#lihashaigussakibsajaga vol. 5 ehk suvine arstilkäik...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Hmm... ma kohe üldse ei tahaks vinguda ega ohkida, aga mulle tõesti näib, et silmamunad on peast välja voolamas süvenenud neuroväsimuse ja -nõrkuse tõttu. Mul on ausalt öeldes objektiivne tunne, et peale talvist COVID-i laksu on kõik vaevused hullemaks läinud - topeltnägemine, hägused meeled, lihastõmblused, lihaskrambid, õhupuudus ning lisandunud on ka tasakaaluhäired jne, jne, jne... Häirivatest mäluprobleemidest tuleb juttu ka ühes hilisemas kirjutises. Ning tundub, et olen vist suure neuroväsimuse tõttu langenud veidike ka sellisesse hallisegusesse emotsionaalsesse auku. Peas on palju musti mõtteid, istuks lihtsalt ratastooli ja saaks asjaga ühele poole, ent mõningatel põhjustel ei saa ma veel päriselt alla anda. 🦽🦽🦽
5. juulil saabus kätte aeg, mil pidin taas minema neuroloogile, et anda aru, kuidas siis mõjus bioloogiline ravi. Filmisõbrad teavad kindlasti neid stseene, kus peategelane ärkab oma permanentsest õudusunenäost keset õitsvat aasa. Sinises taevas särab kuldkollane päike ja linnulaul tõstab tuju. Umbes selline tunne oli mul vahetult peale ravi, ent veidi üle nädala hiljem tulid vaevused kolinal tagasi ja luupainaja jätkus tavapärases piinavas rütmis. Kokkuvõttes subjektiivselt leian, et minu kliinilist pilti see kalandrit meenutav tilgaravi, kus ravi ajal tekkinud lihasnõrkus surus mind sõna otseses mõttes vastu tooli ja seoses sellega tekkis ka tavalisest suurem õhupuudus, väga palju ei mõjutanud. Ent minu üllatuseks hiljem analüüse vaadates, oli kolesterool peaaegu pügala võrra langenud, kuid oli paraku endiselt normist väljas. Pisut langenud kolesterooli kõrval oli ka põletiku näitaja, mis pole enam aastaid korras olnud, läinud normi piiridesse.
Olin küll arsti visiidiks ette valmistanud lühikonspekti, kuid "armsate" mäluprobleemide tõttu, unustasin nii mõnegi tähtsa asja mainida. "Eff off, you brain fog! I hate you so much, you little h*ebag! Disrupting my life here!" Unustasin öelda, et ma ei saa endiselt pikalt käia, seista ja istuda jalad maas. Leian, et haiguse vaatest on see siiski vajalik teave. Jalad on olulised liikumiseks - lihtne eks?
Neuroloogi jutust sain aru, et võimalik raviefekt oleks siiski pidanud andma remissioonilaadse seisundi. Aga paraku midagi sellist ei juhtunud. Tänasin sõbralikult arsti tema järjekindluse, empaatia ja pingutuste eest. Sõnasin, et meditsiin areneb pidevalt ja kui mõni uus ravikatsetus peaks jälle välja tulema, siis võib ju veel proovida haiguse kulgu pidurdada. Arst vastas delikaatselt, et no bioloogiline ravi on siiski lihashaiguse algoritmides viimane sõna. Kusjuures 2018. aastal käis ta plasmafereesi kohta välja sarnase mõtte, seega mina jään oma esialgse seisukoha juurde. Yeah...let's agree to disagree.
Muuhulgas uurisin ka ühe kevadel küsimata jäänud küsimuse kohta. Kas POTS võib simuleerida infarkti-laadseid vaevusi? Kevad-talvisel COVID-i järgsel perioodil oli sääraseid "elamusi" kokku kuus, kolm olid tugevate valudega, nendest üks andis peegelpildina intensiivse valu ka paremale poole. Aga kõige esimene nendest oli klassikaline, meditsiiniline hirmulugu infarkti meenutavast seisundist. See leidis aset kell kaks öösel, mil unemati polnud veel graniiti silma visanud. Unevana on üldse kuidagi kitsi selle va graniidiga ehk siis kahjuks ei saa ma endiselt õigeaegselt sõba silmale. See on väsitav ja närvesööv. Niisiis esiti tekkis vahetult enne magamaminekut tavalisest hullem õhupuudus, seejärel lõi valu rindu, vasak käsi läks tuimaks ja valu kiirgus ka vasakule abaluu taha. Ajasin end ähkides voodis istuli ja juurdlesin, mida edasi teha. Kiirabi kutsumine tundus kuidagi ekstreemne, surm polnud ju veel silme ees. Ajasin jalad üle voodiääre ja kallutasin end ettepoole, nagu ikka õhupuuduse korral tehakse ning hakkasin vaistlikult vasakut kätt mudima ja liigutama. Õhupuudus ja keskmisest tugevam rindkere valu meenutasid nostalgilisel kombel intensiivraviosakonnas veedetud aegu. Otsustasin veel veidike oodata ning siis hakkas imekombel see rõvedus järgi andma. Lõpuks sain ka magama jääda.
Neuroloog kuulas mu juttu teatava huviga ja lausus, et POTS võib tõsi küll igasuguseid vaevusi simuleerida, ent päris tavaline see siiski ilmselt polnud. Sain ka kodus Esiema käest nahutada, et miks ma teda kell kaks öösel üles ei ajanud. "Mis siis, kui see oleks olnud päriselt infarkt?" Mina poleks seda asja nii suureks puhunud - mõnikord on raske aru saada, kust läheb vaevuste piir, eriti kui iga päev nendega rinda pistad. Tean, et olen halb patsient, sest mul on kombeks kannatada kuni viimase hetkeni, seda nii elus, kui ka haiguses.
Järgmise aasta veebruaris pean esitama uue taotluse ja ma tunnen, et mul pole selleks absoluutselt jõudu. Nii naljaga pooleks oleks tore, kui saaksin endale esindaja palgata. Aga eks tuleb end kokku võtta ja hakata tasapisi tegutsema, mõistan, et ainult mina saan nendele riukalikele, trikiga küsimustele vastata. Tahan või ei, aga ma pean selle kadalipu läbi tegema, sest see rahasüst on minu eluliin ja kui ma peaksin selle kaotama, olen omadega kuses. Ning võib-olla, armas Õeke, "kasutan" ma Sind niipalju ära, et palun Sul oma hädaoru kokkuvõtte lihtsalt läbi lugeda, et saada objektiivne arvamus. Sellistel puhkudel võib erapooletu pilk mõjuda värskendavalt. Loodan, et see on okei? I think this time around I need someone in my corner.
Ma kindlasti ei süüdista riigiaparaadi töö- ning sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi, ent töövõime ja/või -võimetuse süsteemi enda kohta oleks mul nii mõndagi tummist öelda, kuid paraku ei kannataks need mõtted kirjaridu. 💀💀💀
Aga et mitte liiga sünge tunduda, jätan siia lõpetuseks paar muhedat pilti, mis õnnestus spontaanselt jäädvustada otse köögiaknast. Elu koduseinte vahel on tõesti huvitav. Lõbusad sellid on üsna sagedased külalised ja nii urbaniseerunud, et aknapesutalgute ajal tahtsid nad isegi tuppa lennata. Puhta hullukesed! 😜😜😜
