#lihashaigussakibsajaga vol. 6 ehk lahendamata müsteerium...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Ma olen elu aeg olnud loomu poolest sõltlane ja hetkel on minu "mürgiks" vihkamine, mis on unetuse kõrval üsna kurnav emotsioon. Viha on ilmselt viide sellele, et minus on endiselt läbitöötlemata tundeid, ent ma ootan pingsalt, pöidlad pihus, millal ükskõiksus üle võtab. Ma ei õigusta ennast, aga aastaid tagasi, kui lämmatasin ebamugavaid ja piinlikke emotsioone alkoholiga, siis juhtus sageli nii, et tegin asju, mida järgmisel päeval päriselt ka ei mäletanud. Näiteks ühes etanoolireaalsuse episoodis ärkasin ehitusjärgus olevas majas nii, nagu armas Universum mind on loonud, ent õnneks oli suveaeg ja külma ei pidanud kartma. Ning täis peaga nähtud unenäod olid alati äärmiselt küütlevad. Järgnevat ma muidugi täpselt ei tea ja see on lihtsalt minu isiklik deduktsioon, aga on vägagi võimalik, et joogisena magades sain kogeda põgusat hapnikupuudust. Olgu öeldud, et hapnikunäljas aju võib produtseerida sügavaid, ilusaid ja hallutsinatsioone meenutavaid unenägusid. Ma pole muidugi mingi esoteerik, usun peamiselt teadusesse, aga kuskilt on mulle kõrvu jäänud, et unenäod olla uks paralleelmaailma, mis on iseenesest üsna põnev teooria. Ent ülejäänut mõnnat kraami tarbisin mõõdukalt, sest esiti ei tahtnud ma, et sõltuvus süveneks ja teiseks ei sattunud seda kraami minu teele just väga sageli. Minu motivatsioonid tarbimisel jäägu vast praegu ainult minu teada. Tahan rõhutada, et ma ei süstinud kunagi! Endise meedikuna tean, et nõela otsa kukkunutest pääsevad vaid vähesed, kui üldse. Ühesõnaga olin ja olen siiani, sõltlaseks olemine ei kao kuskile, vastutustundlik ja funktsioneeriv tarvitaja (huvitav sõnakombo). 🤔🤔🤔
Võib-olla olen isekas, aga mõnda aega tagasi leidis aset üks häiriv vahejuhtum, mis ei anna mulle asu. Kui alkohoolsed mäluaugud on veel kuidagi seletatavad, siis kaine peaga aset leidev mälukas on juba tõsiselt häiriv. Ma tegin midagi kaks korda ja ükskõik, kuidas ma ka ei pingutaks, ei suuda ma meenutada mõlema vahejuhtumi üksikasju, säärased episoodid on mul esmakordsed. See on päris judinaid tekitav, kuna sellist krussiläinud "ajupulka" pole ma veel seni kogenud. Ent alustame algusest...
Aastaid tagasi oli mul au ja privileeg osaleda kahe meeskolleegiga meditsiinitandemilt ühel endoskoopiaalasel tööreisil, mis viis meie väikese seltskonna Lõuna-Prantsusmaale Marseille'sse. Üks neist oli minu "tööabikaasa" ja teine tema kirurgist ning ühe väikema haigla peaarstist sõber. Sel reisil olin tunnistajaks, et meeste edevusel pole vahel piire. Öeldakse küll, et naised on eputrillad, aga minu arvates on mehed selles vallas kohati isegi hullemad. Minu "tööabikaasa" tiris mind enne lendu tax free poodi, kuhu ma tegelikult minna ei tahtnud, sest minul polnud raha, aga kuna teadsin, et pean härrasid taluma kolm päeva järjest, siis otsustasin ma kuulekaks jääda ja mitte kohe alguses hakata sõrgu vastu ajama. Minu "abikaasa" valis endale poes uut lõhna ja millegipärast otsustas ta minult arvamust küsida, mis võiks talle sobida. Kusjuures paradoksaalsel kombel ei läinud minu soovitused talle eriti korda. Ent võib-olla otsis ta lihtsalt emotsionaalset kontakti? Kes teab. Õnneks sobimatult ta ei käitunud kordagi, ikkagi vana kooli mees. Poes olles tekkis mul meeletu lõhnapilve sees kerge uimasus (ta proovis ikka väga palju variante) ja mu kampsun lõhnas kuni koduni erinevate meesteparfüümide järele. Tundsin end kuidagi odavalt. I did not care for that. 😕😕😕
Ja nii nagu ikka sellistel sõitudel, tuleb konverentsi kõrvalt aega napsata ka puhkamiseks ning pisut kohaliku kultuuriga tutvumiseks, see on ainult inimlik ja seda teeb enamik inimesi, kes säärastel tööreisiampsudel käivad. Marseille's sain ka oma lolluse tõttu kajakalt tuupi, lausa nii, et peast immitses isegi pisut verd, aga õnneks toona blondid kiharad ei värvunud täies mahus roosaks, trauma piirdus pealaega. Kui kajaka-draama välja arvata, siis rutiinse ringikondamise käigus sattusime muuhulgas ka ühte usuhoonesse, mille nimi on mul paraku ammu meelest läinud (ma peaksin tõesti tähelepanelikum olema). Kuid seda mäletan ma küll, et kauni kiriku Jumalaema ja Jeesuslapse taevasse kõrguv kuju oli sajandeid tagasi orientiiriks sadamasse randuvatele meremeestele. Igatahes soetasin ma eelpool mainitud kirikust Esiemale kingiks võtmehoidja, millel on kujutatud toosama Jumalaema ja Jeesuslaps. Tagasihoidlik kingitus näis stiilne ja mitte liiga pealetükkiv ning koju jõudes Esiemale see igal juhul meeldis.
Tore on meenutada vanu aegu, ent tuleme nüüd siiski tänapäeva tagasi. Loo konteksti lahtiseletamiseks pean veel jagama mõningaid olulisi detaile. Mina hoian oma võtmeid kotis ja Esiema omad asuvad koos kuurivõtmetega esikus voolumõõtja all. Suviti, mil lastel on üle Eesti koolivaheaeg, sattuvad Õeraasu kaksikud meile tavalisest sagedamini, saab palju nalja ja nii mõnigi närvirakk pannakse aeg-ajalt proovile, aga see käib kõik kasvamise juurde. Üks lastega ajaveetmise vorme on näiteks kohaliku suure staadioni ümber rulatades ja tõuksiga sõites. Viimased asuvad meil kuuris. Selguse mõttes ütlen, et mina kasuta kumbagi, vaid liigun ikka kondimootoriga. Hope you are with me so far. ❓❓❓
Lõpuks jõuan siis põhipüändini (aitäh kannatlikkuse eest). Niisiis ühel täiesti suvalisel, pahaaimamatul suvepäeval avastasin ma juhuslikult, et Esiema oli Marseille'st toodud võtmehoidja ära kaotanud. Nägime mõlemad Esiema kahte koduvõtit ja ma tahan siinkohal rõhutada, et ma keerutasin enda käes Esiema võtmeid, mis olid tõepoolest igasugustest võtmehoidjatest priid. Mõtlesime kahepeale, et no mis seal ikka, ju oli siis tema aeg kaotsi minna ning rohkem me sellele tähelepanu ei pööranud. Kuid asi kiskus siiski veidramaks. Möödusid mõned nädalad, vahepeal käisid ka lapsed, ja Esiema võtmete külge oli saladuslikult ilmunud minu joodikupäevilt pärit pudeliavajast võtmehoidja! Olime mõlemad üsna segaduses ning üllatunud. Ja ennäe imet, Jumalaema koos Jeesuslapsega oli paar nädalat "reisinud ringi" koos minu võtmetega. Millal säärased vahetused toimusid, jääb minu jaoks paraku lahendamata saladuseks, sest mul ausõna puuduvad nendest vahejuhtumitest igasugused mälestused. Ainus loogiline seletus oleks, et kui lapsed olid mitu korda meil, siis õuemineku saginas hakkasin oma võtmetega ühendama kuuri omi, et mitte neid ära kaotada. Ent meeltesegaduses haarasin ma hoopis Esiema omad. Õue minnes taipasin oma viga ja vahetasin need õigete vastu, kuid võtmehoidjad läksid erinevatel kordadel vahetusse ja nii pidin ma seda järelikult kaks korda tegema. Kuigi mul on selle koha pealt täielik must auk, on see ainus võimalus, kuidas nii juhtuda sai. Kaine peaga on see vägagi õõvastav, kui sa ei suuda meenutada sündmuste käiku. Seekord olid küll teemaks sentimentaalse väärtusega, kuid siiski laiemas plaanis ebaolulised võtmehoidjad ja kõik lõppes õnnelikult, aga ma ei tea, mis jama ma enda teadmata järgmisel korral võin kokku keerata. See võib-olla ei tundu tõesti teab mis probleemina, kuid minu jaoks on see tõeline murekoht. Aga võib-olla mäletan ma seda võtmedraamat hoopis valesti? Esiemal oli sellest loost sootuks teistsugune versioon... Olen hakanud endas kahtlema. Maybe I have finally lost my marbles for real? Anyway, it's quite disturbing and scary. What a mind eff! 🤷🤷🤷
