Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Did you miss me? Viimasest üleslaadimisest on üle kuu aja möödas, aeg lendab linnutiivul. Oktoobrikuu oli täiesti hullumeelne ja kui jumalad mind soosivad, siis kirjutan sellest veidi hiljem. Päevad on juba üsna lühikeseks jäänud ja õhtud on pikad ning seetõttu arvasin, et võiks teha ühe põgusa tagasivaate suvesse... 🌞🌞🌞
Juhhei, käesoleva aasta augustis sain lõpuks minna oma teisele loomaaia ringile ja nagu ütleb vanasõna, ega kaks ilma kolmandata jää. Ma tõesti loodan, et saan sel aastal veel ühe korra loomaaeda külastada, sest hoolimata vastakatest arvamustest, mõjub see paik mulle loodusliku antidepressandina, kõik mured justkui kaovad taamale. Ma saan seal oma mõtteid koondada ja "akusid" laadida, lülitan end välja argimuredest ning olen mina ise, ilma teeskluseta ja ausalt ning ilustamata. Tegelikkuses jääb ilmselt kolmas kord ära, kuna aasta lõpp läheneb armutu kiirusega ja neuroväsimus hoiab mind oma kindlas embuses, võib-olla see ei lasegi enam lahti, ka võimalus. Ühtlasi tegin loomaaias ka lühivideoid, ent paraku ei saa ma neid mingil tobedal põhjusel siia üles laadida, millest on muidugi kahju, sest ma tõesti pingutasin, et hoida telefonikaamerat sirgelt ning et käsi väga palju ei tudiseks. Ja uut troopikamaja ma seekord siiski ei külastanud, kuna maja temperatuuri reguleerimissüsteem ei tööta korralikult ja enesetunne kaldus ka sinna talumatult halva poole, ent hoolimata sellest olin nagu laps kommipoes, elevil ja õhinat täis.
Rohepärdikul oli lõunaaeg, menüüs olid erinevad toored köögiviljad. Nii valmistab nutikas loomake ette hiina kapsast söömiseks. Hoolimata rohkest rahva huvist, ei lasknud rohepärdik end külastajatest heidutada. Me ju teame, et kõik siin ilmas on suhteline ja loomaaia elaniku vaatest oli ilmselt tegu meelelahutuse ning einega (
a dinner and a show). Ta elutseb looduses Sudaanis, Djiboutis ja Etioopias. Vaeseke sai halva maine osaliseks 1967. aastal Saksamaal asuva Marburgi farmaatsiatehase tõttu, kust pääses valla surmav viirus ja patukotiks peeti Ugandast toodud rohepärdikut.
I've always thought that don't mess with effing nature. If we as a species move closer to certain animals, we're bound to get effed up. That' just my two cents. 💰💰💰
Kommentaarid on tegelikult liigsed. See on ju Nemo! Mitte muidugi Verne'i kapten Nemo, vaid multifilmikala. Harilik meriroosahven on populaarne akvaariumikala, mis pole küll inimesele mürgine, kuid erksad värvid ja nahas leiduvad toksiinid aitavad kiskjaid eemale peletada. Nad on ühtlasi ka hermafrodiidid, kes suudavad sugu vahetada isasest esmaseks ja see on muide pöördumatu protsess. Soovahetus toimub tavaliselt siis, kui emakala hukkub. Kõige suurem isane võtab üle emase rolli.
Hmm, i
nteresting... 🤔🤔🤔
Piraajad. Ohtlikult vaikselt hõljusid nad vees...ja pildistada oli neid muide imelihtne. Ma pole küll ekspert, aga usun, et mõne vette visatud proteiinitüki peale oleks akvaariumis sõna otseses mõttes hullud päevad lahti läinud. Piraajad on ohtlikud mageveekalad, kes elavad ennekõike parvedes. Nad elutsevad Lõuna-Ameerika sisevetes, neid on kuni 39 liiki ja toituvad need teravahambulised põrgulised põhiliselt teistest kaladest. Inimese kokkupuude piraajadega võib lõppeda tõsiste vigastuste või isegi surmaga.
Perekondlik püha söömaaeg. Grööni muskusveised maiustasid hoovi peal terve suguvõsaga, neid oli seal tõesti palju. Menüüs olid mahlakad puuoksad ja midagi, mis meenutas heina. Arktilise tundra elanik on kartmatu. Lisaks külmatrotsile ei põgene nad ka rünnaku korral, vaid asuvad ringkaitsesse ja vasikad on keskel. Nad elavad umbes veerand sajandit. See on karmis looduses ikka väga pikk eluiga.
Vilkad, väikesed ja nunnu välimusega surikaadid. Kiired olid nad tõepoolest ja mul oli tükk tegemist, et üldse kedagi kaadrisse saada. Üks otsustas õnneks seista ja poseerida ning teine lihtsalt kihutas mööda. See on muidugi subjektiivne arvamus, aga te vaid vaadake, kui arukas on tema silmavaade. Kas pole?
Iseloomulik püstine asend võimaldab neil paremini ohtu märgata ja vajadusel urgu pugeda ning sellest valju häälitsusega märku anda. Nad on mangustlased ja seetõttu on neil parem taluvus mürgiste loomade suhtes, mis kuuluvad nende mitmekülgsesse toidusedelisse ja mis koosneb nii putukatest, väiksematest madudest, erinevatest uru lähedal asuvatest taimede sibulatest ja teada on, et nad saavad jagu ka skorpionitest.
Pole minu asi hinnanguid jagada ja ausalt öeldes pole täpselt aru saada, kus mingi kehaosa asetseb, aga see magamisasend tundub küll kuidagi ebamugav. Saage tuttavaks, minu sugulashing laiskloom. Kui saaksin, siis magaksin ka kogu aeg. Aga muide, laisikud polegi nii suured unekotid, kui arvata võiks, nad magavad ööpäevas kuni kümme tundi.
Sellegipoolest vahemõttena pakun välja, et miks inimesed ei võiks olla nagu muumitrollid, kes läksid talveunne ja ärkasid uuesti alles kevadel? Uni on täiesti alahinnatud, on tõestatud, et unel on elupäästev toime, mis aitab ka ärkvel ajurakkudel paremini töötada.
Laisikud on osavad ujujad ja nad on igavesel dieedil, süües vaid lehti, mis annavad minimaalselt energiat. Nende vaenlasteks on kotkad, maod ja jaaguarid. Laisikud elavad kuni 40-aastaseks ja nad armastavad üksindust. Paariline leitakse ainult järglaste saamise eesmärgil.
Telefonikaadrisse on jäänud ka üks laisklooma nobedatest eksponaadielanikest. Marmosett ajamas marmosetile omaseid asju. Valgetups marmosett elab koos kuni 15 isendiga kõrgetel puuokstel ja ei lasku peaaegu kunagi maa peale. Nad on rahumeelsed ja uudishimulikud, pulmaperioodil valib emane kaaslase ja isad võtavad poegade kasvatamisest aktiivselt osa. Võrdõiguslikkus mulle meeldib.
What the hell are you lookin' at? Igikestev valvsus, mis esmapilgul isegi välja ei paista. Ameerika piisonitega läks ajalooliselt veidi halvasti, enne tulistati ja siis hakati küsimusi esitama ehk siis nende eluviisidest on tegelikult vähe teada. Oletatakse, et nad võisid rännata kuni 700 km põhjast lõunasse ja kevade saabudes tagasi. Nad on oivalised ujujad ja hoolimata kehaehitusest võivad nad galopeerides saavutada kuni 65 km/h.
Roosa pigmendiga veeorganismid. Sõltub muidugi kellega võrrelda, aga ma pean end siiski üsna staažikaks loomaaia külastajaks, kuid loomaaia keskkond ei väsi mind endiselt üllatamast. Milline värvigamma! Ma pole sugugi kindel, et pildil on just korallid, aga igaks juhuks mainin, et koralle peetakse vahel ekslikult taimedeks, kuid tegelikult on nad õisloomad, kes valdavalt toituvad planktonist.
Puhkehetk enne kojuminekut. Esimese ehmatusega ei arvakski, et tegu on Tallinna linnaga, vaid pigem oleksin nagu sattunud Amazonasesse. Siinkohal meenub "Anaconda" film, mida sai vist esimest korda 1997. aasta suvel isegi kinos vaatamas käidud. Ah see üürike noorus... Aga vastukaaluks ihaldatud nooruse lollustele, on vanemaks saades võimalik koguda elutarkusi. Üks eakas naine olla kunagi öelnud, et igal aastakümnel on omad võlud ja valud, tõenäoliselt on selles oma tõetera sees.
Teadmised loomadest pärinevad kõikvõimsast interneedumist ja Tallinna Loomaaia kodulehelt.
🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥🌳🦥
