Sügisene aknapesu ehk päästke ämblikud...

 

Ahoi-hoi, kiizu miizud, toakõutsid ja –kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Ei tahaks ära sõnuda, aga sügis on endiselt kaunis, kuigi on juba üsna jahe, kütteperiood on täies hoos ja varsti on vaja kapi otsast alla võtta sügissaapad. Spordijalanõud on küll head ja kerged, kuid peatselt saabuva paratamatu külma ja libedaga pole need just kõige paremad jalavarjud. Kuidas siis elu kulgeb, kuidas on tervis ja emotsioonid? Päevad muutuvad järjest lühemaks ja ööd üha pikemaks, loodan, et algav sügiskaamos ei kimbuta teid.

Eile öösel (17.oktoober) vaatasin vannitoa aknast kuud ja koos mööduvate pilvedega moodustas see sellise pisut õõva tekitava koosluse; muide kohe-kohe on tulemas täiskuu. Esimesena, mis meelde tuli, oli Baskerville’ide koer. Ja lihtsalt sellepärast, et kuu oli nii kaunis ja kummituslik, tekkis tahtmine täiel rinnal loomalikult ulguda. Loomulikult ma ei teinud seda, sest kell oli kriminaalselt hiline. Aga kuu on mulle tegelikult alati meeldinud, rohkem kui päike, ja võib-olla on tegemist ebausuga, aga mina usun siiralt, et kuu mõjutab meie elukaart, emotsioone ja füüsilist tervist.

Ma ei tea, mis mul oktoobri alguses hakkas, aga ühel päeval otsustasin oma akna enne suurt talve puhtaks pesta. Ses mõttes olen oma isa moodi (geeniahelast pole pääsu ja kas alati peabki olema?), et isa võis enda sõnul kuude kaupa elada oma organiseeritud segaduse keskel, kuid ühel hetkel viskas tal üle ja siis lõi ta korra majja. Väljast meenutas minu aken juba pikemat aega halloweeni dekoratsiooni, mis on kaetud kleepuvate ämblikuvõrkude ja troostitute kuivanud lehtedega. Minule mitteteadaolevatel põhjustel näeb sotsiaalne norm millegipärast ette, et aknaid pestakse kevadel. Võib-olla on põhjus selles, et kevadel on soojem pesta. Kes ei tea, siis aknapesu on küllaltki aeganõudev ja higistama panev ning füüsiliselt koormav töö. Aga olgu sellega kuidas on, minu käesoleva aasta aknapesu venis igal juhul sügisesse.

Ilmelt pole ma seda varem maininud, aga sel aastal oli mul kevadel esialgu ambitsioonikas plaan soetada aknapesurobot, see oli ühtlasi ka üks minu aknapesu edasilükkamise põhjustest (teine oli pidevalt talumatult halva poole kalduv tervis). Ma olen muidugi ääretult tehnikavõõras inimene, kuigi elu on sundinud teatud asju selgeks õppima, aga mulle tundub, et oma tööpõhimõttelt sarnaneb see robottolmuimejale. See lihtsalt töötab vertikaalis ja on juhtme otsas. Kuid aeg möödus hirmutava kiirusega  ja raha libises pidevalt sõrmede vahelt, nagu siidilina ning enne kui aru sain, oligi käes suve lõpp ja sügise algus. Olgu, ma võin ju üles tunnistada, mis mu rahaga juhtus – ostsin nimelt uusi riideid, osalt edevusest, kuid enamjaolt siiski vajadusest. Kusjuures ma pole tegelikult aknapesuroboti ostmise mõtet maha matnud, sest arvestades tervist ja muud kamarajura, mis ümberringi toimub, oleks see väga tervitatav riistapuu meie tagasihoidlikus majapidamises.

Tegin aknapesuks ettevalmistusi. Kuna õues oli siiski soe ja päikesepaisteline, ei hakanud ma salliga vaeva nägema, küll aga panin selga kampsuni ja jalga sokid. Minu kasutuses olid käsn, fairysegune vesi, küürimisvahend, aknapesupuhastaja, majapidamispaber ja väike plastmasspulgake. „Milleks see?“ võib-olla küsite. Kohe seletan. Ämblikuvõrgud on teatavasti kleepuvad ja neid ei saa väga hästi sõrmede küljest lahti, seega otsustasin ämblikuvõrgud likvideerida plastmasspulga abil. Hävitasin ka vaese Anasie endise kodu riismed. Jah, inimene on mõnikord leidlik, sest plastmasspulga abil võrkude eemaldamine osutus üllatavalt efektiivseks, kuni seisin silmitsi lülijalgsega, kellel oli minu laamendamistööst sootuks teine arvamus. Ta oli oluliselt väiksem Anasie’st, kuid söakas oli ta sellegipoolest. „Kuule, sõber,“ vestlesin temaga leebelt, „sa pead siit lahkuma, kui ma sind kogemata aknapesu vedelikuga üle piserdan, on see sinu jaoks surmav. Olgugi, et tegemist on ökotootega.“ Püüdsin teda samal ajal plastmasspulgaga õrnalt aknast eemale juhtida. Minu jutt aga ei rahuldanud teda sugugi, ta polnud nõus minu vandaalitsemisega tema kodu kallal ning trotsi täis ei soostunud ta lahkuma. Tegelikult ju täiesti mõistetav, keegi ei taha ju oma kodust ära minna, ole sa siis ämblik või inimene. Kodu maha jätmine on seda nörrutavam, kui oled selle ise oma käte või muude jäsemetega üles ehitanud. Lõpuks näis, et olen nördinud elanikust juba lahti saanud, kui ühtäkki paistsid aknapleki ääre peal juba tuttava ämbliku kaks esimest jäset. Mind valdas hämming ja respekt lülijalgse ees. Nagu vankumatu ninja rippus ta seal ja oli valmis oma kodu kaitsma, kuid tema enda huvides andsin talle veelkord tungivalt ja õrnalt mõista, et tal on parem lahkuda ja siis solvus ta lõplikult ning kadus teadmata suunas. Ma ei imestaks, kui ta pärast ikkagi tagasi läks, tegemist oli üsna jonnaka natuuriga.  

Pesin siis aknaid edasi, mõeldes omi mõtteid, kui äkitselt avastasin aknalaua pealt imepisikesed ämblikud, nii umbes 2-millimeetrised. Ühest sain ma kenasti lahti, saatsin ta õue looduse rüppe, kuid teisega olid keerulisemad lood. Pisike oli paanikas ja sibas kiiremini ringi kui mina teda oma aeglase reaktsiooniga tabada jõudsin. Mulle näis, et vahepeal ta vist üritas ka surnut mängida, tõmmates jalad kõhu alla ja jäädes liikumatuks, kuid mõistes, et see taktika suure hiiglase puhul ei toimi, sibas ta rutakalt edasi tagasi, otsides peidukohta. Lõpuks võtsin ta õrnalt majapidamispaberi peale ja raputasin ka temagi aknast välja. 

Aken sai enam vähem puhtaks ja kõik elusolendid jäid ka terveks, kaasa arvatud mina. Kuigi jalad lõid tuld, suuremad atroofiakolded paremal reiel hakkasid lõpuks valutama ja pulss kloppis ning käed läksid nõrkust täis. Ühes välismaises lihashaigete grupis liigub ringi nali, et olen oma elu kaskadöör. Ainult kroonikud mõistavad seda... Kuigi ma ei kukkunud, on sageli füüsilised väljakutsed suurt pingutust nõudvad. Mul oli muuhulgas plaan puhtaks küürida ka aknapõsed, kuid selleni ma eelpool mainitud kaebuste ja üldise neuronõrkuse tõttu kahjuks ei jõudnud. Üsna tihti on vaja kroonikuna oma plaanid ümber mängida. Juba ammu ma enam ei koosta uljaid plaane ja ei anna kergekäeliselt lubadusi, sest taktikeppi hoiab savijalgadel tervis. Jah, head mõtted ei realiseeru alati.

Aitäh armsad sõbrad, et võtsite aega lugeda. Hoolitsege ja seiske enda ning oma lähedaste eest, me kõik vajame seda rohkemal või vähemal määral. See kõlab küll õudselt imalalt ja tean omast käest, et see pole alati kerge, aga proovige teha ainult häid valikuid, mis hoiavad meeled rõõmsate ja keha tervena.  

Selline vaade avaneb minu pestud aknast. Sügis on sel aastal olnud siiani erakordselt ilus. Taamal olev hoone on endine ühiselamu.