Ausalt ja ilustamata vol. 5 ehk kotletikatastroof köögis...

 

Ahoi-hoi, kiizu miizud, toakõutsid ja –kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Kuidas on möödunud teie aeg sel ilusal planeedil, mida me tegelikult pole ära teeninud? Millised emotsioonid prevalveerivad teie keha ja hinge? Kuidas on füüsilise tervisega? Loodan, et hoolitsete oma keha ja vaimu eest nii hästi kui võimalik, kuigi tean omast käest, et eelpool nimetatud koosluse eest hoolitsemine võib vahel väga lappama minna. Aga mis iganes teie elus ka praegu toimub, olen jätkuvalt teie poolel ja loodan, et aja möödudes läheb pisutki helgemaks.

Järgnev lugu on ilmekas näide, kuidas ägenemises põikpäisel kroonikul pole kööki asja, just söögitegemise vaatest. Ma ei talita alati oma sõnade järgi, kuna olen ka, üllatus-üllatus, kõigest vaid vigadega inimene. Ühesõnaga  haiguse hullemal perioodil võivad söögitegemise vahendid käte vahelt ulakalt lendlema minna, eriti terariistad. Millegipärast on ägenemise ajal just terariistad käsitsemisel kuidagi eriti „vallatud“. Koorimine, hakkimine, sõtkumine, kõik monotoonsed tegevused võivad totaalselt metsa minna, rääkimata traumadest, mis võivad tekkida kokkupuutel kuuma vee või rasvaga. Lihtsamalt öeldes, oh häda ja viletsust, haiguse ägedamal perioodil võib köök olla söögitegemise ajal tõeline surmalõks. Kuid vahel juhtub nii, et „mind over matter“ suhtumise tõttu ei kuula kroonik alati oma keha, sest soov säilitada oma endise elu riismed on sama tugev kui loodusjõud ja ta teeb jonnakalt ikka seda, mida aju „tahab“. No põhimõtteliselt ei taha aju midagi, sest ajul on omad funktsioonid, aga ma loodan, et saate mu mõttest aru (mõistus on see, mis vingerpussi mängib).

Minu eriliseks lemmikuks, võib vist isegi öelda, et firmaroaks on oma ajastu kahe matrooni, minu mõlema vanaema retsepti põhjal kokku segatud kotletitainas. Ehk mäletate, et isapoolne vanaema kasutas praadimisel nii sibulat kui ka küüslauku, et maitsetekooslus paremini esile tuleks ja emapoolne vanaema kutsus oma kotletitainast „vaese mehe kotlettideks“, mis tähendas siis seda, et hakkliha ja saia oli taignas võrdselt.

Oma mõningase tundmatu päritoluga teravilja talumatuse tõttu, tõenäoliselt on see ravimitest, olen pidanud seda retsepti veidi muutma ja asendama saia porgandiga. Panen nii hakkliha kui ka purustatud porgandit taignasse nii enam vähem võrdsetes kogustes, et kotlet õhulisem jääks. Õhulisuse saladus peitub muidugi ka sõtkumise tehnikas. Igasse toitu, mida meisterdate, olgu selleks kasvõi võileib, tuleb veidi ka ennast panustada. Nagu kunagi Kirurg, kellega endoskoopias sai koos töötatud, ütles mulle, minuga veidi kohmakalt flirtides: „Protseduuri tuleb teha ikka tunnetega, ikka tunnetega.“ Kõigega, mida elus ette võtame, on vist nii, et eduka eesmärgi saavutamiseks tuleb panustada, miski siin elus ei tule kergelt. Kuid sel korral meil polnud kodus porgandit ja ma pidin taigna valmistamisel improviseerima kartuliga, arvestamata tõsiasjaga, et kartul on purustamisel oluliselt vesisem.

Teeme nüüd kohe ühe asja selgeks, põhimõtteliselt võib hakklihaga segada ükskõik, millist toorest köögivilja. Kuid siinkohal tuleks silmas pidada üht väikest nüanssi, kui purustatud kujul on tegemist vesisema köögiviljaga, siis tuleks seda hakklihale lisada kolmandik või isegi neljandik liha massist. Siis on vähemalt mingigi lootus saada ühtlane sidus tainas. Etteruttavalt võin öelda, et mina lisasin taignasse kaks purustatud kartulit, mis võrdus siis olemasoleva hakkliha massiga. Ja see ei olnud teps mitte tark tegu ning ma loodan tulevikus seda viga mitte korrata. Seda muidugi juhul, kui see mulle meelde jääb.

Kogu roa valmistamiseks läheb vaja: jahu, kookosõli, hakkliha, porgand, kartul või mõni muu praadimiseks sobilik toores köögivili, sibul, küüslauk, sool pipar, muna, riisinuudlid, tomat ja kurk.

Muidugi polnud mul kodus ka küüslauku (mida ma ometi mõtlesin!) ja taaskord pidin improviseerima küüslaugusoolaga, et õiget maitset saada. Niisiis minu köögis viibimise kannatuste rada sai alguse köögikombainiga kartuli ja sibula purustamisest. Nii loll ma polnud, et oleks võtnud riivi või hakanud sibulat hakkima, säästsin sellega aega, närve ja keha. Nagu eelpool öeldud, lähtusin algselt põhimõttest, et kartuli ja hakkliha suhe peab olema üks ühele. Võrdsus ennekõike! Aga nagu selgus, kartuli puhul see paraku ei kehti, 300 grammi liha juures piisab täiesti ühest keskmise suurusega kartulist. Kuid asja juurde...

Kui kartul ja sibul olid kombainis purustatud, vaatasin toorest kartulipudru meenutavat massi teatava skepsisega: „Ei tea, kas sest ka asja saab.“ Juba alguses aimas süda halba. Vahel mõtlen, et miks me ei järgi oma sisetunnet, alati on muidugi eksimisruumi, kuid 98 protsendil juhtudest ei vea see meid alt. Jätkasin lollikindalt oma kotleti kokkupõrkekursil. Panin liha, ühe muna, soola ja pipra, nagu arvata võite, olid need loomulikult küüslaugu omad ning õnnetu kartuli- ja sibulamassi plekkkaussi. Alustasin käega sõtkumist, käsi sobib selleks tegevuseks kõige paremini. Kuid kes ei talu toore liha katsumist, võib kasutada ka apteegist ostetud meditsiinilisi kummikindaid, mis on tegelikult ideaalne vahend igasugusteks kodusteks töödeks.

Tänu vedelale kartuli- ja sibulamassile ei vormunud kuidagi ühtlast tainast. Lahke käega olin lisanud ka soola, lootes et sool veidigi seob vedelikku. Viimases hädas lisasin veel ka ühe muna. Lõpuks muutus tainas veidi siduvamaks, kuid mitte oluliselt.

Viimaks oli aeg hakata kotlette jahus vormima. „Armas Universum, palun anna mulle kannatlikkust see köögikatsumus nüüd üle elada,“ mõtlesin mornilt oma eelseisvale kotletihukule. Valasin jahu suurele praetaldrikule ning lajatasin esimese lusikatäie nii-nimetatud tainast sinna sisse. Esialgu ei tundunudki väga lootusetu, kotletid vormusid näiliselt kenasti. Ise veel seejuures mõtlesin, et küll ma olen olnud tubli, et pole väga hullult jahuga möllanud, seda igale poole ajades. Kuid jahul on omadus imenduda taignasse ja see, mis pidi olema jahus meisterdatud kotlet, muutus salakavalal moel vormituks ja kleepuvaks plönniks. Minu frustratsioon süvenes veelgi, oli tunne, et minu firmaroog on tõepoolest hukule määratud, aga jonn on jumalast ja ma polnud valmis alla andma.

Ajasin panni kuumaks, lisasin kookosrasva ja asusin põhitegevuse ehk praadimise kallale. Kotletipraadimise rusikareegel on, et mida õhemad kotletid, seda kiiremini tuleb panni juures tegutseda. Rohkes jahus esimesed kotletid praadisid hoolega. Et saada „vanaema kotlettide“ õiget tekstuuri, võiks pannile veidi rohkem rasva lisada.

Samal ajal püüdsin tuunida ootel kotlette jahuga, kuid soojuse ja vesisesse hakklihasse imendunud jahu tõttu oli neid täiesti võimatu vormida üldse millekski. Mässates jahuga, ei pannud ma sugugi tähele, et minu ümbrus ja kaasa arvatud mina ise, oli kaetud jahuga, nagu esimese õrna lumega. Mingi ime läbi õnnestus mul kleepuvatele hakklihakänkratele lisada piisavalt jahu, et mul oli võimalik neid teise laari käigus panni peale lärtsatada. Lärtsatamisega on muide see lugu, et tuleb olla ülimalt ettevaatlik, eriti kui laialdast kogemust pole, sest kuum rasv võib kõikjale pritsida nagu šrapnellikillud.

Kuid ärme kiirusta oma jutuga ette, esimene sats pannil olevaid kotlette tahtsid keeramist, aga käed olid toore liha ja jahuga koos. Aeg surus armutult peale, loputasin kiirelt käed ja pöörasin tähelepanu pannile. Kotlette keerates, muutusin uljaks ja suutsin end pritsida tulise rasvaga, mis tabas minu retuusis reit ja vasakut õlavart. Reis küll tulitas kohutavalt, nagu oleksid pahatahtlikud väikesed siilikesed hõõrunud oma okkaid vastu nahka, aga jalg pääses siiski suuremate vigastusteta, kuid õlavarrele jäi väike jälg. Nii et ettevaatust kuuma rasvaga ümber käimisel.

Hoolimata sellest, et olin oma ravimid kenasti enne söögitegemist sisse võtnud, sain kogu selle toidumöllu käigus ootamatu kaelast kandadeni lihastõmblushoo ning sääred ja kael tõmbusid kangeks. „Rahu, paanikasse ei tohi minna,“ sõnasin endale kõigutamatult. Tõmbasin mõttes pidurit ja hakkasin aeglasemalt toimetama.

Juurde keetsin endale riisinuudleid, nagu ikka ja salatiks lõikasin tomatit ning kurki. Kogu söögile valasin peale tšillikastme. Kuna tobe tõmblushoog ei tahtnud sugugi taanduda ja nälg oli mõistust röövimas, siis söömise käigus suutsin endale ka kurgiviilu kurku tõmmata, kuid  õnneks köhisin selle välja koos nuudlitükkidega. Köha on sellistel puhkudel parim esmaabi, aga rõve tunne sellegipoolest, kui võõrkeha läheb hingetorru.

Mida võiks siis kokkuvõtteks öelda? Kordame siis üle, et kogemused näitasid, kui hakkliha ja kartul sõtkuda kokku võrdsetes kogustes, on tulemuseks vesine katastroof, mis võib hakata lumepallina veerema ja millest on kotlette vorpida peaaegu võimatu. Seega võimalusel jääge porgandi või mõne muu meelepärase köögivilja juurde, mis ei anna nii palju vett välja.

Teiseks tahaksin öelda, et hoolimata draamast ja traumadest, oli roa lõpp-tulemus  tegelikult väga maitsev. Ka Esiema liitus kotletisöömisega, praadides endale kõrvale kartuleid ning kiitis ja ütles, et tekstuur ning maitse olid täiesti tema meelte järgi.

Suur tänu, et võtsite aega lugeda. Seda on küll vahel raske teostada, aga hoidke tervist, seiske enda eest ja ärge laske kellelgi endale pähe istuda. Tehke häid valikuid ja suhelge ainult inimestega, kes teist päriselt hoolivad. 

Selline see lõpp-tulemus siis oli, riisinuudel on kausi põhjas peidus. Maitses hea ja kõht sai täis. Kel julgust ja tahtmist, siis soovin vaid head katsetamist. Kindlasti kavatsen seda rooga korrata, sest see on üks minu vaieldamatuid lemmikuid.