Kauneid pilte ja ei mingeid filtreid...

Ahoi-hoi kiizu-miizud, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Kuidas on teie päevad möödunud? Soovin siiralt ja südamest, et aasta lõpp tooks veidigi leevendust argiellu. Ma tean, et osad teist kannatavad päriselt. Ja mis seal salata, me kõik heitleme mingisuguste probleemidega, olgu selleks siis tervis, töö või sootuks sassis pere- ja miks mitte ka lihtsalt eraelu. See va eksistents on kord juba nii millegipärast seatud, et mitte kuidagi ei saa ilma konfliktideta. Kas pole nii? Loodan, et emotsioonid ja enesetunne on nii head, kui need olla saavad ja juhuslikult kui oletegi selles õudses füüsilises või vaimses mustas augus, siis hoian teile pöidlaid ja igaks juhuks varbaid ka, et raskused linnutiivul minema lendaks. Kõlab küll väga morbiidselt, aga teisiti ma ei oska - pidage meeles, et miski pole igavene.

Lumi on maas ja käes on aasta pimedaim aeg. Paljudele vajub see pime aeg kaamosena peale, tekitab ärevust ja masendust. Egoistlikult võin tunnistada, et pimedus mind isiklikult ei morjenda, ainus, mis tuska teeb, on libedus, mis võib kesta mõnel aastal peaaegu maikuuni välja. Koduhoovist välja minnes, võtan kangeks jäänud jalgadega üha laiemaid kurve, et vältida kukkumisohtu. Kusjuures jalgade kangus kõndimisel alati välja ei paista, see sõltub väsimusest ja pingutusest. Praegu meenub mulle, et pean välja otsima oma ustava kokkupandava jalutuskepi, üksi kooserdades võib seda vahel vaja minna. Kokkupandav jalutuskepp on nagu kondoom, parem las olla ühes ja seda mitte vajada, kui vajada ja ilma olla. Huvitaval kombel häirib jalgade kangus elu oluliselt rohkem talvisel perioodil, kui muudel aastaaegadel.  Neuroväsimus langeb peale nagu raudrüü, kallistab keha tugevalt, nagu kirglik armuke ja topeltnägemine paneb aeg-ajalt õue- ning ka sisetingimustes kahtlema, mida enda ees taamal näen. Esiema käis tõhustusdoosi saamas ja mina kooserdasin temaga kaasa, et olla nö giidiks. Suurhaiglas võib üksinda orienteerumine päädida suunataju kaotamisega. Tõsijutt! Minu ajunatuke „ei suutnud“ polikliinikuustel olevate kirjade tähti eristada, aju küll „teadis“, mis sõnaga oli tegu, kuid tähti ma ei näinud. Nörrutav! Aga seda mäletasin hästi, kuskohas vaktsineerimine toimus ja selle paiga leidsime probleemideta üles. Kohati on neuroväsimus sellisel tasemel, et silmamunad tahaks piltlikult öeldes, koobastest välja voolata. Viimane kord, kui nii oma arstile ütlesin, tahtis ta mind päevapealt haiglasse toppida, seega ilmselt pean rohkem oma sõnu valima. Hiljutised, sagedased lihastõmblushood on röövinud niigi vähese une. Kuigi lihastõmblused on sagenenud, pole need õnneks igaöised külalised. Ma ei taha tõesti olla negatiivne, aga ma ei väsi endiselt kordamast, et aus ja ilustamata tõdemus on, et haigus muudab inimest ja tegelikkuses harva paremuse poole. Poeetilised mõttevälgatused sisemisest ilust, mida kroonik võib oma haiguse teel leida, ei vasta alati tõele. Minust on saanud tõeline „vanaema“, jumaldan elupäästvaid uinakuid, mis aitavad pea veidi värskemana hoida. Tahaksin ainult sooja ahju kõrval magada, lugeda raamatuid, vaadata televiisorist rämpsrealityt ning kohustuslikus korras võtta oma igapäevased ravimid, milleta kahjuks ei saa hakkama.  

Ma tean, et ma pole ainuke, kes vannitoas tihub vaikselt emotsioone endast välja nutta. Seda ei juhtu muidugi tihti, aga aeg-ajalt tahavad siiski emotsioonid välja pääseda ning pisarad on minu arvates üks kõige ohutumaid viise enda välja elamiseks. Peale korralikku nuttu on tõepoolest kergem olla, sellepärast võib-olla naised elavad ka kauem, kuna nad nutavad rohkem. Kui nutt aitaks, siis ilmselt nutaks kogu aeg, aga nutul on vaid lühiajaline leevendav efekt, probleemid ju püsivad endiselt edasi.

Kohe-kohe on käes jõulud ja kõik ju armastavad jõule (oi kui te vaid näeks mu muiet neid ridu kirjutades). Kutsed erinevatele üritustele on juba ammu-ammu laiali saadetud. Kuidas teie, armsad kroonikud, suhtute kutsetesse? Kas tervisest sõltumata lähete alati kohale või on ka julgus tervise tõttu ausalt ära öelda? Mina isiklikult olen alati väga kahe vahel. Ühest küljest on ju tore, kui sind kutsutakse, see tähendab, et oled inimestele oluline ja sind peetakse meeles, kuid samas... Iga jumala kord, kui oled kusagil vahvas ja ka vähem vahvas seltskonnas viibinud, maksad lõivu nii füüsilise ja vahel ka vaimse tervise arvelt. Peale õe pulmi tekkis vasaku näopoole nõrkus, gei abikaasa vanaema terviseks viinapitsi võtmine päädis jalgade ja lõua kangusega ning neid kordi võiks loetleda veel ja veel. Minu pika jutu mõte on, et kallid lähedased, kutsuge meid kroonikuid ikka üritustele just selle arvestusega, et enamik ajast me tegelikult ei saa osa võtta põnevatest ettevõtmistest, kuid juba kutse saamine, on omaette väärtus. 

Meil kroonikutel on kaks varianti, kas tunda end süüdi või maksta peale üritusel osalemist kuude kaupa lõivu. Mina olen nüüd õppinud rohkem enda eest seisma ja hakanud enda säästmiseks üritustest ära ütlema, sest ma tean, et väsin ruttu. Neuroäsimusega kaasneb ka mõtlemisvõime kadumine ja selle tagajärjel võin hakata seosetut juttu suust välja ajama, nagu juua täis inimene. See pole just kaunis vaatepilt. Kuid kui aus olla, siis eks vahel ikka siiani tekib karvane süütunne, et ehk peaks ikka pingutama ja  olema sotsiaalne... Ei pea! Kui ikka ei jaksa, siis üle oma varju ei hüppa. Võtke heaks või pange pahaks, aga nii see krooniku elu juba kord on. Ja ma ei väsi taaskord rõhutamast, et ükski kogus toksilist positiivsust siinkohal ka ei aita. Vähemalt minu puhul.  

Hoolimata hoiatustest ja pikaaegsest imurani tarbimisest, julgesin sel aastal kogeda veidi ka juba varasemalt mainitud rannamõnusid. Tean, et rand ja päike on mulle vastunäidustatud, kuid tol hetkel haige hinge tõttu otsustasin väljakutse vastu võtta. Niisiis ühel kaunil lõunaeuroopalikul õhtupoolikul võtsime Esiemaga nõuks minna sobival hommikul randa, mil rong pole veel inimestest nii pungil ja päike taevas ei kõrveta kurjalt. Päikese käes pikutamine pole mulle kunagi tegelikult eriti sobinud, välja arvatud ühel korral, mil jäin peale kiirabi maratonvalvet rannas reaalselt magama, mis iseenesest pole just kõige ohutum tegevus. Võib lõppeda väga valusa päikesepiste või muu hullemaga. Igatahes sel aastal rannas istudes, tundsin siiralt, et kandun nii kehaliselt kui ka vaimselt mujale, kerge tuule ja laineloksumise taustal olin kui autopiloodil, see oli tõeliselt lõõgastav kogemus. Kõik muremõtted olid kui peoga pühitud. Ennast päikesekreemiga kokku määrides, püüdsin sirava hommikupäikesega teha diili: „Kui vähegi saad, ära mulle nahavähki kaela too ja mina omalt poolt püüan korralikult käituda.“  Käisime Esiemaga vaheldumisi vees, mis oli selge, soe ja vaikne, aeg-ajalt liuglesid seal ogalikud. See oli selle aasta heade päevade top kolmes! Teiseks sündmuseks oli õe pulm, kus osalesid kaunid inimesed ja mis oli väga stiilselt korraldatud. Prosta prelost!

Taasavastasin enda jaoks digitaalse seebikarbi, millega käisin Mongoolias ja mis vanusest hoolimata töötab laitmatult. See pole küll reklaam, aga juhhei Nikoni kvaliteedile! Mõned inimesed käivad spaas lõõgastumas, kuid mina laen oma katkiseid akusid loomaaias. Loomad on nii lahedad tegelikult, nad ei ole salakavalad ega varja oma olemust, nagu inimesed. Kui oled kiskja, siis oled kiskja, oled rohusööja, siis rohusööja, lendad taevalaotuses või kondad mööda maad, oled see, kes sa oled. Kui te vastu pole, siis jagaksin teiega mõningaid tagasihoidlikke kaadreid, mis on tehtud nii loomaaias kui ka mujal. 

Tallinna Loomaaia andmetel on kuukabarra ehk naeru-safiirlind suurim jäälindlane, kelle nokk on kümme sentimeetrit pikk ja kes kala sööb üliharva. Ta on territoriaalne ja monogaamne ning Austraalias asustab ta eukalüptimetsi. 

Võimsa google'i andmetel suudab kuukabarra tappa kuni meetriseid madusid. Tema naer on selline kõkutav-kõristav. Minu subjektiivne arvamus kuukabarra naerust on, et see on küllaltki hüpnootiline ning kui on aega ja viitsimist, siis soovitan mõnest ühismeediakanalist järgi kuulata. 

Mida võib mõelda üks näiliselt rahulik ja üllas piison? Kirjutan "näiliselt rahulik", sest nad on tegelikult väga teadlikud oma ümbrusest ja helidest. Kari on lähedal ja kõht on täis. No palju selleks täiuslikuks õnneks siis ikka vaja on? "On, millest eeskuju võtta," ütleks ma. 

Sel aastal oli pihlakaid palju ja öeldakse, et kui sügisel on rohkelt pihlakaid, tuleb külm talv. Ei kõla just julgustavalt, aga saame näha, mida ilmataadil meile varuks on. 

Olen küll omal ajal bioloogia ja loodusõpetuse tundides käinud, kuid taimealased teadmised on ikka häbiväärselt nirud. Aga kuna need olid nii ilusad ja punased lehed, siis seetõttu otsustasin need jäädvustada. 

Veel üks pilt kuukabarrast. Ta on ikka selline poosetaja, modell, edev, kuid sümpaatne isend. Mulle meeldib öelda "kuukabarra", sest banaalsel kombel tekitab see hea tuju. 

Ilus sell, kas pole? Minu arvates küll ja kuigi ma pole usklik inimene, võiksin käsi pühakirjal vanduda, et tüüp vaatas täpselt siis kaamerasse, kui ma pilti tegin. Läks õnneks! 

Troopikamajja sisenedes, tabas tummikilesid kõrvulukustav heli, mille päritolu oli esiti raske kindlaks teha, sest selle kisa keskel kadus ka igasugune mõtlemisvõime. Lõpuks sai "süüdlane" tuvastatud. 

Kas tegemist oli armuvalu või hääleharjutustega, jäigi lõplikult selgusetuks. 

Rasputin ehk minu ja Esiema arvates Suur Mütakas, on suurim maismaakiskja ning tema karvkate võib varieeruda valgest kuni kollaseni. 

Ennustatakse, et 2050. aastaks on jääkarud looduses välja surnud, sest tema asualad vähenevad just otsese inimtegevuse tagajärjel. 

"Hope floats," me think... Taaskord on minu taimealased teadmised üsna kesised, aga ma pakun, et punetavate lehtedega viinapuu on põimunud veel sel hetkel lehtedes olnud sireliga. Lehtede vahelt piilus kelmikalt päike ning pilt on tehtud oktoobrikuus koduaias. Ei pea sugugi maailma teise otsa rändama, et leida ilu siinsamas.  

Kodu lähedal õnnestus kaadrisse jäädvustada üks kaunis tuvi, kes võttis oktoobripäikesest viimast. 

Ma olen täiesti kompulsiivne värskete kastanimunade korjaja. Sel ajal, kui kastanimunad valmivad ja ilmestavad kõnniteid, ei hooli ma pisikutest ega millestki muust. Ehk olete kuulnud, et rahvasuus levib ebausk, kui korjad sügisel kastanimunad endale tasku, ootab sind nurga taga suur õnn või midagi sarnast. Vat niipalju õnne leidsin mina sel aastal. Kui need taskus ära kuivavad ja koledaks lähevad, leiavad need ahjus auväärse tulesurma.  

Ma tean, et minu blogipostitustes jäi november vahele ja see oli täiesti teadlik otsus. Vajasin kirjutamisest puhkust ja kuigi blogipidamine on olnud äärmiselt rahuldust pakkuv tegevus, on see protsess iseenesest heitliku tervise kõrvalt pikk ja vaevaline. Ütlen kohe ära, et tuleval aastal ei tule neid postitusi enam igakuiselt või isegi -nädalaselt, aga kui on midagi põnevat jagada, siis püüan seda kindlasti teha. Võib-olla muutub ka blogi formaat, keskendun ehk rohkem pildimaterjalile. Eks näis, mis tulevik toob, olen kogenud, et väga pikki plaane pole eriti mõtet teha, võtan päev korraga.  Heade soovidega, Kõutsitar.