Koera süda on suur...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Koera süda on tõepoolest suur, sinna mahuvad kõik pereliikmed - emad, isad, lapsed, lapselapsed ja vanavanemad ning võib-olla kuuluvad sinna sekka ka mõned tädid ja onud. Lootma ju peab. 😉😉😉Kas teadsite, et sõltumata koera tõust, on nende DNA-s 99% hunti?🐺🐺🐺 Pole hullu, mina ka seda varem ei teadnud. Koera teekond metsikust murdjast kuni taltsutatud nunnu kodukaitsjani on olnud hoomamatult pikk. Ja täiesti kummastav on vaadata tänaval vastu jalutavat spitsi ning mõelda, et temas on suikvel olekus kõik hundile kuuluvad omadused. Ausalt öeldes, kui ei teaks, siis ei usukski. Praktilistel põhjustel pean end rohkem siiski kassi-inimeseks, kuid samaväärselt meeldivad mulle ka tegelikult koerad. Suured ja rahuliku loomuga karvased lemmikud on tõesti mõnusad ning nendega koos olla on äärmiselt turvaline. Ma täiesti mõistan suure koera võlu - suure koera unesegune nohin tekitab ürgse tunde, et oled kaitstud. See on üks parimaid emotsioone, mida võib elus kogeda. 

Ma tean, et paljudele ei meeldi väikesed koerad, kuna nad klähvivad kiledalt ja võivad olla närvilise olekuga ning näiliselt pole neil justkui mingit praktilist väärtust. Kuid neid ei peaks tegelikult maha tegema ja kindlasti ei tohiks neile anda pealiskaudseid hinnanguid, sest korteris elades võivad nad päästa nii mõnegi inimese vaimse tervise musta auku vajumisest. Näiteks ühest sõjas hävitatud linnast, põgenes salaja, lahingutegevuse küüsi jäänud üksik eraisikust meesterahvas koos väikese segaverelise koeraga, kes hoidis mehe motivatsiooni üleval, kuna ta soovis oma looma ohutumasse paika viia. Rääbaka välimuse tõttu ei pööranud keegi neile ohtlikul teekonnal suuremat tähelepanu ning liialdamata kõndisid nad maha sadu kilomeetreid. Lõpuks pääsesid nad õnnelikult okupeeritud aladelt välja. Ja me ei saa ka unustada Jack Russelli tõugu pommikoer Patroni, kes on samuti päästnud tuhandeid elusid. 🐕🐕🐕

Kord jõuab kätte aeg, mil tuleb endaga tõtt vaadata ja tunnistada, et aastad jõuavad järgi, aja voolu pole võimalik kuidagi pidurdada ning gravitatsiooniseaduste eest ei pääse meist keegi - pikapeale hakkavad teatud kehaosad maadligi "tirima." Kehad muutuvad ja kui mõni erand välja arvata, siis enamik meist ei näe enam, alates teatud vanusest, alasti head välja. Samuti on riidepoodide peeglid vahel vägagi armutud, seetõttu ma vist ei ostlegi eriti palju. Ei teagi, mida sest tõdemusest järeldada või millist seisukohta võtta. Mul on hetkel muidki muresid. Aga kui rõhuda minu edevusele, siis tahaksin vähemalt korra veel enne surma osaleda teatud tegevustes nii, et kõhupekk ei rulluks nagu vatitekk. Neid sõnu kirjutades tabab mind närviline naerupurtsatus ja ma mõistan, et olen ikka äärmiselt pealiskaudne, aga see soov kuulub tõepoolest minu "ämbri" nimekirja ja selle nimel ma ka pingutan, kuigi tagasilöögid on sagedased. 😰😰😰

Ent neljajalgseid karvaseid sõpru ei huvita sinu keha rasvaprotsent või vanus vähimalgi määral. Nende elu moto on, et kohtle mind hästi ja ma kuulun jäägitult sulle ning ma ei vea sind kunagi alt - ma armastan Sind oma elupäevade lõpuni. 

Neljajalgsed sõbrad lohutavad sind siis, kui oled valudes ja käpuli, nad kuulavad hoolega sinu muresid ja helgematel hetkedel rõõmustavad koos sinuga siiralt ning ülevoolavalt. Meil on tegelikult loomadelt päris palju õppida. See suure peaga, muhe ja entusiastlik, umbes 7-aastane teraapiamolu kõige paremas tähenduses kuulub minu Õeraasu perre. Saage tuttavaks Berni karjakoer. 💖💖💖

👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩🐕👩