Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Kuigi ma ei unista suurelt, andsin ma endale siiski lubaduse, et sel aastal püüan olla s*tt sant, kes ei tõuse iga kord voodist, kui keegi tema tuppa siseneb. Minus pole kübetki soovi teeselda, et kõik on korras ja et ma ikka veel jaksan endast teiste nimel piisakese energiat välja pigistada. "No, kõutsitar, üks tilgake veel!" Püüdlen s*ta sandi staatuse poole, kes võtab hoolimata kõõritavatest pilkudest avalikus kohas varjamatult oma igapäevaseid ravimeid, mis aitavad põhimõtteliselt püsti seista ning osaliselt pidurdavad närvi-lihase ülekandehäiret ja ennetavad neuronõrkust või lihastõmblusi. Ent tablettidest rääkides, kas te teadsite, et kodeiin, mis ei kuulu minu igapäevase tabletimenüü hulka, muutub organismis morfiiniks? Kui kodeiin kuulub opioidide rühma, siis kõlab see tegelikult üsna loogiliselt. Aga minu meelehärmiks sai sel aastal n-ö käsimüügi morfiinisõprade pidu läbi, sest paratsetamool, mis sisaldas kodeiini, korjati lettidelt ära, kuna see olevat järsku ohtlik tarbijale. Seda on ilmselt üsna toksiline öelda, aga kui mina ostjana kasutan teatud vahendeid mõistlikkuse piires, mis on muidugi suhteline mõiste, siis kui suur see kahju ikka olla saab. Võin puhtsüdamlikult vanduda, et peale haigestumist pole ma tarbinud ühtegi keemilise koostisega ravimit lõõgastumise või uinumise eesmärgil. Tarvitan neid ainult äärmusliku ja erakorralise valu ohjamiseks, eelkõige migreenilaadse peavalu kontrollimiseks. Sel aastal soovin ilustamata öelda: "Ma armastan sind surmani, aga ma ei jaksa rohkem rääkida, sest mu keha seab suhtlusele piirangud." Või: "Energia kokkuhoiu mõttes jätaks õige viisakused ja sissejuhatuse vahele ning asuks asja kallale." Mõnikord ma enam seda isegi ei märka, aga uskuge, "armsast" lihashaigusest tingitud mõistust ja keha kurnavad seljavalud kimbutavad mind iga päev. Lisaks kõigele muule muidugi, mida ma siin loetlema ei hakka. Ei anna see lurjus ühtegi puhkepausi. Tüübel küll! Soovin teha kõike, mida s*tad sandid teevad. Kirjutamise hetkel tunnen, kuidas tahaksin uuesti juua ja suitsetada, ent siis mõistan taas, et meelemürgid pole jätkusuutlik lahendus probleemidele. Ja pealegi mõjuks säärane tegevus ainult hävitavalt. Sellegipoolest ei taha ma olla see nunnu ja kuulekas sant, kes ütleb, et kõht on täis ja kõik on oivaline ning ainus eesmärk on imetabane paranemine ja sulandumine n-ö tervete keskkonda. Ilmselgelt seda ei juhtu.
Avastasin just, et liiga paljud endast tehtud pildid on ühe ja sama taustaga. Võib-olla räägib see minu rutiini armastusest, aga võib-olla hoopis millestki muust. Ent lihtsa musta maikaga seljas ja lilledega peas avaldan tagasihoidlikku, kuid siiski sügavat austust Mehhiko sürrealistile Frida Kahlole. Nooruses olin teadlik Frida loomingust, kuid otseselt see mind ei kõnetanud. Mulle tundus alati kuidagi võõristav, et miks peaks üks kunstnik endast nii palju autoportreesid maailma. Kas tegemist võis olla egoga? Etteruttavalt ütlen, et vastus on "ei". Tänapäeval on teatavasti enda jäädvustamiseks telefonikaamerad ja pilditöötlus, nagu ülal toodud fotol näha võite. Ma ausõna ei näe päriselt selline välja, mul ei ole säärast lõuajoont. Klõpsimise ja tuunimise sihiks oli saada mingi enda arvates kunstiline tulemus. Igatahes olla Frida omal ajal öelnud, et ta joonistab ennast, kuna veedab palju aega üksinda ning ta on subjekt, keda tunneb kõige paremini. Minu arvates oli see täiesti geniaalne lähenemine! Ent räägime nüüd Fridast natuke lähemalt. Ta sündis juulis 1907. aastal Mehhikos ning tema elusaatus polnud just kõige kergemate killast. Lapsena põdes ta lastehalvatust, mille tagajärjel kõhetus üks tema jalgadest ning ta jäi lonkama. Oma puude varjamiseks kandis ta pikki kirevaid seelikuid. Aastaid hiljem osales ta traagilises bussiavariis, kus metallkäsipuu vigastas rängalt tema keha, metalltoru oli läbistanud puusa. Peale õnnetust pidi ta läbi tegema pika ja laastava taastusravi kuuri, mis tegelikult lõpuni teda ei aidanudki. Sest pidagem meeles, et aeg oli 20. sajandi esimene pool, mil meditsiini praktiseeriti sisuliselt kuvalda ja peitliga. Hoolimata kohutavast elu algusest, jäi ta ellu ning oli abielus ühe ja sama mehega kaks korda. Tema abikaasaks oli Diego Rivera, kes oli kuulus Mehhiko seinamaalikunstnik. Diego polnud suurem asi silmailu, ta oli ülekaaluline ja elu põletamine oli talle näkku kirjutatud, kuid ta teadis, kuidas naistele läheneda ja neid kohelda. Selles maapealses eksistentsis leidub ikka eluvendi, kes teavad täpselt, milliseid vastassoo nuppe vajutada, et saavutada oma lühiajalise ja miks mitte ka pikema naudingu eesmärke. Diego kohta võib vast öelda, et ta oli suurem kui elu, naiste ihalusobjekt ja samaaegselt ka needus. Frida koges jätkuvalt tema kõrval südamevalu, kuid ta ei olnud sugugi vagur naine, kes oli nõus kannatama. Mõningate allikate järgi peeti Fridat ka feministiks. Ka tema otsis suhteid väljaspool abielu ning kui kasutada söögimetafoore, siis proovis ta erinevaid hõrgutisi mõlemal pool buffeelauda. Pärast kirevat ja lühikest ning traagilist elu, suri Frida 1954. aasta juulis Mehhikos, ta oli kõigest 47-aastane. Ametlik versioon räägib, et Frida lahkus sellest elust kopsupõletiku tagajärjel, kuid kurjad keeled laksutavad, et Frida valis vabasurma. Takkajärgi teda uurinud spetsialistid on jutustanud, et ta põdes muuhulgas füüsiliste vaevuste kõrval ka depressiooni. Nii et enesetapp võis olla täiesti reaalne variant. Mõelgem nüüd ise korraks. Kõigepealt põdes ta lastehalvatust, mis moonutas ta keha. Seejärel elas ta üle koletu avarii, mis röövis võime rasedust hoida. Unustasin mainida, et Frida soovis elu ajal ka perekonda luua, kuid peale õnnetust katkesid kõik rasedused. Selliste sündmuste foonil võib vast tõepoolest ka kõige asjatundmatum inimene öelda, et kasvulava depressiooni tekkeks oli täiesti olemas. Üks kurvemaid tõiku selles elus on, et sinust vahel sõltumatutel põhjustel ei saa teatud unistused täituda. See on minu arvates pagana ebaõiglane.
Frida elust valminud teadjamate sõnul tõetruu film "Frida" linastus Ameerikas 2002. aasta oktoobris. Peaosades olid võrratud Salma Hayek ja Alfred Molina. Lisaks mitmetele nominatsioonidele on linateos õigusega pärjatud ka rohkete filmiauhindadega. Ma pole enam kindel, kuid puusalt tulistades pakun, et esimest korda nägin seda filmi ligikaudu 17 aastat tagasi, võib-olla isegi kauem, ning juba siis kujunes sellest üks minu erandituid lemmikuid, just suhete vaatest. Ja nüüd, mil olen ise oma tõvega juba üle kaheksa aasta rinda pistnud, tundub mulle, et see film on saanud minu kinnisideeks. Viskan siinkohal mõtte õhku, et Frida võiks olla kõikide vaimse ja füüsilise tervisehädade küüsis vaevlevate hingede iidol või minugipoolest halbade santide kaitsepühak, kellelt otsida inspiratsiooni ja tuge, kui on nii raske olla, et mitte midagi ei näi enam aitavat.
Ma poleks iial nii jultunud ja ennasttäis, et peaksin end Fridaga samaväärseks, ent ometi kõnetab ta mind nii mitmest aspektist. Ta oli lapsena haige, nagu minagi. Sõbrustasime mõlemad meeleldi alkoholi ja suitsuga, et päriselust pageda. Frida tarbis krooniliste valude tõttu ka morfiini. Kuid morfiinil on omadus muuta organism sõltuvaks ja seetõttu oli temast saanud, parema väljendi puudumisel, narkomaan, ent see polnud tema valik. Ka mina olen omal ajal kasutanud nii une kui ka lõõgastumise ja ärevuse peletamise eesmärgil sõltuvust tekitavaid aineid, kuid nüüd juba ammu enam mitte. Ma arvan, et õigetel tingimustel ja õigel ajastul oleks meist võinud saada sõbrad. Ta maalis brutaalse aususega oma elusündmusi. Ma pole päris kindlasti mingi kunstiekspert, isegi diletant mitte, ent tema teosed on küll värvikirevad, kuid teades Frida lugu, peegeldub neis tegelikult tohutu äng ja traagika. Mina pole muidugi tükk aega tõsiselt joonistanud ja ma pole kindel, kas ma üldse enam oskaksin, aga lihashaiguse tõttu olen enda pildistamisega silma peal hoidnud muutuval näoilmel. Vahel püsti seistes tunnen, kuidas nägu "tahab justkui eest ära sulada". Näonahk oleks nagu Shar Pei koeramoluga ära vahetatud. Päris tõsiselt ütlen, et edevusega pole siin suurt midagi pistmist. No talutavatel halbadel päevadel võib-olla peegeldub neis fotodes õige pisut enesearmastust. Me mõlemad oleme kannatanud depressiooni käes, ent paraku pole seda kummalgil juhul tõestatud. Ning ilu on loomulikult vaataja silmades, kuid tuleb siiski nentida, et kumbki meist ei sündinud siia ilma klassikalise kaunitarina. Kummaline, et meil on nii palju ühist. Hirmutav. Muidugi oli mul ka minu Diego, kellega me tegime teineteisele ohtralt haiget ja ikka mitu korda... Mina suudan ise oma kokkukeeratud p*sa eest vastutada. Meie puhul oli tegemist tõsiasjaga, et olime armunud ideesse teisest inimesest, aga mitte inimesesse endasse.
Ja teate mis, ma oskan pisut isegi hispaania keeles vanduda. Pendejo tähendab idiooti. Hijo de p*ta, la mierda de p*ta. Kaks viimast kõlavad küll üsna sarnaselt, kuid nende tähendus on siiski erinev. Päris kindlasti ei pea ma ennast ka mingiks lingvistiks, kuid mulle näib, et p*to tähendus on väga laiahaardeline, umbes nii nagu sõna "f*ck" inglise keeles. Siinkohal ei hakka ma neid igaks juhuks eesti keelde tõlkima, et mitte vastuollu minna postitamise reeglitega. Ma olen nüüd surmväsinud ja praegu ei jaksa ma enam kirjutada, aga mul on hea meel, et saan veidigi Fridaga suhestuda, seda teemat võiks veel tegelikult pikalt edasi arutada... Ay, por Dios!
💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃💃
