Sain jälle "nõelata" ja seega premeerisin end taaskord loomaaia külastusega...

 Ahoi-hoi, toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid!🐱🐱🐱🐱 Võib-olla olengi tervise hoidmise seisukohast peast pisut pehme ja blondiin ning mu ajud on peavoolu meediast korralikult läbi loputatud, aga mina tõsimeeli kardan koroonat rohkem kui vaktsiini. Kui olin kaks päeva hiljem, peale kompuutrit oma teise tõhustusdoosi sutsaka kätte saanud, otsustasin suunduda koos  improviseeritud moonakotiga loomaaeda. Improviseeritud moonakott koosnes kaubanduskeskusest ostetud  juustukaerakakust ja smuutist. Kuna sain seekordsest külaskäigust nii palju hinge ja südant kosutavaid emotsioone, siis mõtlesin, et jagan ka teiega osa oma tagasihoidlikest jäädvustustest. Loodan, et jääte minu pildisaagiga rahule. 

Külaskäik alpinaariumisse, kus minusugusel on võimalik jalutada vaid siis, kui päike lagipähe ei paista. Tavaliselt ma ei pööra oma piltidele tehnilist tähelepanu, kuid see jäädvustus tundub minu asjatundmatule silmale tavalistest parema eraldusvõimega, peaaegu meenutab maali. Ideaalsed modellid. 

Mia familia... Et olla elus päriselt õnnelik, siis selleks pole palju vaja, piisab vaid mõnest heast liigikaaslasest, kellega koos aega veeta. Evolutsioon on ära tõestanud, et jõud ja ellujäämisvõimalus peitub numbrites, kuid selles osas leidub ka erandeid. Näiteks tiigrid  manulid ja lumeleopardid on vägagi erakliku eluviisiga. Aga jakid on ikka nii ägedad. Päriselt! 

Ronk näeb küll kummituslik välja, aga ta kõigest pilgutas silmi. Täiesti müstika, millised hetked võivad vahel jäädvustuda. Kohe meenus mulle ühe tuntud seriaali tunnusmuusika refrään: "If I had a heart I could love you, if I had voice, I would sing. After the night when I wake up, I'll say what tomorrow brings..." (Fever Ray).  

Loomulikult on inimese ja ronga aju mõõtkava erinev, aga räägitakse, et rongal pidi olema sama palju ajukäärusid kui inimesel. Ma ei taha siinkohal küll kuidagi õel tunduda, aga selle teadmise järgi näib mulle, et ronk kasutab oma aju mõistlikumalt kui inimeseloom. Ilus lind, kas pole?

Iga kord, kui näen midagi nii paeluvat ja kaunist, tunnen aukartust Universumi ees. Iga täpp tema seljal on sama unikaalne, kui inimese sõrmejälg. 

Leopard oli ääretult rahutu, muudkui tuias edasi ja tagasi, nagu kõik kaslased ikka vahel teevad. Võimalik, et käes oli söögiaeg. 

Sudaani maasarvik, kes kaotas, inimliku lolluse tõttu, traagilisel moel oma kaaslase...

Siinkohal pean südamest vabandama Kullimäe tiivuliste elanike ja oma armsate lugejate ees. Eelmises loomaaiateemalises kirjutises ei olnud juttu mitte kõrvukrätsast, vaid hoopis vöötkakust. Viga on nüüdseks parandatud ja ma püüan tulevikus olla tähelepanelikum. Seniks imetleme aga teisi kauneid kakulisi, eest ja tagant. 

Sekka ka üks habekakk, kes välimuselt meenutab veidi üht andekat briti näitlejat Bill Nighy'd. Intensiivne kuju. 

Ma pole kunagi hoolinud Harry Potterist, aga lumekakud on köitvad linnud. Neid vaadates, tekib tunne, et nad justkui teaksid, mis on näiteks elu mõte...

Peaaegu kipun ära unustama, et tegemist on täiusliku ja hääletu tapamasinaga. Ohvriks valitud põldhiir ei saa arugi, mis temaga juhtus. Loodus pole sugugi nii ninnu-nännu, kui meile võib-olla meeldiks mõelda. 

Isakaru tšillimas. Võib-olla huvitav fakt teie teadmiste varasalve täiendamiseks, hoolimata valgest karvkattest, on jääkaru nahk mustja tooniga. 

The last, but not least! Jätsin parima kõige viimaseks. Lõpuks ometi õnnestus mul ise pildistada manulit! Juhhei! Kõigepealt portreepilt... 

....ja seejärel jäädvustus peaaegu profiilis. Parim näide looduse duaalsusest - metsik kiskja, kes on üle mõistuse nupsik. Ühesõnaga, kodustada pole neid võimalik. 

Järgmise korrani! 🧡🧡🧡