Augustibluus ja ood kookospiimale...

 

Ahoi-hoi, kiisu-miizud, kuidas teie päevad mööduvad? Loodan, et hästi ja kui ei, siis hoian teile pöialt ning igaks juhuks varbaid ka, et raskused mööduksid võimalikult kiiresti ja valutult. Pidage meeles, et miski ei kesta igavesti. Mina kogesin mõnda aega tagasi väga karmi ööd ja mitte toredal moel. Augustikuus on olnud väga palju erinevaid üritusi, mis on pakkunud emotsioonide müriaadi, kuid õnneks on häid elamusi olnud rohkem kui halbu. Muuhulgas abiellus ka minu kallis õeraas. Palju-palju õnne noorpaarile! :)

Nüüd augusti teisel poolel neid ridu kirjutades, mil püüan tasapisi taastuda oma lihashaigushoost, tunnen ja mõistan, kuidas tervis paneb füüsilised piirangud elule. Ja ma olen üsna kindel, et see on pöördumatu protsess ning sellest johtuvalt tekib aeg-ajalt hinge ka väike nördimus, kuid mõistusega ma saan aru, et teha pole midagi. See on elu paratamatus ja seepärast kavatsen aeg-ajalt oma tervist trotsides olla isekas ja elada ainult enda rõõmuks.

Lihashaigusega pole kunagi igav, sest see suudab sind igal sammul üllatada. Niisiis eelmisel nädalavahetusel, reede öösel vastu laupäeva, tekkisid peale võimlemist ja vanniskäimist tugevad ja valulikud lihastõmblused, kaelast kuni varvaste ja sõrmedeni. Vasaku jala säär tõmbles kaasa täies mahus, see oli muide minu jaoks midagi uut.

Ma ei saa järgnevat nimetada õhupuuduseks, sest see on palju hullem kui n-ö igapäevane õhupuudus, mis tekib siis, kui tavalisel vestlusel õhku ei jätku. Kõige parem oleks seda õhunappust kirjeldada järgmiselt – süvenenud lihasnõrkuse ja –tõmblustega kaasnevad periooditi ka hingamisprobleemid. Subjektiivselt tekib tunne, nagu vahelihas ja hingamise abilihased on „otsustanud tööle hakata ainult veerand kohaga“. Õhku hingamiseks lihtsalt ei jätku ja keegi justkui püüaks rinnakasti külgedelt kokku suruda. Enamasti juhtuvad sellised episoodid muidugi öösiti ning suure unisuse ja paanika keskel vasardab peas vaid üks mõte: „Kas ma hommikul ikka ärkan?“ Reaalselt! Sarnaseid hoogusid on olnud ka varem ja enamasti on see tekkinud kas füüsilise ja/või emotsionaalse pingutuse tagajärjel ning iga kord vajab see pikka taastumisaega. Kui veel tööl käisin, vaevlesin nende hoogude käes muidugi oluliselt rohkem. Aga põhimõtteliselt on see vaid üks tagasihoidlik näide, miks lihashaigusesse tuleb suhtuda täie tõsidusega ja mina kui patsient pean endale iga päev meelde tuletama: „I have limits!“ Ma olen muidugi teoorias tugev, aga praktika on sootuks midagi muud. Teoreetilised teadmised rikub ära inimlik komponent.

Kuid nüüd on halatud küll ja on aeg vahetada teemat. Mäletate, kui ütlesin, et söögitegemine pole mind tegelikult kunagi kõnetanud? See vastab endiselt tõele. Söök on üks elu osa ja tahame seda või mitte, sööma siiski peab, vahel isegi mitu korda päevas. Alati ei saa loota valmistoidu peale, mõnikord tuleb ise ka midagi meisterdada. Sest olgem ausad, kodus toidu valmistamine on mitu korda odavam ja tegelikult ka maitsvam. Kuigi tuleb tunnistada, et valmistoitu tarbin siis, kui olematud jõuvarud on langenud alla igasuguse kriitilise piiri.

Hiljaaegu avastasin enda jaoks kookospiima. Geniaalne kraam, millest saab minu arvates valmistada pea et kõike! Hommikuputru, suppi, magustoitu ja miks mitte ka lihakastmeid. See pole mingil juhul reklaam, aga minu hommikupudru on osaliselt inspireeritud Joel Ostrati mango-lassist. Kuid tõelise tõuke pudru valmistamiseks sain oma kallilt õekeselt, kes on mulle läbi elu eeskujuks olnud. Ta on andnud inspiratsiooni ja julgust ning tal on minu arvates alati ka julget pealehakkamist toiduga eksperimenteerimisel.

Niisiis minu hommikupudru valmib eelmisel õhtul, sest chia seemned tahavad pudru sees veidi paisuda. Kindlasti on sellise pudru valmistamisel kasu toidukaalust, mis ei lase toiduaineid kokku segades kogustega hullata. Minul toidukaalu pole, olen vajalikud ained kokku miksinud tunde ja maitse järgi, sest minu arvates peab köögis süüa tegema tunnete ja tunnetusega. Nali naljaks, aga tulevikus on mul siiski plaan ka endale toidukaal muretseda.

Hommikupudru valmistamiseks läheb vaja: kreeka jogurtit, lahjat kookospiima, chia seemneid, vahtrasiirupit, veidi külmutatud marju (näiteks mustikad, mustsõstrad, vaarikad vms), banaan (6-7 viilu, võib ka rohkem või vähem), kaerahelbeid, 1 supilusikatäis mett, kaneeli (1/3 teelusikat), kookosrasva ja mangopüreed.

Kui ei ole soovi kasutada piimatooteid, siis kreeka jogurti võib vabalt asendada näiteks taimetoitlastele mõeldud kookosjogurtiga, sellisel juhul on soovitatav lahja 8%-line kookospiim välja vahetada 18%-lise vastu. Kes ei talu näiteks punaseid marju, siis marjad võivad vabalt olla ainult mustikad ja mustsõstrad või miks mitte näiteks ka tikrid. 

Vahemärkusena tahaksin öelda, et vahtrasiirup on täiesti sõltuvust tekitav kraam! Musta huumori vaatest võib öelda, et see on sama ohtlik kui heroiin, kuigi mul isiklikult regulaarne heroiini kasutamise kogemus puudub. Mina olen ainult ühe korra kokku puutunud fentanüüliga, mis oma olemuselt ongi sünteetiline ehk meditsiiniline heroiin. Vahtrasiirupi manustamine tekitab soovi elada Kanadas, mis siis, et vahtrad „lekivad“ seda imetabast nektarit ainult teatud ajal aastast. Nutikas looduseand sobib nii hommikuputru, kui ka magustoitudesse.

Aga jätkame pudruvalmistamisega. Kõigepealt soovitan pannil koos pisukese kookosõliga ära röstida kaerahelbed, lisades neile ühe supilusikatäie mett, võib ka rohkem, sõltub maitsest ja 1/3 teelusikatäit kaneeli. Kaerahelbeid röstides tuleb neid pidevalt segada, segada, segada, kuni mesi on ära sulanud ja helbed on omandanud kergelt pruunika värvuse. Sellisel keskmise mõõduga pannil on korraga soovitatav röstida 150 kuni 200 grammi helbeid. Röstitud kaerahelbed tuleks panna karpi ja kui need mee tõttu pisut kokku kleepuvad, siis supilusikaga veidi ata-ata tehes lagunevad need päris kenasti üksteise küljest lahti. Röstitud kaerahelbeid ja mangopüreed läheb vaja hommikul.

Mina võtan tavaliselt ühe 300 milliliitrise kausikese, kuhu segan kreeka jogurti ja kookospiima. Kreeka jogurtit ja kookospiima segades võiks jälgida seda, et tekis ühtlane, veidi vedelam mass. Vahtrasiirupit võib valmissegatud massi lisada  maitse järgi, mina isiklikult eelistan veidi magusamat. Kui siirup on ära segatud, tuleb lisada 2 kuni 2,5 supilusikatäit chia seemneid. Seejärel jälle segada, kuni chia seemned on ühtlaselt jaotunud.

Kui pudru on valmis segatud, võtan teise kausi, kuhu põhja panen külmutatud marju ja veidi banaani, umbes 6-7 viilu. Seejärel valan valmisegatud massi marjadele peale. Katan selle kilega ja panen kappi seisma. Hommikul kui võtan pudru külmkapist välja, siis lisan röstitud kaerahelbeid ja mangopüree. 

Selline see lõppresultaat siis on. Head isu! Pudru kõrvale joon tavaliselt tassi viljakohvi. 

Supi valmistamisel sain inspiratsiooni tom kha supist. Vaja läheb: üks pakk maheveise liha, üks terve, keskmise mõõduga sibul, küüslauku (3-4 küünt), marineeritud šampinjoniseened ja soovi korral üks terve paprika, üks pakk külmutatud juurvilju, 5 kuni 6 supilusikatäit kookospiima, maitseained (küüslaugusool, -pipar ja Santa Maria Aasia maitseainete segu ananassiga), riisinuudlid.

Valmistamine. Kõigepealt tuleks keeta riisinuudlid. Kui soolatud vesi on keema tõusnud, siis võib nuudlid sisse visata ja pott tuleb pliidi pealt ära tõsta ning nuudlitel tuleks lasta seista kuni viis minutit. Pärast vees seismist tuleks need külma veega üle loputada ning seisma jätta.

Seejärel tuleks pannil praadida hakitud sibul, küüslauk ja paprika ning kui sibul ja küüslauk hakkavad omandama kuldset värvust, siis võib lisada maheveise, mis on maitsetatud Aasia maitseainete segu ja soola ning pipraga. Sibulat, paprikat ning küüslauku praadides võib samuti lisada veidi soola. Kui liha hakkab omandama pruuni värvust, võib lisada šampinjonid. Praadida kuni seente pruunistumiseni.

Kui praadimise protseduur on lõppenud, panen keema vee, et keeta külmutatud juurikaid, millele võiks samuti soola lisada. Kui külmutatud juurikad on enam-vähem pehmed (keeta umbes 10 kuni 15 minutit), siis võib lisada liha koos lisanditega ja laste sel keema tõusta. Viimase komponendina võiks lisada 5 kuni 6 supilusikatäit kookospiima, seejärel keeta kaks kuni viis minutit. Serveerimine käib nii, et riisinuudel tuleks panna kausi põhja ja supp peale tõsta ning maitsev söök ongi valmis. 

Esiema ütles, et tema jaoks oli veidi mage, aga ma ise jäin küll oma loominguga väga rahule, nii et head isu ja head katsetamist!