Jaanuarikuu algus...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Võimalik, et see on ka kauem kestnud, täpselt enam ei mäleta, kuid umbes viimase viie aasta jooksul olen märganud üht huvitavat fenomeni, millele ma varasemalt suuremat tähelepanu pole pööranud. Juba enne neid käimasolevaid kriise panin tähele, kuidas inimesed lähevad aastavahetuse eel päris segaseks. Kuid nüüd sõja ja pandeemia keskel on minu arvates sellele pöörasusele veel vinti peale keeratud. Ostukeskused on täis näiliselt sihitult siblivaid inimesi, kes otsivad viimase hetke kingitusi ning mida head ja paremat peolauale panna. Ja ausalt öeldes võib seda praegustel aegadel täiesti mõista, sest homset ei pruugi tõepoolest enam tulla. Ent asi, mis mulle jääb endiselt võõraks, on see neetud rakettidega paugutamine, mis saastab õhku, hirmutab loomi ja hetkelise tuju rahuldamise kontekstis on see täiesti mõttetu raha raiskamine. Ma poleks iiagi nii kuri oma rahakoti peale, et laseksin selle sisu vastu taevast. Pigem võiks selle rahaga teha midagi konstruktiivset, näiteks annetada see kriisikoldesse, haigetele lastele või mõnele muule meelepärasele heategevuslikule projektile. Aasta lõpul hakkavad inimesed ühtlasi ka andma kõiksugu lubadusi, kuidas nad muudavad oma elu paremaks. Enamasti on nendeks lubadusteks suitsetamisest loobumine või kaalu langetus. Ning inimlikust vaatenurgast on see enam kui arusaadav, ent minu arvates on sageli häda selles, et kui seatud eesmärkide tulemused ei saabu piisavalt nobedalt, on pettumused ja allaandmine kiired tulema. Ehk siis ootused on liiga kõrged ja üsna tihti oleme sellepärast ka iseenda suurimad vaenlased ja kriitikud. Ma pole küll kunagi mägironimisega tegelenud, aga usun, et seatud sihtide saavutamine on midagi sarnast. Inimene peab mõtlema, milliseid vahendeid ning võimalusi ta vajab tippu jõudmiseks, kas ta on meeskonnamängija või mitte ning milline on kõige ohutum tee. Ma tahan öelda, et tore on muidugi suure hurraaga uut aastat alustada, kuid unistuste täitumisel peaks vähemalt lähtuma samm-sammult liikumisest. Tasa sõuad ja kaugele jõuad, teate ju küll, heade asjade nimel tuleb vaeva näha. Mina oma praeguses eluetapis püüan eelkõige rõõmu tunda pisiasjadest. Aasta alguses külastas meid õeraas koos kaksikutega. Õega rääkides, tundsin istudes, kuidas selg hakkas meeletult tunda andma, seljalihased kiskusid krampi, lülisamba alaosa krigises ja parema asendi otsimise käigus panin oma pea talle lihtsalt sülle. Ta silitas mu veidi õhukeseks jäänud juukseid. Ma pole küll kindel, kas see oleks päris õige väljend, aga mulle tundub, et tal on tohutult võimas ja lohutav emalik energia. Olin valmis tema põlvedel magama jääma, üle pika aja valdas mind rahu. Minu elus on olnud vähe inimesi, kellega olen saanud jagada säärast sõnadeta lähedust, kuid vaatamata sellele on fortuuna mulle ikka mõnikord halastanud. Mulle näib, et aeg-ajalt me kõik vajame veidi lohutust, lihtsalt sõnadeta hoidmist. Pole vaja mingeid trööstivaid sõnu, nõuandeid ega kriitikat, piisab teadmisest, et sinu inimesed on sinu jaoks olemas ja häda korral seisad ka sina nendega. Me ei reeda, ega vea kunagi üksteist alt.
Mõned päevad hiljem turgatas mulle pähe mõte, et kurask, jaanuarikuus on ju tulemas kardetud bioloogiline ravi. Arvestades minu meditsiinilist minevikku ja katsejäneseks olemist, ei ole ma selles suhtes kuigi positiivselt meelestatud. Ma tõepoolest pelgan seda, sest pole teada, milline on raviefekt ja millised on kõrvaltoimed ja kas ravi kaalub üles need kõrvaltoimed. Ent ma olen otsustanud selle ravikuuri läbi teha. Ning sellega seoses, hakkasin mõtlema, et va kirevase päralt, ma pole ju end vaktsineerinud ei COVID-i ega gripi vastu (bioloogiline ravi viib immuunsuse alla, nagu enamik keemiaravisid). Jaanuaris sai ühtlasi täis pool aastat ka koroonavaktsiinist. Pärast mõningast arupidamist ja arvutis tuhnimist, olin võtnud nõuks saada seekord topeltlaksu, ehk siis kaks vaktsiini korraga. Alguses tahtsin end registreerida supermarketi apteeki, et seal nii mugavuse mõttes ära teha mõlemad süstid, kuid oh häda, see polegi nii lihtne, kui arvate. Apteeki aegu saada polegi nii kerge, sest regamiseks tuleb tabada õige hetk, muidu on aegade valik üsna kesine. Kusjuures Esiemale sain aja, aga endale enam ei saanud. Apteegis ei vaktsineeri mitte apteekrid, vaid selleks sertifitseeritud õed, kes käivad kohapeal. Niisiis pidin oma halle ajurakke edasi liigutama, kust saada kätte vaktsiinisüstid. Võtsin sihikule oma uues kohas asuva perearstikeskuse ja hoplaa! pärast kannatlikku ootamist sain e-kirjale vastuse, et ootame teid kolmapäeval vaktsineerima kell 8.30. Kellaaeg mind muidugi ei rõõmustanud, ent ükski situatsioon pole täiuslik ning meeleheitel olles, ei saa pirtsutada. Mullu augustis kolis siis minu perearstikeskus uude asukohta ja seetõttu käisin kaks päeva varem n-ö luurel. Ma ei tahtnud vaktsineerimise päeva hommikul oma füüsilisi ressursse raisata hoone otsimise peale ja muide õigesti tegin. Sel hommikul kui tõusin, äsas lihashaigus söögi ajal valusa libulaksuga - kael ja lõug tõmbusid kangeks, kõht läks kummi nagu trumminahk, lihased hakkasid tõmblema ning tagatipuks lõi ka põhja alt ära, tekkis ka iiveldus, mida pole enam hoo ajal ammu olnud. "Persse," kirusin läbi hammaste, "kamoon, keha, ära nüüd mind alt vea, meil on vaja süstid kätte saada!" püüdsin temaga mõttes leebelt, kuid tungivalt rääkida. Tean juba ammu, et ärritumine ja paanika ning muud emotsioonid ei aita sellisel puhul mitte kuidagi, pigem lisavad vaid õli tulle. Kusjuures igal aastal jõulude ajal palun endale uut keha, aga keegi raisk ei võta kuulda. Pagana nörrutav! Lõpuks sain end riidesse ja asusin teele. Kuna oli aega, siis astusin rahuliku ja tasase sammuga, sest lihashoog polnud päriselt möödunud ning vihma sadas ja libe oli. "Olgu, ma ei hakka su raipega sõdima, on nagu on," sõnasin mõttes haigusatakile. Lõplikult sain uuesti täieliku kontrolli oma keha üle alles tervisekeskuse ees. Tänu eelnevale "luuretööle", leidsin hõlpsasti oma perearstikeskuse. Kohale jõudes vajusin perekeskuse ootesaali tibukollasesse sohvasse. Kollakad soojad toonid ümbritsesid kõikjal ja seinal oli suur lameekraan, mis näitas omas fluidumis ujuvaid akvaariumikalu. Taustaks mängis meditatiivne muusika, umbes selline, mida kuulan õhtuti enne magamaminekut. Raske uni hakkas ligi tikkuma. Näis, et pole ühtegi hingelist, ent elu siiski perekeskuses käis. Kolmapäev on teatavasti peremeditsiinis tittede päev. Nägin ühte isa koos pisikese järglasega ja siis kaksikuid koos vanematega. Poolunes oma aega oodates, kõnetas mind üks maskis kurvikas naisterahvas. "Tere, kuidas on teil läinud?" Virgusin ja esimese ehmatusena ei tundnud ma teda ära, see oli minu perearst, kes tundis siirast huvi minu käekäigu vastu. Minule harjumatul moel, päris ta lisaks lihashaiguse seisu kohta ka süvitsi, milline on olukord endometrioosiga. Vastasin kõikidele küsimustele ausalt ja olin siiralt meelitatud säärasest meditsiinialasest tähelepanust. Reeglina pole arstidel väljaspool vastuvõttu patsientide jaoks sellist aega. Peale käigu pealt öeldud "tere" ja põgusa "kuidas läheb?" nende käest suurt midagi ei kuule. Muuhulgas lisasin ka, et seoses müasteeniaga teeb ka seedimine muret, mille peale doktor sõnas mahedalt, kuid kindlalt, et kui olete valmis, siis tulete kohapeale ja teeme selle asja ära. Mnjah, oma saatuse eest pole ilmselt pääsu...
Ah, milline kompositsioon! Kas pole? Minu aasta algusesse kuulus ka "traditsiooniline" kraanivahetus. Ent võib-olla on tegemist sootuks uue hobiga? Seekord sai soetatud veidi kallim mudel ja lisaks ostsin ka tihendeid juurde. Meie ülimalt lubjane vesi nätsutab tihendid läbi üsna kiiresti. Võib-olla on tegemist juba teatud vilumusega, aga seekordne vahetus läks jätkuvalt nöökiva tervise kõrvalt suhteliselt lepase reega, korra pidin Esiema appi kutsuma, sest kraanipoolse duššivooliku otsa tihendi keeramine nõudis pisut lisajõudu. Kuid ülejäänud tehniline protsess kulges samamoodi, nagu eelmine kord, seega ei hakka ma teid üksikasjadega koormama. Muidu võib jääda mulje, et ma norin kiitust või midagi sarnast. Esiema viskas villast, et võiksin kraane vahetada nii haltuura korras. Ta on vahel selline armas naljatilk. Jumaldan teda jäägitult!
Lõpetuseks soovin kõigile kogu südamest ilusat ja tegusat aasta jätku, et kaose ja kaamose kõrval oleks ikka tervist ja rõõmu ning et ka unistused ja salasoovid tasahilju täituksid. 💖💖💖
