Sügisene arsti vastuvõtt...
Ahoi-hoi, kiizu miizud, toakõutsid ja –kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Kuidas teie päevad õhtusse veerevad? Loodan, et rahumeelselt ja tervist hoides. Oktoobrikuu algus on olnud kütkestavalt ilus ja hoolimata tugevast tuulest, vapustavalt soe. Kui füüsilised ja vaimsed väljakutsed panevad teid endiselt proovile, siis teadke, et siin maailmaruumis on vähemalt üks indiviid, kes hoiab teile nii pöialt ja igaks juhuks ka varbaid, et kiuslikud elumured mööduksid võimalike tüsistusteta. Päriselt ka, ma ei ütle seda sõnakõlksuks, ma olen tõepoolest teie poolel, sest tean valusalt seda tunnet, mis tähendab seista üksinda põllu peal tuulte käes.
Kuid lähme tsipake ajas tagasi, septembris pidin taaskord
korraliselt külastama oma neuroloogi ja ausalt öeldes ma ei oota neid kohtumisi,
sest see pole nagu sõbrannaga kohvitamine. Kuigi kõik on enamasti vastuvõtu ajal
väga sümpaatne, meenutab see siiski pigem valusat silmitsi seismist tõega, et
haigus, raibe, nõuab lõpuks oma osa...
Niisiis septembri lõpul võtsin jalad kõhu alt välja ja
suundusin Mereäärsesse haiglasse vastuvõtule. Polikliiniku pool on kahjuks
ainus ambulatoorsete patsientide sissepääs. Majja jõudes võtsin tagi seljast ja
toppisin selle veepudelikotti, sest sihtpunkti jõudmiseks oli vaja läbida kolm
korrust treppide kadalippu, millele järgnes seitse korrust liftisõitu. Kas ma olen kunagi
maininud, kui palju ma vihkan treppe? Uskumatult nõme, aga kolmekorruselisest
trepist üles minnes, ei jõua ma kunagi ühe soojaga üles, vaid pean tegema
hingetõmbepausi.
Rühkisin kirudes trepist üles ja kolmandal korrusel oli
süda kurgus ning piltlikult öeldes hing paelaga kaelas, pulss oli komeedina
taevasse kihutanud. Sääremarjadesse oli ladestunud ainevahetuse meeldiv
jääkprodukt laktaat ehk piimhape, jalad olid vastikut valu ja kangust täis. Peale
trepist ülesminekut on sääred justkui puust ja usute või mitte, aga mööda
astmeid vantsides on see iga kord nii, sõltumata trepiastmete kõrgusest. Nüüd võib muidugi mõni entusiast küsida, et
miks ma siis lifti ei kasuta. Tõepoolest polikliiniku poole peal on olemas ka lift. Kuid see lift on nii kitsuke, et mõte seal mõne võimaliku covid-haigega aega
veeta, pole just kuigi perspektiivikas. Mõelgem nii, et me kõik võime olla
potentsiaalsed nakkusallikad ning pahaaimamatult või ka pahatahtlikult (ma
loodan siiski, et mitte) nakatada teisi. Aga jätkates...
Kuigi pandeemia on endiselt tõusujoones, oli kaua kadunud
kolmanda korruse kohviaparaat, mis muuhulgas väljastab väikese raha eest ka
puljongit ja kakaod (võib endale korraldada tõelise bufee!), naasnud oma õigele
kohale. See mõjus kuidagi julgustavalt. Ah, kuidas ma endiselt igatsen
päriskohvi! Mmm...kohvi, latte vahustatud piimaga sobiks praegu väga hästi.
Kui lõpuks jõudsin kümnendale korrusele, polnud mul endiselt
mingeid ootusi eesoleva vastuvõtu suhtes. Olin enda arvates valmis kõigeks, nii
keha kui ka hinge valdas midagi lahinguroidumuse sarnast. Suhted arstiga on nii
nagu kõik teised suhted. Vahel tervitatakse teineteist vahetult, nagu näeks
vana lahingukaaslast, kuid vahel jällegi tervitatakse eemalolevalt ja
ametlikult. Mäletatavasti polnud minu viimane neuroloogikülastus emotsionaalses
mõttes kõige soojem. Kuna tookord oli kevade lõpp ja osakond oli kohe-kohe
kollektiivpuhkusele minemas, siis kirjutasin doktori ametliku jaheduse
kaastundeväsimuse arvele. Ilma igasuguse irooniata julgen siiski väita, et ka
arst on vaid inimene. Püüdke nüüd endale silmade ette manada järgmist pilti,
kus kabinetist käib päeva jooksul läbi umbes kolmkümmend matsi ehk patsienti ja
kel kõigil on mingid hädad, millele peab pandeemiatingimustes lahendusi leidma.
No ei ole tõesti kerge...
Kuid seekord oli arst siiralt sõbralik, soe ja osavõtlik.
„Vat see on doktor, keda tean ja tunnen,“ mõtlesin kabinetti sisenedes. Võtsin
oma märkmed ja alustasin sellest, et otseselt ma ise ei viriseks, aga üht-teist
on siiski kaevelda küll. Kõige üllatavam oli minu monoloogi juures, et ma ei
läinud oma mõttelõngaga rappa, vaid suutsin end väljendada üsna adekvaatselt ja
soravalt, nagu näitleja laval. Väga sageli juhtub, et mõte läheb kas närvide
või neuroväsimuse tõttu lappama, aga näis, et seekord on Universum ja kõrgemad
jõud minu poolt.
Jutustasin oma lahtistest juustest, mida tuleb vahel
voodist ka riideharjaga kokku tõmmata. Ise olen oma lahtiseid kiharaid korjates
mõnikord mõelnud, et mis kirevase päralt ainult juuksed peavad välja langema,
võiksid ju ka hoopis mõned muud tüütud karvad ära kukkuda, aga sellist õnne juba pole.
Arst kinnitas, et juuste väljalangemine on tõepoolest immunosupressandi
kõrvaltoime.
Pärisin ka oma reitel ja paremal õlavarrel oleva atroofia
kohta. Kevadel tehtud ENMG ei andnud oodatud vastuseid. ENMG-ga on võimalik
diagnoosida lihashaigust ainult 70 protsendil juhtudest, mis ümmarguselt võttes
tähendab, et ainult kaks kolmest saab ENMG uuringu käigus diagnoosi. Arst vaatas
mulle silma ja lausus empaatiliselt, et atroofiate näol on tegemist haiguse
kuluga ja sellega pole paraku midagi ette võtta.
Enamasti öised lihasatroofiavalud on alati hirmutavad,
sest valuvaigisti ei mõika ning neil hetkil mõtlen pea alati: „Quo vadis, kulla
lihaskõhetumine? Millal otsustad hullemaks minna, kas mõjutad ka
siseelundeid ja moonutad mu keha
lõplikult?“ Need on hirmutavad ja jõhkrad mõtted, mis täidavad eneselegi
ootamatult silmad veega ja toovad klombi kurku.
Ma küll täpselt ei mäleta, aga vasaku käe kahe sõrme
surinat nimetas ta vist kompressioonisündroomiks, mis teoorias peaks ajaga
mööduma. Kompressioonisündroomi olemust selgitades, kasutas doktor
ladinakeelseid väljendeid, mis mind mõneti liigutas, sest hetkeks mulle näis,
et mind koheldakse endise meedikuna kui võrdset ja minu arvamus loeb samuti.
Patsiendi võrdne kohtlemine meditsiinis pole minu teada just sage nähtus, aga
ma võin selles küsimuses ka muidugi eksida.
Tuleb välja, et minu suvine kalaõlikapslite nosimise kasutegur
polnud teab mis suur, sest üld- ja halb kolesterool on jätkuvalt üle normi.
Samas hiljem analüüse uurides selgus, et kuigi eelpool loetletud näitajad pole
eriti langenud, on hea kolesterool siiski veidi tõusnud. Sellest võib
järeldada, et kalaõlikapslitest oli ikkagi veidi kasu, kuid munasöömisest tuleb
vist paraku lõplikult loobuda. Kohv, teravili, muna...mis veel? Vanduda tahaks
ja ropusti!
Mõned päevad hiljem peale neuroloogi vastuvõttu, uurisin
digiloost järgi ka teiste analüüside
tulemused. Neerunäitajad, mis on seotud immunosupressandi tarvitamisega, on
endiselt paigast ära. Kreatiniin on üle normi ja neerupäsmakeste
filtratsioonikiirus ehk GFR on küll siiski veel normi piires, kuid paraku
langustrendis. Kui see näitaja läheb alla 60, minul on see praegu 72, siis on
tegemist neeruhaigusega ja kui see näitaja langeb alla 15, siis on tegu juba
neerupuudlikkusega. Lootus jääb, et meditsiin sekkub enne, kui sellised
väärtused tekkivad.
Märkisin arstile ära, et ajaga on ka topeltnägemine
läinud hullemaks ja säärte kangus on süvenenud, nende kahega pole meditsiinil
otseselt samuti midagi peale hakata. „Juhhei!“ tõdesin mõttes irooniliselt.
Käesoleva aasta suvi oli ilmekas näide, kuidas ma
endiselt ei suuda hoida vestlust. Kiiresti tekib neuroväsimus ja –nõrkus ning
mõte muutub hajusaks, enam ei suuda keskenduda. Inimesed võtavad minu nö
„ära sulanud nägu“ vahel isikliku solvanguna, et minu huvi on nende vastu
kadunud, jätkuvalt kinnitan, et see pole sugugi nii! Teatud mõttes tunnen alati
nördinud vestluspartnerile kaasa. Tahaksin neile oma situatsiooni selgitada, kuid mida sa seletad, kui hetkeolukorras
on ajunatuke lõunapausile läinud.
Küsisin doktorilt ääri veeri, kas oleks mõistlik teha
näiteks tuleva aasta sügisel kognitiivseid teste, et hinnata aju seisukorda.
Minu suureks hämmastuseks vastas ta: „Oh ei, me ei pea testide tegemist nii
kaugele lükkama. Määrame testiajad varasemaks, järjekorrad on niigi pikad.“ Olin
heas mõttes sõnatu. „Uskumatu!“ mõtlesin endamisi. Kui peale vastuvõttu sai
testiaeg kirja pandud, meenus mulle, milline proovikivi see emotsionaalne „gestaapo“
tegelikult oli. Mälutestidel sunniti korduvalt meenutama ühte ja sama ülesande
osa, mis kuidagi ei tahtnud meelde
jääda. Tundsin tookord, et olin väsimuse tõttu ärritumas, kuid aastatepikkuse emotsioonide
vaka all hoidmise treeninguga suutsin end tagasi hoida. Lõpuks öeldi, et jah,
meenutamisel tekib „platoo“, millest mälu enam nii-öelda üle ei hüppa. Näis,
kuidas seekord läheb.
Suvistel üritustel, sünnipäevadel, õeraasu pulmas, täheldasin
muuhulgas ka, et vaatamata sisemisele emotsioonidetulvale, jäädvustub mu nägu
fotodel täiesti ilmetuna, mitte midagi ütlevana, võib-olla isegi veidi ülbena,
sest näolihaste lõdvestudes hoiavad suunurgad loomulikult olles allapoole. Seetõttu
pole enam juba pikemat aega grupipiltidele või ka niisama kaadrisse jäämine
mingi meelistegevus. Profiili pildistamine, mis pole muidugi otseselt haigusega
seotud, on eriti vastukarva, ma ei seedi oma profiili silmaotsaski.
Täie tõsidusega ütlen, et ma pole end kunagi õigupoolest
ilusaks pidanud ja mingid pinnapealsed komplimendid ei suuda ka minu arvamust
muuta, kuid selfie’de kultusest pole minagi pääsenud. Kui olen püüdnud pildistada
end pikali olles, on näoilme täiesti talutav, aga kui tõusen istuli või isegi püsti
ning püüan end jäädvustada, on silmnähtavalt märgata, kuidas elu näost lahkub,
näolihased ja miimika muutuvad justkui nõrgaks, naeratada on ülimalt raske.
Seda ma muidugi unustasin doktorile mainida, sest keha
mängib pidevalt vingerpussi ja väsinud aju tõttu ei jaksa enam kõike meeles
pidada, aga peale õe pulmi koju jõudes, läks mul kodus olles vasak näopool
tuimaks, kuid õnneks see ajaga möödus. Lamasin rahulikult voodil, vahtisin
lakke ja püüdsin tuimuse käes vaevlevalt näopoolelt mõtteid mujale juhtida.
Vahel pole paanikast pääsu, aga enamasti on paanika see, mis muudab kõik
kaebuste süvenemised kordades hullemaks.
Muuhulgas kogesin sel suvel palavuse ja kurnatuse tõttu
ka öist lihasnõrkusest tingitud õhupuudust, mida on ka varasemalt esinenud. See
on selline sunnik, mis ajab öösel une pealt üles ja tekib tunne, nagu keegi
vajutaks rinnakasti kokku. Õhku hingamiseks lihtsalt pole, vahelihas ja
abilihased ei tee süvenenud neuronõrkuse tõttu organismiga koostööd. Lämbumistunne
on üks jubedamaid aistinguid. Katsu sa siis pärast seda veel magada.
Doktor oli oma pilgu minusse puurinud ja kuulas
mõtlikult, kui korraga ta virgus ning alustas ettevaatlikult: „Teate, ma olen
mõelnud...“ Nõjatusin vastu tooliselga ja tõmbasin silmad tähelepanelikult
vidukile ning tuletasin endale mõttes meelde: „Looda parimat, aga valmistu ka
halvimaks, nagu ikka.“ Doktor jätkas: „Me oleme teatud juhtudel, kui seisund on
eriti hapuks läinud, kasutanud bioloogilist ravi, rituximabi, mis muidugi viib
omakorda immuunsust veelgi alla. Kuid pidades silmas teie anamneesi ja
minevikku, tõmbusin esialgu sellelt mõttelt tagasi. Arvestades seda, et
anesteesiatüsistuste käigus oleks võinud teie käekäik lõppeda väga halvasti ning
plasmaferees ja immunoglobuliin pole ka positiivset efekti andnud.“ Tema
sõnakasutus oli äärmiselt diplomaatline. Hea, et mul oli mask ees, sest sel
hetkel vajus mul suu sõna otseses mõttes lahti. Taipasin, et doktoril on
südametunnistus, mis on tänapäeva meditsiinis tõeliselt harv omadus, 2015.
aasta anesteesiaepohh häirib siiani meid mõlemat. Sel momendil hakkasin temast
rohkem lugu pidama ja samaaegselt tundsin ka empaatiliselt kaasa, sest nii
meditsiinilisest kui ka tavalisest süütundest tean nii mõndagi. „Mõelge
bioloogilise ravi peale,“ sõnas ta. Noogutasin vastuseks ja lubasin lahkudes
oma halle ajurakke sel teemal liigutada.
Arstipoolsesse ravimeetodi väljapakkumisse ei tohiks
kunagi suhtuda kergekäeliselt. See ei võrdu teps mitte ostlemisega: „Seda toodet
tahan, seda ei taha...“ See kahjuks ei käi nii või vähemalt ei peaks nii olema.
Ma hoian oma meeled avatud ja ma pole
kindlasti bioloogilise ravi vastu, kuid ometi minevikku arvestades, nagu
doktor viitas, tekitab see minus kahetisi tundeid. Põletavaim küsimus on, kas
bioloogilise ravi kasutegurid kaaluksid üles kõrvaltoimed ja veelgi alanenud
immuunsuse? Kui kaua kestab ravitoime? Mis intervalliga tuleks ravi vajadusel
korrata? Kas ravi teostamiseks on vaja rajada uuesti tsentraalne veenitee? Kui bioloogiline
ravi on manustamisviisilt sarnane keemiaravile, siis kas vajan raviprotseduuride
lõppedes transporti? Kui läbi see organismi tegelikult võtab?
Bioloogiline ravi eeldaks ka kolmandat covidi
vaktsiinisüsti, sest see on ainuke viis, kuidas organismi tegelikult kaitsta.
Ma pole küll väga põhjalikku uurimust teinud, aga sain aru, et selle ravi
korral lähevad veeni kaudu organismi elusrakud, nagu vereülekande puhul. Julma
nalja viljeledes, võiks vist väita, et peale mikroskoopiliste elusosakeste
invasiooni pole ma enam kunagi üksi... Natuke selline skisofreeniline tunne
tekib. Veenisisene ravi omakorda tähendab, et mingi aeg tuleb taas ilmselt statsionaaris
veeta. Ideaalses maailmas oleksin nõus bioloogilist ravi saama tuleva aasta
sügisel, sest suvi on praeguse seisuga minu jaoks kõige õudsem aastaaeg. Seega
tundub mulle, et sügisel oleks parem minna bioloogilise ravi peale, kui
kevadel, aga lihashaigus, sindrinahk, ei taha pea, et kunagi minuga tulevikuplaane
kooskõlastada ja koostööd teha. Eks näis, mis aeg toob.
Aitäh, et võtsite vaevaks aega veeta minu tagasihoidliku
kirjutisega. Olge vahel veidi isekad, seiske enda eest, tehke mõistlikke
valikuid ja hoidke end! Muide hiljaaegu täheldasin otsaesist seirates, et uued
juuksed on hakanud kasvama, lõbusalt turritavad teised igasse ilmakaarde.
