Viirus ampsas kannast ja saapad tekitasid villid (need kaks momenti pole omavahel seotud)...

 Ahoi-hoi kiizumiizud, toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Agressori sõjamasin möirgab edasi ja meie ei tohi sellega ühelgi juhul harjuda ega mugavaks muutuda, sest see pole tõepoolest ainult oma ellujäämise ja iseseisvuse nimel võitlejate, vaid ka meie kõigi sõda. Ma mõistan, et sõja ajal on võib-olla kohatu nalja teha, eriti mõeldes sadistliku naudingu pärast tõurastatud tsiviilisikute peale sõjast räsitud riigi erinevates linnades. Samas olen kuulnud ajaloolastelt, et ka Siberisse saadetud inimesed viskasid musta huumorit sõjakoleduste ja tohutu ebaõigluse aadressil, et eluga kuidagi toime tulla. Ja selliste lähimineviku uudiste valguses tekkis minul küll üks täiesti siiras küsimus. Mis teema on agressorriigil nende aluspükstega? Kõigepealt püüdis isehakanud tsaar kodumaal mürgitada kuulsa närvimürgiga opositsiooniriismete viimast juhti, teenides endale Jaroslav Targa ja Peeter Suure kõrval hüüdnime Trussikumürgitaja (need on vangi läinud oponendi sõnad). Nüüd mõni aeg tagasi, põgenesid marodöörid (sõduriteks on neid raske nimetada) rünnaku all oleva riigi pealinna külje alt, seljakotid olid täis topitud naiste aluspükse ja rinnahoidjaid. Kas eesmärgiks on neid müüa või viia sõjasaagina koju pruudile, naisele, emale või õele? Tõesti salatoimikute vääriline küsimus. Mis teema on agressoril selle aluspesuga? 

Muuhulgas muretsesin endale vahepeal ka uued saapad, sest vanad saapad on küll armsad ja töökorras, aga üsna väsinud. Aipid sai raske raha eest soetatud siis, kui ma veel kiirabis brigaadijuht olin, nii et see oli väga ammu aega tagasi, hoopis teises elus. Kuid uued saapad on samuti täiesti Eesti toode, riskisin ja tellisin need internetist. Ma tõepoolest vist üheksa korda mõõtsin oma jalalabasid ja kümnendal korral sooritasin südamevärinal e-poest ostu, sest tegemist pole just eriti odava kraamiga. Kuigi neid oli väga kõrgelt reklaamitud ja hinnatud, pean ausalt tunnistama, et tegemist polnud armastusega esimesest silmapilgust. Esimest korda jalga pannes, mõtlesin, et saadan need kohe tagasi. Julmalt pitsitas, justkui mingi Hispaania saabas oleks jalas. Aga nagu kõik uued suhted, vajasin lihtsalt aega uute jalavarjudega harjumiseks. Piinlik küll, aga ma olen selline igav rutiini inimene ja uuega harjumine on minu jaoks alati raske, ehk sellepärast, et elus on palju draamat kogetud ja nüüd on rutiin isiklikus elus turvaline variant. Samas pidage meeles, et alla anda on alati kõige lihtsam, aga väljakutsetele vastu seismine on see, mis meid elus tegelikult proovile paneb. Loodus on paraku andnud mulle lühikese ja laia ning kõrge hüppeliigesega jalalabad. Mul on ka uusi jalavarje kandes oivaline oskus saada mõlemale kannale aukartustäratavate  mõõtmetega villid (ma muidugi liialdan praegu, aga valus on käia ikkagi). Võite siis juba ise ette kujutada, kui palju mul kulus ja kulub muide veel siiani kandade ja parema jala hüppeliigese  plaasterdamiseks. Aga nüüdseks on perioodiliselt kodumarketit külastades, kohalikus kaubanduskeskuses käies ja vahel ka veidi niisama jalutades jalakesed uute jalavarjudega peaaegu harjunud. Optimistlikult loodan, et uuel hooajal on need täiesti jala järgi kohanenud, sest tegemist on täisnahast, veekindla tootega. 

Ja mõni aeg peale saabaste tellimist tabas mind mingi ropp rõve viirus, mis meenutas väga kroonviirust, mis on keeleliselt muide õige termin. Kuigi koroonaviirus on tekstides laialdaselt kasutusel, on see siiski pigem selline tuletissõna. Sümptomiteks olid kuiv köha, aju "tarretiseks muutev" nohu ja palavik. Muide, üks õudsemaid helisid minu arvates on, kui peab samaaegselt suu kaudu hingama ja toitu matsutama. "Võeh!" ma ütlen. Ma arvan, et ma olin kokku haige umbes kaks nädalat, visalt tõusev ja visalt langev palavik kestis ligikaudu viis päeva. Üldiselt kulges minu põdemine suhteliselt rahulikult ja ma otsustasin, et kui palavik üle nädala ei kesta, siis ma arste tüütama ei hakka, sest ka verehapnik pidas end palaviku ajal täiesti viisakalt üleval. Jäin koduste ravimeetodite juurde: taruvaigu sprei, õliga nohurohi ja ravitee. Aga kui ühel õhtul, veel minu jaoks lubatud ajalimiidi piires, tõusis palavik 39,2-ni, tekkis mul küll kuri kahtlus, et äkki olen minagi populaarse viiruse külge saanud. Imekombel Esiema ei jäänud haigeks, temal lõi ainult huuleherpes välja, mis on tegelikult samuti ebameeldiv.

Niisiis kuna minu enesetunne ei lubanud õue kolistama minna, soetas Esiema mulle minu elu esimese koduse covid testi. Tuleb tunnistada, et ma pole elu jooksul isegi ühtegi rasedustesti teinud, seetõttu oli covid testi tehes pinge seda suurem. Mitu korda instruktsiooni lugedes, ajasin näpuga järge, sest kompulsiivse perfektsionistina tahtsin testi sooritada võimalikult täpselt. Kuigi testis oli vist öeldud, et proovipulk tuleb ninna lükata umbes 2,5 cm sügavusele, võtsin mina nõuks selle toppida nii sügavale kui saab, et rohkem materjali saada. Aga haiget endale sellega muidugi teha ei tohi. Küll ma tahtsin aevastada, silmad jooksid vett, kuid ma ei andnud alla. Järgmisel päeval pidi Esiema minema hambaarstile, seega pidi minu test olema tõesti korrektselt teostatud. Kui olin ninas ära surkinud ja proovimaterjali proovivedelikus keerutanud ning minuti jagu leotanud, siis tilgutasin kolm tilka testribale ja jäin 15 minutiks tulemusi ootama. Õnneks oli test negatiivne, aga puhtalt sportlikust huvist tahaksin minna maikuus verest antikehi määrama, et veenduda, kas põdesin poppi viirust või mitte. Tjah, ma võin viirust läbi põdeda üsna edukalt, kuid viiruse järgsed tüsistused on sootuks omaette tüütu ooper, mida ei soovita kellelegi. Sinna kuuluvad neuronõrkuse, topelt nägemise, lihastõmbluste, õhupuuduse ja paljude muude "toredate" vaevuste süvenemine. Aga ma ei nurise, sest mis seegi aitab, selline see elu juba kord on. Kui nutt aitaks, siis vist nutaks kogu aeg. Muuhulgas pole ma ka köhast lahti saanud, aga loodan, et see ilmade soojenedes tõmbub tagasi. 

Ühel täiesti tavalisel õhtupoolikul, mil tegelesin kohustuslikus korras oma taastusraviga, mis on osa minu igapäevarutiinist, läksid mõtted taaskord meie kõigi väärtuste eest võitlejate juurde ja korraga tabas mind ootamatult luulehetk: 

Vastik, vastik Väike kääbik, 

ära karga mulle turja. 

Kus on, kus on minu päästik, 

päästan ära meid kurjast. 

Au kangelastele! 

Aitäh õeraasule ülimaitsva, heategevusliku makrooni eest! 💙💛