Korraks veel meenutusi minevikust...

 Ahoi-hoi, kiizu-miisud, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Kuidas teile meeldib praegune krõbekülm? Eks see on omajagu väljakutseid pakkuv meile kõigile. Mõtlesin muuhulgas, et kui kunagi võtan endale kassi, peab ta olema üleni must, sest mustad kiisud on alati sellises heidiku rollis, keegi ei taha neid mingi tobeda ebausu tõttu väga võtta. Kõlab võib-olla klišeena, aga soost olenemata, paneksin talle nimeks Süsi. 

Aasta lõppedes võib inimeseloom vahel muutuda mõtlikuks ja mõelda tagasi mitte ainult möödunud kuudele, vaid üldse elule. Võimalik, et selle nostalgitsemise taga on mingi vananemisilming. See foto ülal hakkas mind hiljaaegu nii-öelda kummitama, ise ka täpselt ei oska öelda, miks. Võib-olla oli asi selles, et vanaisal on nüüd detsembris sünniaastapäev tulemas. Oli see põhjus, milline tahes, sellegipoolest otsustasin seda jagada. Pilt on ju nunnu, hiiglasemõõtu vanaisa koos pisut äbariku lapselapsega. Olin kõhn ja lapsena tihti haige. Tervis paranes ajutiselt siis,  kui 21-aastaselt mandlid kohaliku tuimestusega välja rebiti. Ja juba jälle ma kukun heietama. Unustasin eelmine kord mainida, et moodsa "memmena" meeldib mulle ka erinevaid taskuhäälinguid kuulata. 

Kuid tagasi teema juurde tulles... Olen alati mõelnud et kas mul on ikka piisavalt  iseloomu ehk piltlikult öeldes selgroogu  ja ilmselt on, sest selle pildiga kaasneb lugu, mida keegi pole saanud mulle rääkida, vaid seda mäletan ähmaselt ise. 

Pildil olen nelja- või viieaastane ning istun koos vanaisaga Russalka ääres. Paljud isapoolse suguvõsa perepildid on jäädvustatud Russalka juures, mis võimsa google'i sõnul on Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele pühendatud samanimeline  monument. Seda ma paraku enam ei mäleta, kes pildistajaks oli.  Ja ma võin muidgi eksida, aga lähemal uurimisel, paremale langeva varju tõttu, võiks eeldada, et tegemist oli päikeselise päevaga. See võib-olla esiti ei tundu nii, aga see on muide üsna poseeritud foto.  Mul muidugi puudub fotograafiline kaugmälu, kuid vanaisa võis lausuda midagi sellist: "Nii, vaatame nüüd kaamerasse ja pane oma käed minu pihkudesse." Aga tema käed olid nii suured, külmad ja karvased, et ma ei tahtnud seda teps mitte teha. Seega täpselt pildistamise hetkel, vanaisa palvet trotsides, tõmbasin käed varrukatesse. Täiesti müstika, kuidas kunagi ei või teada, mis võib häirida väikest inimest. 

Ilus õhtune vaade minu aknast. Eile (5. detsember) käisime Esiemaga poes ja koju naastes oli staadioniümbrus kui tõeline talve võlumaa. Vat sellise vaikse ja külma talvega ma olen nõus. Ilusat talve jätku! Ehitage laste ja miks mitte ka täiskasvanutega lumememmesid, suhelge ning hoidke ja märgake üksteist. Igavesti Teie isepäine Kõutsitar.