Nostalgialaks vol. 2 – Pilguheit Lissaboni loomaaeda ja okeanaariumi...

 

Ahoi-hoi, kiisu miizud! Kuidas teil päevad mööduvad ja kuidas on enesetunne ning  emotsioonid? Loodan siiralt, et teil läheb nii hästi, kui minna saab ja seda soovin ausõna kõige paremas tähenduses. Mind kollitab jätkuvalt neuronõrkus, kuid vaatamata sellele otsustasin arvuti lahti teha ja teiega oma mõttevälgatusi ning meenutusi jagada. Vahel, kui asjad käest lendavad, on kohati tunne, et kusagilt teispoolsusest on mõni õel sugulane mind kiusama tulnud, lüües lahtise nähtamatu käega minema minu käes olevaid esemeid ning parem reis tekitab valu, mis omakorda tekitab soovi mööda seina üles ronida. „Võta valuvaigistit,“ ütlete. Kahjuks pean teile pettumuse valmistama, sest ükski tavaline valuvaigisti ei toimi. Vahel aitab cbd kanep (legaalne kraam), kuid seda ei saa ka lõpmatuseni tarbida, sest nagu iga ravimiga, on ka sellel omad ohud. „Armsa“ topeltnägemise halvenemine pole ka alates maikuust üldse järgi andnud, samas pole ta ka veel hullemaks läinud. Viimase eest olen muidugi alandlikult tänulik. Armsad kroonikud kindlasti mäletavad, et kunagi pole ju teada, millal keha võib hakata alt vedama. Eks mure tervise hullemaks muutumise ees on täiesti reaalne ja ajaga on see muutunud sagedasemaks.

Aga tänase kirjutise eesmärk pole sugugi masetseda, vaid hoopis ajaratast taaskord veidi tagasi keerata. Hoiatan ette ära, et järgnev postitus pole võib-olla kõige huvipakkuvam, aga mulle meeldib vahel heldimusega tagasi vaadata positiivsetele elamustele, see tekitab tunde, et ma olen elanud, asju näinud ja teinud. Hmm...tõepoolest. Aastal 2014 oli mul au ja privileeg reisida seitsme naisterahva, kes olid kõik väga erinevas vanuses ja kahe lapsinimesega Portugali, täpsemalt Lissaboni.

Kuigi olin tööalaselt ka varasemalt lennukiga lennanud (mul on seljataga väga erinevaid lennukogemusi), oli seekord tegemist minu esimese puhkusereisiga. Olen muide söönud igasugust lennukisööki, mis minu jaoks on enamasti tähendanud vorsti kahe saia vahel, kuid seekord toideti meid lennuki tingimustes väga kuninglikult, muuhulgas pakuti ka veini. Tegemist oli otselennuga ja lend ise kestis ligikaudu viis tundi. Maandudes avastasime oma suureks üllatuseks ja pahameeleks, et kohalikud ei räägi väga palju inglise keelt ning seetõttu õnnestus ühel kohalikul taksojuhil meil nahk haledalt üle kõrvade tõmmata ja paarikilomeetrise maa eest hotelli maksime orienteeruvalt kolmkümnend euri. Oleksime võinud ju ka jala minna, kuid meie noorim reisisell oli 4-aastane ja tema ilmselt poleks seda maad maha käinud. Pean ausalt tunnistama, et ma enam täpselt ei mäleta, kui palju meid rahaliselt lohku tõmmati, kuid õrnad mälukatked annavad aimu, et eelpool mainitud vahemikku see vääring jäi. Aga laias laastus on inimesed Portugalis sõbralikud ja osavõtlikud.    

Lissabon on tegelikult väga rikkaliku ajalooga linn, mis ulatub suisa Kristuse-eelsesse aega. Meie reisiseltskond Lissaboni väga palju ei näinud. Mõned meist, kaasaarvatud siinkirjutaja, said põgusa ülevaate linna arhitektuurist õhtustel jalutuskäikudel, mitte et ma sellest midagi väga mäletaks ja vähemalt ühe korra tiirutasime linnas ka turismibussiga. Ma pole küll palju reisinud, aga mõned maailmapaigad on siiski oma silmaga ära nähtud ja tuleb tunnistada, et aastate jooksul reisides kadus ära huvi ja hasart igasugust suvalist nänni osta. Portugali reis jäi minu jaoks viimaseks, sest sügisel tuli diagnoos ning elu pöörati pea peale, olin hirmul ja palju oli teadmatust. Oma viimaselt reisilt soetasin endale Portugalile omase mustriga hõbedased kõrvarõngad ja roosa salli. Kuulsite õigesti, tegemist on tõepoolest roosa salliga, mille otstes on Portugali lipuvärvide motiivid, nii väitis vähemalt lahke moega kohalik müüjanna. Kes ei tea, siis ma enamasti kannan musta, kuna must varjab hästi ebakindlust tekitavaid kehapiirkondi. Oh f**k, I don’t look good naked anymore. Kuid siiski...kui nüüd hästi mõelda, siis ostsin ma ühe moslemi kuti käest roosikrantsi, mis polnud muidugi päris, tegu oli sulaselge plastmassist butafooriaga. Aga kuna need nägid nii ägedad välja ja ma olen puhtast edevusest alati tahtnud omada rosaariumi ning hind oli sümboolne, siis ei saanud ma neid ostmata jätta. Tahan kohe siin ääremärkusena ära öelda, et minu roosikrantsi ostmisel polnud religiooniga midagi pistmist, kuigi olen ristitud, siis kristlus pole mind paraku kunagi kõnetanud. Mul pole otseselt midagi Jumala vastu, aga fännklubi on vahel pealetükkiv. Tagantjärele sellele ostutehingule mõeldes, olen tihti juurelnud, et ole sa moslem, kristlane, krišnaiit, satanist või hoopis ateist, vahet eriti pole, kuid kahjuks on see va mammona meie kõigi ühine fundamentaalne religioon. Ehk siis usutunnistusest hoolimata vajame kõik seda krabisevat, et ellu jääda, kuni sinnamaani, et moslemikutt peab müüma ateistile roosikrantsi. Loomulikult pole raha elus kõige tähtsam, absoluutselt mitte, kuid siiski on tal igapäevaelus oma koht. Või kuidas teie arvate?

Aga ma kaldun jälle teemast kõrvale. Meie väikese puhkusereisi eesmärk oli lõbustada kahte lapsinimest, külastades nii Lissaboni loomaaeda kui ka okeanaariumi. Muuhulgas saime osaleda ka kaablisõidul, ma ei tea, kas ma seda terminit nüüd muidugi õigesti kasutan...? Ühesõnaga sind topitakse klaasist uksega kasti ja tross sõidutab sind üle laia vee. Tõenäosus sealt alla kukkuda oli muidugi imeväike, kuid minu jaoks, kes ei oska ujuda, oli see üsna katsumusterohke sõit. Aga nagu tavaliselt ma ei närveldanud, jäin näiliselt rahulikuks ja kui ükskord sellest potentsiaalsest klaaskirstust pääsesin, olin üsna õnnelik. Niisiis meid ootasid ees elamusi täis päevad okeanaariumis ning loomaaias ja kui te nüüd pahaks ei pane, siis siinkohal sooviksin jagada tagasihoidlikke jäädvustusi erinevatest neljajalgsetest ja vee-elukatest. 

Need suured ja eelajaloolise välimusega neljajalgsed on ninasarvikud. Pean kahetsusega tunnistama, et ma tõesti ei oska öelda, kas tegemist oli lai- või teravmokk ninasarvikutega. 

Loomad pole kunagi rumalad, ainult ajuvaba kahejalgne rööprähkleb keset palavust, püüdes pildistada ja samal ajal pildistatava kohta infot koguda, mis nakuiniigi kunagi meelde ei jää. Aga sarvikud olid nii rahulikud ja majesteetlikud. 

Lõpuks sai ka oma silmaga kaelkirjakud ära nähtud. Üks iludus puu otsast einet napsamas.  

Kaelkirjakuperre oli hiljaaegu sündinud väike nunnu. Suuremad isendid seisid kaitsvalt ja ümbrust jälgides tema ümber. Võib-olla olete kuulnud seda Aafrika vanasõna: "It takes  a village to raise a child"? 

Täiskasvanud ei lahkunud sekundikski pisikese lähedusest. Näib, et ka loomariigis esineb nn helikopter lapsevanemaid ja/või -kasvatajaid (see on muidugi huumoriga öeldud).  

Loomaaia kohale oli ehitatud konstruktsioon, mida võib-olla võiks samuti nimetada kaabelsõidukiks, oeh, mul on selline tunne, et ma praegu täiega tõurastan termineid... Ok, nimetame seda liikumisviisi siis kaabelsõidukiks, mis liikus siis loomaaia kohal aeglaselt ja sujuvalt. Kohalikud noorsandid/töötajad aitasid kunded sinna peale ja sealt maha. 

Huvitaval kombel, kui sõitsin üle magava lõvipride'i, siis hoidsin pisut roostetanud käsipuust tugevamini kinni, sest meie vahel polnud ei kraavi ega klaasi, vaid ligikaudu kümmekond meetrit kõrgust. Olen alati lõvisid imetlenud, kuid samas ka veidi peljanud. Hirm ja imetlus on võimas kombinatsioon.   

Aga lõvid on tõepoolest ägedad, targad ja vastupidavad. Enamik päevast nad magavad ning peavad jahti ainult videvikus, mõneti samastun nendega. Mina küll jahti ei pea ning une asemel ründab mind  igal ajal ja igas kohas neuroväsimus. Looduses on isalõvide elu eriti stressirohke, nad elavad maksimaalselt 12-aastaseks, samas vangistuses, sõltuvalt muidugi tervislikust seisundist, võivad nad elada kahekümnendatesse eluaastatesse. 

Noobel leopard on liikvel oma aedikus. Milline imekaunis selg! Leopardid söövad oma saaklooma puu otsas. Väidetavalt pidid leopardid olema kõige enesekesksemad kaslased maamunal.  

Vaade päevasele Lissabonile. Sellel kaabelsõidukil nägi tõesti kaugele. Pilt ei anna kindlasti edasi kohapealset olustikku. 

Veel üks pilt imelisest eelajaloolise välimusega ninasarvikust. 

Uhke ninasarvikuemme puhkamas oma imearmsa järglasega. Kuigi kena väike perekond näis lõõgastunud, võis aimata, et emme on vägagi teadlik teda ümbritsevatest inimestest ja oludest. Meid hoiatati, et palju lärmi teha ei tohi. 

Sebra lõunatamas. Kas teate, miks sebral on triibud? Ma ei tea, kas see on müüt või tegelikkus, aga väidetakse, et sebra triibud peletavad kärbseid eemale. 

Ma ei oska teile öelda, mis oli selle tüübi probleem, aga ta sõna otseses mõttes möirgas nii, et terve loomaaed kajas. Võib-olla ootas ta sööki, võib-olla oli kellelgi innaaeg, äkki koristati tema siseruume,  mine tea...? Ma pole päris kindel, aga arvan, et tegemist oli merilõviga. 

Valge tiiger ei ole midagi müütilist, ta on samasugune Bengali tiiger nagu iga teine tema pruunika/oranžika värviga liigikaaslane. Valge tiiger sünnib siis, kui mõlemal vanemal on retsessiivne geen. Ta on äärmiselt haruldane, looduses teda teadaolevalt ei esine. Kas teate, miks tiigril on ka triibud? Puurägastikus talvel jahti pidades ei suuda saakloom fikseerida tiigri lähedalolu, seda lihtsal põhjusel, et ta ei näe teda. 

Inimestel on pahatihti kombeks omistada loomadele inimlikke jooni, kuid tahtmatult tekib küsimus: "Mida võib üks pride'i juht mõelda, kui ta seirab klaasi taga seisvat kahejalgsete karja?" - "Karvutud kahejalgsed, olge tänulikud, et minul ja mu leedidel on kõhud täis ja pealegi, liiga palav on, et end liigutada." 

Pride'i juht heitis uuesti pikali ja ei lasknud end turistidest eriti häirida. Ikkagi on kuidagi kummaline vaadata ja meenutada, et suured kaslased võivad vahel magada täpselt nii, nagu kodukassid. 

Flamingod asjatamas. Nende asurkonnas on isas- ja emaslindude osakaal enam-vähem võrdne. Ometi on siin ilmas ka midagi võrdset! 

Uhked Aafrika elevandid toimetamas oma igapäevatoimetusi. Huvitav fakt - elevantide seas valitseb matriarhaat. 

Oma pettumuseks avastasin, et mul pole eriti palju kaadreid okeanaariumist. Kuid mõned üksikud pildid on siiski säilinud. 

Vaatan seda pilti ja ümisen omaette "Baby Sharki" laulu. See laul on iga lapsevanema õudus ja rõõm, õudus selles mõttes, et see jääb 150% kummitama ja rõõm sellepärast, et seda laulu kuulates on maimukese tähelepanu mõneks ajaks hajutatud. 

Okeanaariumis võis trehvata ka pingviine. Võimsa interneti sõnul on võimalik, et tegemist on Patagoonia pingviinidega. 

Veel üks mõtlik pingviinisell. 

Tagasisõidul Tallinna oli lennuk pooltühi. Meeldiva olemisega stjuuardess tegi meile ettepaneku, et võime vabalt valida koha, kus on võimalik end täismahus horisontaali visata, sest tegemist oli öise lennuga. Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Keskeltläbi kümne kilomeetri kõrgusel pikali und võtta, tundus kuidagi kütkestavam, kui olla viis tundi järjest istuvas asendis. Peale sööki ja veini heitsin viimase pilgu öisesse Euroopa taevasse, niipalju kui seda taevast üldse oli võimalik näha, seejärel lükkasin aknaluugi kinni ning võtsin teki peale. Teisest tekist keerasin endale pea alla improviseeritud padja ja lõpuks suikusin lennuki nurrumootori saatel unne. Hommikul tõustes lükkasin esimese asjana aknaluugi eest ja oh, milline vaade! Ülevalpool pilvi säras kaunis päike! Tõeliselt imeline on see maailm, eriti kõrgustest vaadates, kui meil ainult oleks oidu meid ümbritsevat hoida... See viietunnine uinak oli minu üks eksootilisemaid ja hindamatumaid kogemusi. Ei oleks arvanudki, et lennukitoolid võivad magamiseks nii mugavad olla.

Muide nüüdseks on see lennuliin Tallinn-Lissabon-Tallinn ajalugu ja ma täpselt ei tea, miks see lennuliin likvideeriti. Sellest on muidugi kahju, sest otselennud on inimesele oluliselt mugavamad, kui ümberistumistega lennud, kus võib kaotada oma kohvri, pea ja mine tea, mis kõik veel. Kuid viperustest hoolimata on iga reisielamus alati kordumatu!