Esimene selle aasta loomaaiakülastus ja põgus pildisafari...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Pean tunnistama, et minus pesitseb endiselt, alates selle aasta talvest tekkinud sõnuseletamatu raskustunne, nagu veaks ringi mingit maadligi tirivat ja roostes raudrüüd. Depressioon? Vigane autonoomne närvisüsteem? Riukalik lihashaigus või endometrioos? Või hoopis COVID-i jääk? Kes seda oskab öelda - sisse ju ei näe ja hiromant ma ka pole. Kuid hoolimata minu meeleoludest ja füüsilisest tervisest, on loomaaed alati olnud minu teatud mõttes teine kodu, mis pakub omamoodi lohutust ning aitab laadida"vigaseid akusid". Eriti kui olen seal omapäi ringi luusimas. Ma armastan oma inimesi ja hoian neid alati oma südame lähedal, kuid omaette olemine on mulle sama oluline. Esimene ja loodetavasti mitte viimane selle aasta külaskäik loomaaeda sai tehtud koos Esiema ja Õeraasu koolilastega. Muuhulgas nägime ära ka uue troopikamaja, kus minu jaoks jäi ringi vaatamine pisut lühikeseks, sest vihmametsade osas, kus on loodud vastavad temperatuuri tingimused, tabas mind ootamatult tavalisest tugevam lihasnõrkus. Ent paradoksaalsel kombel suutsin ma sealt välja tulla täiesti paanikavabalt, mis siis, et kopsud olid kui "kinni löödud". Aga võib-olla otsus mitte paanitseda oli seotud sellega, et lapsed ja Esiema olid kaasas ja ma lihtsalt ei tahtnud neid asjatult närvi ajada. Kahjuks ei saanud ma halva enesetunde ning uduste prillide tõttu osaleda ka uue troopikamaja pildisafaris, sest õhk oli talumatult rõske ja kehas käivitus "ellujäämisrežiim". Troopikamaja tingimused olid minu jaoks veidi ootamatud, kuid leian, et esimeste raskuste tekkides ei tohiks kohe tagasi kohkuda ja alla anda. Ma ei kavatse jonni jätta, järgmine kord võtan kaasa udususevastase lapi nii prillide kui ka telefonikaamera jaoks. Naiivselt loodan, et ehk vajan vaid aega uue troopikamajaga kohanemiseks. Eks näis. 

Majesteetlik mõmmik ei suutnud kuidagi otsustada, kas jääda kaldale palavust  kannatama või siiski värskendada end pisut jahedama veega. Veidi hiljem näitas mõmmiku kaaslane talle eeskuju ja liugles graatsiliselt mööda vett. Inimene peab end küll looduse krooniks, ent ma kaldun arvama, et jääkaru käpp on looduses üks tõhusamaid tapariistasid, käpa laius ja küünte kaar on tõepoolest muljetavaldav. 🐾🐾

Kui vaid vareslased suudaksid maailma valitseda, siis poleks siin ilmas sõdu ja patoloogilisi rikkuse kokku ajajaid, mammonakummardajaid, kes ajas muutuvad võimuiharateks, õrnadeks koletisteks, kes on omakorda võimelised toime panema mõeldamatult rüvedaid tegusid. Kui inimesed tõmbuksid tagasi ja õpiksid uuesti elama lihtsamalt, siis konfliktide, kurjuse, vägivalla ja ka silmakirjalikkuse leegid ei nilpsaks nii ahnelt meie planeeti. Vaevalt, et rongad hoiaksid oma küüniseid ainult enda poole, aga mine tea... Keskmisest kõrgem intelligentsi tase võib viidata psühhopaadi kalduvustele, ent see ei pruugi alati muidugi tõele vastata. Olgu sellega, kuidas on, aga kõik vareslased ON aukartustäratavalt targad. 🐦🐦🐦

Tänapäeva telefonikaamerad võimaldavad igal harrastajal muutuda fotograafiks. Minule meeldib loomaaias pildistamine sellepärast, et iga jäädvustusega kaasneb mingi emotsioon ja ühtlasi mõjub loomade ning lindude kaadrisse püüdmine rahustavalt. No vahel tekib natuke ka hasarti ja mõnikord lööb väikestviisi välja ka n-ö "jahiinstinkt".  Diletandina leian, et pildi detailirohkus jätab veidi mulje, nagu oleks tegu maaliga (kusagil varasemas postituses on analoogse maali-efektiga ka üks sõraliste pilt). Ja kui harva kohtab looduses säärast sinist? Superb I say! 🦚🦚🦚

Ma ei käinud vahepeal snorgeldamas ja ujuda pole ma ka kunagi osanud, sest jäin lapsena talvise ujumistrenni ajal rämedalt haigeks, põdesin midagi kopsupõletiku-laadset. Niisiis jändasin ma loomaaia vanas troopikamajas hoopis oma telefoniga, millelt püüdsin meeleheitlikult välku maha saada ja ülaltoodud jäädvustus on kõigest n-ö "testkaader". Võib-olla arvate teisiti ja selleks on teil täielik õigus, ent minu arvates on foto just sinaka värvi tõttu piisavalt huvitav, et jagada. Tagasihoidlikul moel meenutavad need veeorganismid veidi Lissaboni okeanaariumi. 🌊🌊🌊

Käes on lõuna! 🍲🍲🍲Emake loodus on helde nende suhtes, kes ei võta temalt rohkem, kui vaja. Tema looduses elavate kasvandike seas ei leidu ülekaalulisi isendeid, kui välja arvata muidugi inimene, kes sööb vahel, nagu tehasetööline, kuid ei liigu piisavalt ja siis on ta sageli imestunud, et kust tulevad need müstilised lisakilod. Inimene ei vaja söögiks palju kaloreid - toit, see peab olema kui kütus (neid sõnu korrutan ma pigem ikka enda jaoks). Muide, see oli vist Mahatma Gandhi, kes on öelnud, et maakera suudab ära toita näljased, kuid mitte kasuahneid. 💔💔💔 

🌍🌎🌏🌍🌎🌏🌍🌎🌏🌍🌎🌏🌍🌎🌏🌍🌎🌏🌍🌎🌏🌍🌎🌏🌍🌎🌍🌎🌏