Korduma kipuvad mõtted diagnostikast, fantoompiss ja lahedad kalad...

 Ahoi-hoi kiizumiizud, toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱🐱Sel nädalal sai siis ära käidud kauaoodatud ja veidi peljatud kompuuteruuringul. Kuidagi kipub nii olema, et mida aeg edasi, seda rohkem kardab patsient uuringu tulemusi, kui uuringut ennast, sest resultaadist sõltub inimese edasine käekäik. Tunnistan, et uuringud on väsitavad, peale uuringut või ka protseduuri võib minusugune tunda, et on rassinud pool päeva päikese käes kusagil põllu peal. Parafraseerides minu gei abikaasat: "Ju peab see elu siis selline olema." Ma ei taha olla morbiidne, aga neuroväsimus pigistab üha tugevamini oma haaret ja sellest on võib-olla tingitud ka mõningane meeleolu langus. Koju jõudes vajusin peale sööki, "hellalt" embava väsimuse tõttu, Esiema tuppa magama. 

Te võite mind nüüd ülemäära dramaatiliseks pidada, aga selle ukse taga otsustatakse mereäärset haiglat külastavate patsientide saatus. Olen sageli mõelnud, et miks tabab vahel diagnostikas töötavaid meedikuid selline, minu arvates vaid kirurgidele omane jumalakompleks. Õnneks pole mina mereäärse haigla diagnostikaosakonnas siiani  kohanud üleolevat suhtumist, kuid kahjuks on see näiteks Suurhaiglale üsna iseloomulik. Sealne suhtumine on tingitud mitmetest teguritest. Esimene ja põhiline on kindlasti ületöötamine ja teiseks, olgem ausad, hoiab diagnostikaosakond üleval kogu haigla kaadervärki. Keegi tark olla kunagi öelnud, et diagnoosimine ilma objektiivsete kriteeriumiteta, on vaid teelehtede pealt ennustamine ja ravi ilma õige diagnoosita on üldse üks paras voo-doo. Kaldun nende sõnadega nõustuma. Ja siinkohal tuleb ka tõdeda, et kui meedik on haigla masinavärgis tähtis mutrike, ei peaks ta oma nina püsti ajama. Pole midagi eemaletõukavamat, kui endast liiga heal arvamusel meditsiinitöötaja. 

Ma tean, et ma olen jaganud eelnevaid mõtteid varemgi, kuid ma nägin mereäärses haiglas endist kiirabikolleegi ja see tõi minus esile vanu emotsioone ning vistseraalsel tasemel vaimse jõuetuse. Kuna mul on juuksed lühikesed ja mask oli ees, siis tõenäoliselt ei tundnud ta mind ära. Ma ei tõstnud ka igaks juhuks pilku, et vältida võimalikku kontakti loomist. Selliste pool-võõraste küsimusele, kuidas läheb ja kuidas on tervis, on vahel väga vaevaline vastata. Enamikel juhtudel pole see huvi siiras, aga ma ei taha ka valetada. Kuid vahel pole valikut ning sõnad "läheb hästi" on varmad tulema. Kui too endine kolleeg alustas kiirabis autojuhina, siis oli ta tõeliselt muhe sell, kes pidas mesilasi. Aga kui ta läks edasi õppima medkooli ja temast sai brigaadijuht, muutus tema suhtumine 180-kraadi. Te ei kujuta ette, milline ego koorus välja tavalisest, näiliselt meeldiva olekuga inimesest. See oli nukker vaatepilt. Nüüd on see meesterahvas mereäärse haigla õendusjuht, õdede töö koordinaator või midagi sellist. 

Proosit petrooleum ja homme joome naftat või kuidas see ütlus käiski? Kohale saabudes ootas mind "tervitusnaps". Loomulikult ei pidanud ma tervet kannutäit ära jooma. Kergelt tummise maitsega ja läbipaistev joodipõhine segu number seitse täitis kannust umbes pool. Ma eeldan, et tegu oli joodiga, sest üks tõeliselt kena olemisega, slaavi päritolu, kompuutertomograafia kabinetis töötav naisterahvas küsis mu käest, kas mul on joodiallergiat. Aga müstiline segu võis olla ka hoopis baarium, eks hiljem vastust lugedes selgub tõde, mida ma endale ahnelt sisse kaanisin. Mul ei ole eriti palju oskusi, aga üks minu supervõimetest on lühikese aja jooksul suur kogus vedelikku sisse kulistada. Seega kontrastaine joomine õnnestus mul tõrgeteta, kuni hetkeni, mil tundsin, et saladuslik vedelik hakkas n-ö "sarve". Tegelikult langes pulss alla normi, süda tuksus nagu tippsportlasel 44 korda minutis. Õnneks möödus halb enesetunne ruttu. 

Kuid see polnud paraku minu ainus kontrastaine manustamine sel päeval. Pärast lihtsaid juhtnööre sisenesin kabinetti ja heitsin kompuutrilaua peale pikali. Randmele paigaldati kanüül ja ühendati kontrastainetilguti. Kontrastaine pole kahjuks nagu 0,9% NaCl, mis on sisuliselt soolvesi, sest kodus olles avastasin oma halvaks üllatuseks, et teatud liigutusi tehes, käib kõnealusest randmest läbi valusähvak ja see on ka kergelt paistes. Ikka tuleb haiglast ka mõni "suveniir" kaasa võtta, olgu selleks siis sinikas või meditsiini poolt põhjustatud valutav kehaosa. Aga kogemusele tuginedes, võin öelda, et see on mööduv nähtus. Enne uuringut hoiatati mind, et süstitav kontrastaine võib tekitada metallimaitset suhu või siis tahtmatut soovi justkui urineerida, aga see on õnneks ainult petlik tunne. Jah... Kuid paraku on aju äärmiselt saladuslik organ, sest hoolimata eelnevast instrueerimisest, lendasid kõik loogikareeglid peast välja ja mind tabaski kontrastaine tilgutamisel väga tugev, tahtele allumatu ning rahutukstegev soov ennast täis lasta. Kõigepealt paiskus kuum "raketikütus" suhu ja seejärel otse põide. Ma pole küll kunagi raketikütusega kokku puutunud, aga minu arvates on see parim analoogia kontrastaine iseloomustamiseks inimorganismis. Samaaegselt püüdsin, ennast kogu aeg rahustada: "Ma tegelikult ei pissi, ma tegelikult ei pissi, aju ainult saab vale signaali..." Uuringu lõppedes, tõusin laualt ja pingutasin meelega vaagnapõhalihaseid ning rõõmuga tõdesin, et olin täiesti kuivaks jäänud. Huh, see pole tegelikult üldse kerge ja see võib-olla ei tundu nagu suurt midagi, aga püüdke mõelda nii, et mis tunne oleks, kui mõni kehaline funktsioon ei alluks tahtele. Päris õõvastav minu arvates. 

Uuringaega oodates, karjatati kõik ootesaalis olijad ühtäkki akvaariumi taha ootama. Vastuvõtust saabus koos hooldajaga voodihaige naine. Hooldaja visiiri, maski, kaitseriietuse ning patsiendi maski ja isiklike asjade järgi võis järeldada, et tegemist oli covid haigega. Ja otse loomulikult läks ta enne mind kompuutrisse. Kui enne mõtlesin, et võtan pikali olles maski eest (selleks oli mulle eelnevalt luba antud), siis nüüd ma sellest mõttest loobusin. Nagu ütleb vahel Esiema: "Pole vaja oma tagumiku peale seiklusi otsida ning alati tuleb loota parimat ja valmistuda halvimaks." Tuli välja, et maskiga kompuutris käia pole üldse nii hull, kui arvata võiks. See on täiesti teostatav, kui end vaimselt veidi ette valmistada. 

Ma ei saanud jätta kasutamata võimalust ja pidin osa kaladest ka kaadrisse saama. Minu meelest olid nad igavesti lahedad sellid, kes keset häda ja viletsust viivad mõtteid mujale ja pakuvad lohutust. Täitsa põnev, et sain sellise vee-eluka pildile. 

Mnjaa, see on ju vana tõde, et hoolimata riigi napist rahastusest, elavad diagnostikaosakonnad kõikjal nagu kuninga kassid, tänu erinevatele meditsiini tarvikuid tarnivatele firmadele ehk lihtsamas keeles sponsoritele. Seega võivad nad endale osakonda akvaariumi lubada. Akvaarium on haigla tingimustes üsna geniaalne lahendus, palju parem alternatiiv ninapidi telefonis olemisele. Kas te ei leia, et tegemist on harukordselt ilusa isendiga? Aga ma võin teile siinkohal kinnitada, et ta oli ääretult ülbe, kiusas väiksemaid. Võime jätkuvalt tõdeda, et ilusa välimuse taga, pole alati ilus hing. 

See triibik oli oluliselt sümpaatsem, vaikselt toimetas ning ajas omi asju. Oleksin tahtnud nende seltsis veel aega veeta ja neid jäädvustada, aga mul oli aeg lahkuda. Armastusega järgmise korrani! 🧡