Tagasivaade aprillikuule...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Aprill möödus nii pagana kiiresti, et ei saanud arugi, kui juba koitis tujuka kevadkuu lõpusirge.  Kuu teisel poolel on küll  ilmad  olnud päikesepaistelised,  aga jaheduse mõttes on need siiski veel salakavalad. Sooja päikese käes tekib tahtmatult soov jope seljast visata, kuid riukalik jahe tuulehoog võib õrnalt paitada niisket selga ja kukalt ning me kõik teame, mis on selle tagajärg, seega hoidkem ennast kurjade ja vähem õelate viiruste eest, sest teatavasti viirused ringlevad aastaringselt, lihtsalt soojematel aegadel pole need nii domineerivad. 

Aprillis sai ka taaskord üks aastaring täis ja selle päeva puhul sõime pereringis hüva maiust, mis oli muide gluteenivaba. Kuid vahukoor oli siiski ehtne ja maasikad olid Kreekast ning küpsetise autoriks oli minu kallis ja kaunis õeraas, kes oma lahtise pea ning osavate kätega on alati eeskujuks ja inspiratsiooniks. Minu sügav kummardus, jäägitu respekt ja imetlus. Suur-suur aitäh! 💖💖💖

Mul on alati olnud oivaline oskus "tappa" kõik taimed, mis on mulle kingitud või minu hoolde usaldatud. Erinevatel aegadel olen isegi suhteliselt vastupidavad kalanhoe ja kaktuse suutnud teise ilma saata. No ei ole minus seda va rohenäpugeeni, kuid eks ma ilmselt vajaduse tekkides aklimatiseeruks ja võib-olla ellujäämise nimel suudaks näiteks porgandeid kasvatada. Aga võib-olla sureksin hoopis nälga, mine tea. See iludus minu aknalaual, mida kutsutakse vist aaloeks ja mis minu arvates meenutab õige pisut roosi, ei vaja palju kastmist. Selle taime puhul kehtib põhimõte, mida vähem vett, seda parem ja kui üle kasta, siis pidi ta mädanema minema. Kuna tegemist on kingitusega, siis ma väga loodan, et ta elab kaua ja ei lähe niipea välja. Huvitav, kas taimedele võiks ka nimesid panna, nagu lemmikloomadele? Mina kutsuksin teda Pallase kassi ehk manuli järgi Pallaseks. 

Ma olen täiesti teadlik, et olen paras klišee, aga mulle tõepoolest meeldivad roosid. Samas roosiseep või roosilõhnaline parfüümvesi on omajagu läilad ja neid ma pigem väldiksin. Ma arvan, et kõik lilled on tegelikult ilusad, aga roos on selline kaunis ja klassikaline õis, mida võib kinkida iga ilmaga. Pilti lähemalt uurides märkan, et aprilli esimeses pooles oli lumi alles maas. Heh, need ilmad võivad nii muutlikud olla. 

Osad inimesed käivad lõõgastumas spaas või sooja päikese all ja sõltumatu vaatlejana võin öelda, et inimese füüsilise ja vaimse tervise huvides on mõlemad paigad eluliselt tähtsad. Mis siis, et nii ühtedel kui ka teistel põhjustel mina endale eelpool nimetatuid lubada ei saa, olen minagi vaatamata kõigele leidnud endale mõned muhedad  lõõgastumiskohad. Usun, et olen seda varemgi maininud, aga üheks selliseks paigaks on loomaaed, kus saab alati head energiat ja mõtteid koguda ning teine selline paik on endiselt juuksuritool, kus kui juuksur maski teeb, võib isegi silma looja lasta, aga peab jälgima, et suu ammuli ei vajuks ning tatinire voolama ei hakkaks. 

Mõni nädal tagasi, usun, et see oli peale viiruse põdemist, tekkis ka uus atroofia parema reie tagakülje ülemisele kolmandikule. Väike närakas valutas kui vanakurat, kuid sellest hoolimata on parema reie atroofiatel ka üks positiivne külg. Jalg üle põlve asend pole ülekaalu tõttu eriti mugav ja on lihashaigena üsna pingutust nõudev, aga "tänu" atroofiatele suudan ma üsna edukalt paremat jalga üle vasaku põlve tõsta ja hoida, vastupidi poleks see võimalik. Ma ei usaldanud end kleidiga toolile istuma, põlved kõrvuti, jalad oleksid lihtsalt laiali vajunud ja see oleks olnud väga häiriv vaatepilt kõigi jaoks. Pildil olevat asendit aitab lisaks hoida varvaste toetamine vastu peeglit. 

Pealaelt, veidi ka külgedelt ja tagant olen jätnud juuksed pikemaks, kuid päris külgedel ja kuklal on jäänud üsna lühikesed lokid. Kui pikki juukseid peetakse naiselikkuse ja ilu etaloniks, siis kliimamuutuste foonil oleks minu vastuargument lühikeste juuste kasuks järgmine, need on oluliselt keskkonnasõbralikumad. Šampooni, juuksemaski ja -vahtu kulub palju-palju vähem ning loomulikult on lühikesed, vähe hooldust nõudvad soengud ka rahakotisõbralikumad ja lihashaigena meeldib mulle eriti, et ma ei pea pikalt fööni kasutama (käte hoidmine üleval pool pead on omajagu väljakutse). Isiklikult olen veel märganud, et ravimi tõttu endiselt kestev juuste väljalangemine, mis asendub muidugi suhteliselt kohe uue karvakasvuga, pole enam nii ahistav. Enam ei pea suures mahus põrandatelt ja voodist kokku korjama lahtiseid lokke ja vanni äravooluavas ei toimu enam nõbu Selle (Addamsite perekond) uputamist. Väikesed võidud aitavad edasi elada. Juhhei!