", ent nüüd meenutas vannitoaava (ust ju endiselt veel ees polnud) koos seinast rippuva lüliti ja sissekäiku katva linaga mõnes India vaesemas piirkonnas elava, kuid siiski paremal järjel oleva pere käimlat. Endiselt pidime peale WC sooritust ämbriga vett potti valama ja ma ütlen seda ilma igasuguse irooniata, et see oli jumalik!
This was my so-called pit stop. Not quite the Ritz, but it sure felt like it. Alati võiks ju muidugi hullem olla, aga enamasti on minu õnnekvoot selline, et kui ma oleksin investor ja panustaksin surnuaedadesse, siis inimesed lakkaksid suremast. Aga ma ei dramatiseeriks seda üle, selline on lihtsalt minu lugu ja vedamine. Kui asjad ei lähe plaanipäraselt või kisuvad kiiva, püüan peale esialgset ärritust suhtuda olukorda filosoofiliselt. Minu günekoloogi vastuvõtt jäi otse loomulikult remondiaja sisse ja seega ei tulnud pesemiseprobleem kuidagi ootamatu üllatusena. I was actually very zen about it. Hea doktor on tõepoolest Arst suure algustähega ja talle kuulub minu jäägitu respekt. Seega pidin ma endale nui neljaks leidma koha, kus ihu puhtaks küürida. Taaskord tuli appi vana hea telemaja, kus oli peaaegu kõigi mugavustega soe dušš. Väga luksuslik oli, kuid pisut tundsin ma puudust pingikesest, kus oleks saanud riietumisel istuda.
Aga dušši all sain oma mustusest sügelevat selga nühkida mõnu ja frustratsiooni piirimail. I got to scrub my back like there was no tomorrow.
Läksin enda küürimisega nii hoogu, et taas tõmbas vasak labajalg krampi, mis on kahjuks viimase aja üks sagedasemaid vaevusi. Soe dušš ja püstine asend ei meeldi lihashaigusele sugugi. Varbad kooldusid koos labajala valuga allapoole, taas sain justkui kõrvalt jälgida, mis tunne on, kui pole kontrolli jäseme üle. Mul ei jäänud muud üle, kui võtta "liftist" kinni ja oodata krambi möödumist, sest minu päevakava ei näinud ette akrobaatilist kukkumist dušši all. Kui labajalg oli enam vähem kombes, siis loputasin end kiiresti ja avasin duššikabiini ukse, et n-ö õhku peale tuleks ja lihashaigus saaks veidi rahuneda.
Uu, ja vuugivahed olidki järgmiseks õhtuks nagu võluväel täidetud. Õhtul koju tulles oli pildistamisel tunne, nagu seisaks mõnes nooblis, marmorist ehitatud, viie tärni hotellitoa vannitoas, kus ei oska istuda, ega astuda. Ja samas, tudisevate reite kiuste, olin ma filigraanselt omandanud lahtisel WC potil käimise oskuse. Ka vee peale valamine ei valmistanud enam probleeme. Inimene õpib ja inimene harjub.
Igal õhtul embasid mind "hellalt" nii neuroväsimus kui ka lihashaigus, koos kõigi oma vaevustega, ent sellest hoolimata oli äärmiselt põnev päeva lõppedes koju minna ja jälgida vannitoa totaalset muutumist. Iga õhtu viis lähemale vannitoa valmimise poole. Kuigi õhtused toimingud, nõude- ja hambapesu, olid aeganõudvad tegevused, sest sooja vett tuli enamasti kannuga keeta ja kõik liigutused oli vaja läbi mõelda, saime me siiski kokkuvõttes kenasti hakkama. Oludest sõltumata, aitab taas korduvalt mainitud kiire kohanemisvõime. Ent kui me ühel aimamatul õhtul koduuksest sisse astudes avastasime, et boiler on vannitoas tagasi, oli rõõm piiritu, nagu oleks mõne filmiauhinna või lotoga võitnud. Soe vesi oli ka köögikraanis tagasi. Luksuslik värk!
Samal õhtul, kui saime sooja vee tagasi, pani meister paika ka uue WC poti. Ent see polnud veel püsivalt kinnitatud ja seega tuli asjal käies teadlik olla oma liigutustest ehk siis sujuv kügelemine oli endiselt päevakorral. Uus WC pott on igati oma hinda väärt, ka meister jagas nõuannet, et eelistada tuleks lääne toodangut, sest see on töökindlam. Prill-laud on mõnus ja ergonoomiline ning ka paak on kahe süsteemiga number "ühe" ja number "kahe" jaoks. In the evening my bowel "said" to me: "Honey, I'm almost home." And in the next morning it "said" with an upbeat: "Good morning, let's go!" So I stepped up and said to the white and innocent, almost virgin-like toilet: "I am so sorry for what I'm about to do to you now..."
Ka vannitoa lagi tegi läbi uuenduskuuri. Uus lagi koos uue valgustusega harmoneerub kenasti ülejäänud vannitoaga. Soe LED-valgus muudab nii hommikused kui ka õhtused vannitoakäigud äärmiselt sümpaatseks, vahel ei tahakski sealt ära minna. Te vaid vaadake neid ilusaid seinu. No kas pole kaunis? Peale vanniskäiku saab nüüd ka enamik n-ö iluprotseduure läbi viidud just vannitoas, välja arvatud keha kreemitamine. Oivaline!
Lisaks uuele laele ja valgustusele, alustas meister ka istevanni paigaldamisega. Vanni küljed sai õnneks kinni ehitatud, et üldmulje jääks esteetilisem ja et ei tekiks kiusatust sinna alla hakata asju koguma. Mulle meenub veel ähmaselt, et vana vannialust põrandat oli igavene tüütus koristada, kuna üks vannijalg kõikus ja seal all oli erinevat kola. Ning pidevalt tuli võidelda ka vanniskäimise järgselt sinna kogunenud niiskusega. Inimene on ikka paeluv olevus, kohanemise kõrval suudab ta ka päris kiiresti unustada. Paraku mitte kõike.
Samal õhtul koos uue lae, valgusti ja vannipaigalduse alustamisega, fikseeris lõpuks meister silikooniga ka tualetipoti. Ent kuna silikoon pidi kuivama, siis oli meistripoolne tungiv soovitus potile istudes, seda mitte liigutada. Mnjaa, tundub võib-olla imelik, aga eks me kõik vist kipume veidike seal poti peal nihelema, kui sinna liiga kauaks istuma jääme. Tore on ju seal vaikuses mõtteid mõlgutada ja minu isiklik arvamus on, et tühi jämesool parandab ka aju verevarustust. Mina olin oma koormuse all tudisevaid reisi juba üle kahe nädala saanud treenida, seega üks ööpäev kügelemist juures, näis kukepeana. Olen korduvalt selles elus õppinud, et raskused ja kriisid kasvatavad iseloomu.
Aeg lendab, kui rasketes oludes on hea seltskond ning musta huumori vaatest olete päriselt samal lainel. Enne kui aru saime, oli lõpptulemus valmis. Seinal olev peegelkapp sai jaotatud kaheks, ülemised kaks riiulit on minu ja alumised kaks on Esiema omad. Ma pole sada protsenti kindel, aga mulle näib, et kapi peeglil on suurendav efekt. Väga stiilne. Kogu õhturutiin käib nüüd vannitoas peegli ees. Meister tõstis ka boileri kõrgemale ja nüüd pole see enam nii silmatorkav ning keegi ei peksa oma pead selle vastu ära. Aga boiler ise on panga hea, ei mingit varraste vahetamist ja see tuleb siiani oivaliselt toime meie kareda veega.
Säärane näeb siis välja meie pesemisnurk koos istevanniga, mis tunnistan, sai põhiliselt pandud minu pärast, sest ma tõesti ei suuda sooja dušši all seista. Võib-olla olen liiga nõudlik, aga jaheda veega pole ma ka nõus oma ihu küürima. Mäletate, kuidas ma pidin ootama, et vasaku jala kramp, mis on siis osa püsikaebuste kompotist, üle läheks? That was not fun. Ja soojaga tekib ka räme lihasnõrkus mis on nii "tavaline", et olen unustanud seda isegi mainida. Aga kindlasti pole ma oma lihashaiguse või muu asjasse puutuva juraga kohanenud. Ei!
Käsidušši voolik on PVC materjalist, mis alguses võib-olla tundus pisut jäik, aga tegelikult on kõik korras ja "lift" töötab laitmatult. Minusugune lihashaige saab istuda vannis. Libistan käsidušši alla enda juurde ja saan kõiki dušši ning kraanirežiime vahetada mugavalt kraani kõrvalt.
Mida ma siis oskan kokkuvõtteks öelda? Kõigepealt aitäh kannatlikkuse eest neile, kes viitsisid lõpuni vaadata ja lugeda. Usun, et igasuguse remondi puhul tuleb eelkõige varuda kannatust ja peab leppima tõsiasjaga, et mõnda aega tuleb taluda eritingimusi. Meie elasime n-ö nomaadielu kolm nädalat. Tervise seisukohalt koosnes minu tunnete müriaad laias laastus kaamosest, eufooriast ja elevusest. Seejärel tekkis tüdimus ja lahinguroidumus ning kui hakkas koitma vannitoa valmimine, valdas mind taas elevus.
Ja veel, häid töömehi ei ole sugugi kerge leida, ent vahel tasub riskida ja mõnikord võibki roppu moodi vedada. Eelmiselt fotolt oli puudu duššikardin, täieliku ülevaate saamiseks, jätan siiski siia lõppu veel ühe pildimaterjali.
🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀🛀
