Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱Ma ei hakka täna pikalt teie aega raiskama, kuna järgnev on üsna lühike ja pisut ennast kordav jahumine. Taas võin lihtsalt ja kuivalt nentida, et kui tahate universumit naerma ajada, rääkige talle oma plaanidest. Praeguse seisuga näiteks jääb ära plaaniline bioloogiline ravi, sellest johtuvalt tuleb ka juuksuri aega nihutada ning teadmata ajaks lükkuvad edasi nii hambaarsti kui ka günekoloogi vastuvõtt ja muutusi toimub veel paljuski muus. Seda kõike on võib-olla natuke keeruline seletada, ent püüdke lihtsalt mõista, et mul on toimetulemiseks oma igav süsteem, mis minu jaoks töötab. Ma ei taha teid banaalsete üksikasjadega koormata, sest see pole käesoleval hetkel oluline. Võite ju nüüd võib-olla mõelda, et mis see siis ka ära ei ole, natuke plaane muuta. Ent kui sul on laisklooma elutempo ja täieõiguslikuks funktsioneerimiseks vajaksid sa 24 tunni asemel hoopis 36 tundi, siis on see ikka paras katastroof küll. Ma ausalt ei liialda. Vahel on tõesti tunne, et universum on koondunud kusagil kõrgustes asuvasse nahktugitooli. Ta näeb välja nagu Marlon Brando, kellel on ühes käes sigar ning teises cappuccino ja tema põlvedel on end kerra tõmmanud valge nurruv kass. Selle kõige juures kõkutab ta ise pisarateni naerda lihtsurelike hädade üle. Kogu maailm on tal munepidi peos. Täielik klassika!
Nüüd on siis "popp" viirus ka mind ja Esiema ametlikult kätte saanud. Varasemad kogemused on näidanud, et viiruse põdemine kulgeb tõenäoliselt ikka, nagu üks viiruse põdemine. Minu praeguste vaevuste hulka kuulusid ja kuuluvad kurguvalu, mis on nüüdseks tegelikult möödunud, kuiv köha, piltlikult öeldes aju kallerdama panev nohu, palavik ja nõrkus. Võib-olla lisandub ajas veel midagi huvitavat ja ootamatut, püüan sellele hetkel mitte mõelda, võtan elu päev korraga ning muuhulgas olen soovituslikult ära jätnud ka immunosupressandi, seda võib viiruse põdemise korral teha. Ent kui enesetunne paraneb, tuleb uuesti ravimile tagasi minna.
COVID-i pandeemiale mõeldes, meenuvad paratamatult professor Andres Meritsa sõnad, kui ta tõi koroonaviiruse kõrvale võrdluseks AIDS-i üleilmse leviku. 20. sajandi 1970-aastatel levis üle maailma üks tundmatu viirus, mida algselt peeti ainult gei meeste probleemiks. Hiljem selgus, et tegelikult on palju suuremas ohus hoopis koduperenaised, kelle abikaasad käisid regulaarselt välislähetuses tööl, sinna kuulusid siis näiteks meremehed, ärimehed jne. Niisiis 1970-aastatel levis kõikjal üks salakaval viirus, mille tagajärjel haigestusid inimesed pealtnäha tavalise bronhiidi või siis ka kergema gripitüve sümptomitega. Kusjuures viirused oma olemuselt ei ole tegelikult head ega halvad, nemad tahavad ellujäämise nimel lihtsalt paljuneda, liikudes ühest elusorganismist teise. Nende eesmärk pole ka peremeesorganismi tappa. Aga edasi... Mõnel juhul võis see haigestumine üle minna ka kopsupõletikuks, kuid enamasti siiski paraneti. Ent teatavasti kulub aeg ruttu ning kümnekonna aasta pärast, 1980-aastatel avastati omandatud immuunpuudulikkuse sündroom ehk AIDS. Ja teadusprohvetid pakuvad, et COVID-iga võib olla pisut sarnane lugu. Üht-teist oleme tõepoolest siiski selle viiruse kohta õppnud, kuid lõpuni me kõike kindlasti ei tea, sest puuduvad reaalsed kogemused. Me ei tea näiteks millised on neuroloogilised, kardioloogilised või ka muud tüsistused viie, kümne, või minugipoolest kasvõi viieteistkümne aasta pärast. Päris küüniline mõelda, ent see ongi üks paras loterii allegrii, mis käib meie tervise arvelt.
Ühel õhtul viskasin pilgu vannitoa peeglisse ja oma meelehärmiks märkasin, et vasak silmalaug oli võrreldes paremaga üsna nukralt lonti vajunud, meenus kohe "Karupoeg Puhhi" eesel Iiah. Nagu eelnevalt ütlesin, tõenäoliselt saan viiruse põdemisega hakkama, kuid empiiriline kogemus on ühtlasi näidanud, et viirusejärgne aeg saab olema väljakutseid täis. Iga liigutus ajab higistama, õhku ei jätku ei rääkimiseks ega ka kõndimiseks, neuronõrkust täis keha viskab naljaviluks vimkasid, kõigeks on vaja veelgi enam aega varuda. Ja kurat teab, mis sellele kõigele eelnevale võib veel lisanduda. Kui nutt aitaks, siis vist nutaks kogu aeg, ent enesehaletsus pole jõud, mis edasi viib.
Vastutustundliku kodanikuna hakkasin COVID-i testi tegema, sest jonni jätmata, oli mul endiselt naiivne plaan minna kohapeale neuroloogi vastuvõtule, ise samal ajal endale aru andes, et ravi võib ära jääda. Lõpuks loobusin sellest mõttest, kui test osutus positiivseks. Neuroloogiakeskuse administraatoriga leppisime kokku, et arst siiski helistab mulle lähipäevil. Loodan, et selle kõne käigus saab selgust, kui kaua peab peale COVID-i põdemist bioloogilise raviga ootama ja millal võib üldse raviga alustada. Kuigi mul pole sellesse suurt usku, olen ometi otsustanud selle läbi teha, n-ö rauda tuleb taguda kuniks see on kuum.
COVID-i testi tehes ajas vatipulk ninas silmad vett täis ja tohutult aevastama. Ent ma suutsin end siiski ohjeldada, lasin oma hääleka piisamere valla, kui olin pulga ninast välja tõmmanud. Huvitav fakt inimese füsioloogia kohta, aevastamise käigus seiskub murdosa sekundi jooksul inimese süda, aga seda inimene ise õnneks ei tunne. Kordasin teises sõõrmes protseduuri. Kuna viimasest testist on peaaegu aasta möödas, pidin taaskord sõna otseses mõttes juhendit jälgides näpuga järge ajama. Testi tehes polnud ma üldse kindel, et see mul õnnestub, sest testvedelikku tundus kuidagi kahtlaselt vähe olevat, aga ju oli vist kõik õige. Mökerdasin ninast kogutud materjali testvedelikuga kokku ning siis tilgutasin kolm saatuslikku tilka testrile, testvedeliku sees oli ka kohutavalt palju mulle, lükkasin need õrnalt testri augukesest sisse. Ise mõtlesin, et ah ega sealt nakuiniigi midagi välja ei tule. Kuid võta näpust, suur oli minu hämming, kui nägin testril teist kriipsu ilmumas...
Olge hoitud, ärge mängige oma tervisega ning käituge vastutustundlikult! 💜💜💜
