Kiiksuga seksilelu või elupäästev abivahend...?

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Mis mul viga on, et ma selliseid pealkirju välja mõtlen ja teen hälbelisi nalju? Euroopas on käimas räme sõda ja selline abivahend, õige nimega arteriaalne žgutt, võib potentsiaalselt päästa kas enda või siis kellegi teise elu. Aga praegustel ebakindlatel aegadel püüavad vist kõik mingil moel meelerahu ja turvatunnet ning mida seal salata, ka oma teatavat mugavustsooni säilitada. Näiteks Esiemas tekitab turvatunde jahu, tatra ja muude teraviljade kokku ostmine, seda muidugi mõistlikus koguses. Kuid  mina soetasin alustuseks kaks termotekki (ühe andsin loomulikult Esiemale) ja kaks eelpool mainitud žgutti (need jätsin enda kätte). No ideaalses maailmas võiks neid žgutte tegelikult neli tükki olla, sest reeglina on igal inimesel ikka neli jäset. Kuid vajadusel ja õigete töövahendite puudumisel saab arteriaalset verejooksu muuhulgas peatada ka näiteks laia püksirihma või siis voodilina ja pika puupulgaga, mis oleks umbes 25 cm pikk ning nii jäme, et ei murduks kergesti. 

 

Selline see žgutt siis välja näeb. Minu sügavalt subjektiivne arvamus on, et see pole võib-olla kõige ideaalsem variant, aga usun, et kui päriselt on häda käes, siis ajab see asja ära. Kuid praegustel aegadel, mil sõda meist tuhande kilomeetri kaugusel lõõmab täie hooga, pole Eestis sääraseid abivahendeid sugugi lihtne soetada ja seda põhjusel, et neid lihtsalt pole ning kui mõni žgutipartii kuhugi poodi saabub, siis kaovad need nobedalt, nagu kuulivestid ja ballistilised kiivrid. Samas loodan, et kokku ostetavad, kogutavad ja annetatavad vahendid jõuavad tõepoolest meie kõigi vabaduse eest võitlejateni, kes vajavad seda varustust hetkel rohkem, kui meie siin praegu. Paratamatult meenutab säärane vahendite puudumine kroonviiruse pandeemia algusaegu, mil öeldi, et meditsiinilisi maske pole ega tule. See oli üsna jube tunne iga päev ravimite tõttu  immuunpuudulikkusega elavale inimesele ehk siis mulle. Polnud ju toona ka siis veel vaktsiine. Nüüd, kus olen vaktsineeritud, ootan siiani, et areneksid reptiilisilmad ja kasvaksid soomused selga, aga ei midagi, endiselt on pupill ümmargune ja nahk roosa ning sile. Kes on võib-olla lugenud varasemaid kirjutisi, ehk mäletab, kuidas siinkirjutaja, kes pole suurem asi käsitööhuviline, õppis ära maskide käsitsi õmblemise. Tagantjärele tuleb tunnistada, et tegemist oli täiesti omalaadse kogemusega. Selle kaduva elu juures on minu nostalgiahõngulisus üsna kokku kuivanud, aga need maskid on mul siiani alles. 

Selle kirjutise algversioonis olin lisatud fotomaterjalil endale arteriaalse žguti tõmmanud ümber jala ja võib-olla ma olen siinkohal liiga enesekriitiline, aga tehtud kaadrid polnud kuigi esteetiliselt kaunid ning ma ei tahtnud ka žgutti täiemahuliselt ümber jala pingutada, kuna verevool lakkab sekunditega. Seega otsustasin käe kasuks ja õlavarre piirkonnas pole ma samuti žgutti 100 protsendiliselt rakendanud, eelpool mainitud põhjuse tõttu. Arteriaalse žguti kasutamine pole iseenesest keeruline, kuid see nõuab siiski vastavat koolitust ja mõningaid teadmisi anatoomiast. Kel huvi, võib ilmselt leida teemakohase koolituse Tallinna Kiirabi kodulehelt ja ma pole küll päris kindel, aga usun, et ka Kaitseliit õpetab säärase vidina kasutamist. Meeles tuleks pidada, et arteriaalne žgutt on viimane abivahend arteriaalse verejooksu peatamiseks. Kõigepealt peaks siiski proovima verejooksu sulgeda rõhksidemega ja kui see tõesti ei aita, siis mõelda juba žguti peale ning mõttetegevus peab seejuures paralleelselt toimuma sekunditega, paanikaks pole paraku aega. Kui muidugi jäse on näiteks täiesti otsast läinud või on nii ribadeks, et sellest võiks tar-tari teha, siis pole enam suurt küsimust, käiku läheb ikka žgutt ja see tuleb paigaldada paljale ihule, mitte riiete peale viie kuni seitsme cm kõrgusele haavast ning päris kindlasti ei tohi žgutti panna liigese peale. Kui nüüd mälu ei peta, siis žgutt võis peal olla kuni kaks tundi, seetõttu on väga oluline fikseerida žguti või arteriaalse verejooksu peatamise algusaeg, sest sellest hetkest läheb n-ö "kell käima". Kui aeg läheb üle kahe tunni, algavad pöördumatud bioloogilised protsessid, tekib žguti surve all olevate kudede nekroos, edasi areneb organismis sepsis ehk veremürgitus ja loomuliku jätkuna saabub surm. Kindlasti ei sobi arteriaalne žgutt venoosse verejooksu puhul. Kokkuvõttes asjalik abivahend, aga hoidku Universum selle eest, et seda kunagi päriselt võiks vaja minna...