Kuidas blondiin Rootsis teadmisi omandamas käis...
Ahoi-hoi, kiisu-miizud! Kuidas päevad veerevad? Loodan, et võimalikult hästi ja kui on muresid, siis on mul siiralt kahju, aga teadke, et miski pole igavene, kõik on mööduv. Hoian teile pöialt ja varbaid ning loodan, et teie raskused mööduvad peagi.
Huvitav fakt minu elust - tuleb välja, et oma 41-eluaasta jooksul olen viibinud erinevatel aegadel kokku 18 riigis, rohkem kui üks päev olen veetnud 11 riigis ja seda polegi tegelikult nii vähe, sõltub muidugi, kellega või millega võrrelda. Loomulikult on reise olnud oluliselt vähem, sest enamik kulgemisi on olnud kas läbisõidud või vahemaandumised, aga tõsi ta on, et oma väikesed jalakesed olen toetanud 18 riigi territooriumile. Suur osa laias maailmas ringimüttamisel oli endoskoopial, sest peaaegu viie aasta jooksul oli omajagu võimalusi käia erialastel konverentsidel. Endoskoopiateemalistest reisidest on mul kaks eredamat mälestust.
Saksamaal, Hamburgis istus meie väike neljane, tsipake pohmelline, seltskond valesse vagunisse ja me ei jõudnud õigeks ajaks lennujaama. Eelmisel õhtul sai veidi mai tai’sid joodud ja see on üks väga salakaval jook. Jood, jood ja muudkui jood ning mõistus püsib näiliselt selge, aga kui ükskord soovid minna wc-sse, siis jalad enam millegipärast ei kanna. Päike paistis, rongis oli soe ja mõnus olla, kuid mõne aja pärast taipasime, et me ei liigu, järgnes paanika. Pärast enda mobiliseerimist ja väikest ajurünnakut leidsime alternatiivse lennujaama jõudmise viisi (milleks oli vist teine rong – enam ei mäleta). Aga see on mul väga hästi meeles, kuidas ma litsusin kontsadel õige värava poole. Hamburgi lennujaam on nii kuradi suur. Appikene, seda spurti ma enam elus kogeda ei tahaks! Loomulikult peeti mind ka väravas kinni, lennuk oli kohe-kohe õhku tõusmas, Saksa täpsus on hilinejate suhtes armutu ja järgmine päev pidime kõik juba tööle jõudma. Mind päris aluspüksteni läbi ei otsitud, kuid põhjalikud oli nad küll. Pidin eemaldama kontsaga saapad ning juuksed lahti tegema. Saan tagantjärele aru, et naiskordnik tegi oma tööd, aga tema käsi oli üsna vallatu minu jalgevahe katsumisel. „Hmm, enne võiks ikka vähemalt õhtusöögi välja teha...“ mõtlesin teatavat ebamugavust tundes. Jäin rahulikuks, sest lennujaamas ja piiri ületamisel tõmblemine ei aita. Aga lõpp hea, kõik hea, pärast mõningast peedistamist võisime kõik lennukile ära lahkuda.
Teine terav elamus oli Lõuna-Prantsusmaal, Marseille’s,
kus saare peal minu süü tõttu, ründas
mind pesa kaitsev kajakas ja ma sain oma toona blondi pea veriseks.
Blondist peast rääkides... Kas te teate, millal naine
teeb läbi totaalse imidžimuutuse? Tavaliselt sünnib see siis, kui ta on kogenud
midagi negatiivset, traumeerivat. Siis enamasti võetakse kas kaalus juurde või
langeb kaal drastiliselt. Juuksevärvi mõttes on minul olnud väga mitmeid muutusi. Mul on olnud väga lühikesed ja ka
väga pikad juuksed. Juuste värv on varieerunud mustast kuni heleblondideni ja
just 2011. aastal, mil töötlesin endas läbi emotsionaalseid raskusi, saigi
minust lühikeseks ajaks blondini. On olnud ka aegu, kus minu kiharaid on
katnud ka näiteks samblaroheline toon. Aga minu viimane n-ö metamorfoos leidis
aset 2012. aastal, mil tahtsin juukseid värvida šokeeriva punasega, kuid tegemist oli tooniva šampooniga ja esimese pesu
järel oli juuksevärv flamingoroosa.
Niisiis 2011. aasta oktoobris oli mul au ja privileeg
minna lähetusele Stockholmi, Älvsjöle, kus toimus 15. ESGENA konverents. ESGENA
on organisatsioon, kuhu kuuluvad Euroopa Gastroenteroloogide Selts, endoskoopiaõed
ja assistendid. Iseenesest polnud selles tööga seotud reisis midagi iseäralikku,
kui välja arvata tõsiasi, et ma pidin sinna üksinda minema. Minu „tööabikaasa“
ehk Doktor pidi koos kolleegiga konkureerivast haiglast päev hiljem laevaga
järele sõitma. Tööabikaasa on selline imeloom, kellega sa töötad koos päevast
päeva ja ühel hetkel enne kui aru saad, aimad sa tema mõtteid poolelt sõnalt
või kehakeelest. Otse loomulikult on kõik suhted tööabikaasaga platoonilised.
Seda tööreisi ei sponsoreerinud kindlasti Suurhaigla,
vaid firma, kes varustas erinevate haiglate endoskoopiaosakondi mitmesuguste
tarvikute ja muude vidinatega. Nimetagem seda firmat siis siinkohal
„sponsoriks“. „Sponsor“ oli reisiks kõik vajalikud ettevalmistused teinud, mul
oli ainult vaja lennuki peale minna ja kohale jõuda. Tõesti, mulle tehti kõik
äärmise kannatlikkusega puust ja punaselt selgeks, kuid ometi see ei vähendanud
minu ängi üksinda reisimise ees. Mõistusega ma sain ju aru, et ma ei reisinud kuhugi sõjaliselt ebastabiilsesse piirkonda, vaid kõigest Rootsi, kuid
hoolimata sellest oli mul raskemat sorti reisiärevus naha vahel. Enne reisi
püüdsin võimalikult palju endale meelde jätta, kuidas ja kuhu liikuma peab.
Kuid nagu alati, ei lähe asjad kunagi plaanipäraselt...
Õhtuse lennuga asusin Rootsi poole teele ja kui ma nüüd
ei eksi, siis lennureis Tallinnast Rootsi kestab ligikaudu 45 minutit. Arlanda
lennujaama jõudes olid tax-free poed juba kinni, inimesed lennujaamas liikusid
kiirelt ja vaikselt. Lennukist väljudes olin ma täiesti hajevil ja enne kui aru
sain, seisin ihuüksinda keset lennujaama. „Hmm...kuhu edasi?“ juurdlesin.
Hakkasin oma aruga minema mööda lõputuna näivat kõrget koridori, kus paremal
seinal olid suured maalid. Võimalik, et tegemist oli mõne tasuta
näitusega, aga võib-olla oli hoopis püsiekspositsioon. Mööda koridori minnes hakkas
põue pugema tilluke tusk, kuna ma ei suutnud leida väljapääsu. Aeg surus selga
ja minul oli vaja jõuda sihtpunkti Älvsjole, mis on siis Stockholmi üks osa ja
meie mõistes on nagu äärelinn, eeslinn...? Täpselt ei teagi, igal juhul on see üks
Stockholmi osa.
Otsustasin lõpuks tagasi kõndida ja ennäe imet! Leidsin
avause, mis kõikide deduktiivsete järelduste kohaselt võinuks olla väljapääs.
Kuna inimesi eriti enam liikvel polnud, siis tundus võimalik väljapääs esiti
kuidagi kahtlasena ning ma astusin mõned sammud lennujaama poole tagasi. Kuid
seejärel ilmus justkui imeväel valveruumist, mis minul kahe silma vahele jäi,
pikka kasvu õlakas turvamees. „May I help you?“ küsis ta. Ilmselt olin näost
kahvatu ja suurte silmadega, tõenäoliselt aitas kaasa ka blond pea, sest minu
vastuse peale: „Yes, I would like to find the exit please,“ juhatas ta mind
osavõtlikult liftideni ja kordas üle, et kiirrongiga number viis on võimalik
sõita Stockholmi central stationisse. Olin turvamehele tohutult tänulik osutatud
abi eest ja kuna liftiga alla sõites eksimisvõimalust väga polnud, siis leidsin
üsna hõlpsalt kiirrongi number viie. Istmed olid mugavad ja rong sõitis kiirelt ning vaikselt nagu mõnes ulmefilmis. Edasi-tagasi piletina tuli kasutada
pangakaarti. Tehnikavõõra inimesena ma tänase päevani ei tea, kuidas see
toimis. Äge seda palun minu käest küsige. Rongi tippkiirus oli ligikaudu 255
kilomeetrit tunnis ja korraga tundsin võruna pitsitavat peavalu, mis õnneks
sihtpunktis möödus.
Central stationisse jõudes pidin end taas koguma ja
näpuga instruktsioone järgides välja selgitama, kuidas Älvsjöle jõuda. Kogemata
astusin central stationist välja ja ühtäkki liikus minu poole parvena väga
erineva etnilise välimusega taksojuhte. Taganesin kiirelt central stationi
turvaliste seinte vahele. Central station on väga pika ajalooga noobel
hoone. Võimas internet väidab, et see ehitati 19. sajandi teisel poolel.
„Nii,“ muutusin enda suhtes oluliselt konkreetsemaks, „võta
end nüüd päriselt kokku. Alustuseks pole sul võimalik tühja kõhuga edasi
mõelda.“ Suundusin Burger Kingi. See võib-olla kõlab tõepoolest veidi ameerikalikult,
aga ma olen hingelt burgeri tüdruk. Kui ma sööksin nii nagu ma tahaksin,
oleksid minu gabariidid ilmselt võrdsed 120 kilogrammise naiseiluga, no vähemalt
110 ikka. Minu Achilleuse kannaks on šokolaad. Olen praeguse seisuga vastu võtnud teadliku
otsuse mitte teravilja süüa, sest mida aeg edasi ja vanemaks ma saan, seda
raskem on oma kaalu säilitada. Ma ei ole kindlasti mingi tervisefriik, sest
söögiga seotud patupäevi esineb mul omajagu, aga ma siiralt soovin teha oma
toitumises teadlikumaid valikuid.
Burger Kingi burks, coca ja friikad toitsid nii keha kui
ka hinge. Enesetunne ja enesekindlus paranesid märgatavalt. Korraga maandus
minu suhteliselt väikese laua otsa ka üks tuvi, kes noris viisakalt
saiapalakest. Mul oli kange kiusatus seda tuvi toita, aga ma loobusin sellest. Tuvidega
on kahjuks see häda, et kui ühele süüa anda, siis märkamatult järgnevad talle
ka teised, niisiis tegin südame kõvaks ja eirasin seda sulelist selli. Silmanurgast
teda siiski piiludes mõtisklesin, kuidas see suleline sõber siia sisse sai. Üles
vaadates nägin, et katus oli seintest kõrgemal. Jah, võib arvata, et 19.
sajandil polnud ventilatsioon suurem asi ja seetõttu oli hoone katus kõrgemaks
ehitatud, et õhk liikuma pääseks.
Kui olin oma õhtusöögi lõpetanud, asusin otsima
võimalust, kust osta rongipilet Älvsjöle. Leidsin piletiautomaadid, mis olid
paraku minu suureks nördimuseks Rootsi keeles. Kuna ma rootsi keelt ei valda,
siis hakkas lennujaamas põue pugenud
tusk taas oma koledat pead tõstma. Kuid siis, oh imet! Nörrutavate piletiautomaatide
tagant terendas lootusekiir, seal töötasid kassad! Astusin pikemalt mõtlemata
esimese vaba kassa juurde. „May I help you?“ küsis kaunis mustanahaline müüjanna. „Yes,
this is my first time here and I would like to buy a ticket to Älvsjö,“ vastasin
kerge värinaga ja millegipärast oli minu aktsent selline, nagu oleksin pärit Mumbaist. Piletimüüja oli piisavalt lahke ja kirjutas piletile ka
perrooni- ja ronginumbri ning kellaaja, millal rong väljub. Pärast täpseid
juhiseid järgides ja peatuste nimekiri näpus, olin lõpuks Älvsjö rongil.
Rongilt maha astudes oli kell juba kümme läbi õhtul. Rongipeatus oli hämar,
tühi ja veidi õõvastav. „Ära korda lennujaama vigu ja mine nüüd nobedalt
inimestega kaasa,“ ütlesin endale. Inimestele järgnedes jõudsin sillale. Korraks
heitsin pilgu selja taha. Hämarad lambid valgustasid sillateed, õlgu võdistades
turgatas pähe mõte: „Täiusliku roima jaoks, täiuslik paik.“ Sillalt alla
kõndides nägin kergendatult oma hotelli, kuhu sisenemiseks oli vaja vajutada
uksekood. „Enam pole palju jäänud, aga no jeebus küll, kui see nüüd ei tööta...“
olin väsinud ja mures. Kuid õnneks kõik toimis! Sisenesin vaikselt oma
hotellituppa ja viskasin end võidukalt voodi peale selili: „Jess, ma olen kohal!“
hõiskasin sosinal.
Aknast paistis ka konverentsikeskus, kuhu tuli hommikul
vara kohale minna. Endoskoopiakonverentsid avardasid alati silmaringi, võimalus
oli trehvata oma eriala inimesi, saada kogemusi ja teadmisi ning inspiratsiooni
enesetäiendamiseks. Rootsis oli muuhulgas ka võimalus end käelises tegevuses
proovile panna.
Päevane vaade sillalt konverentsikeskusele.
Älvsjöl olles tutvusin vabal ajal ka veidi ümbrusega, minule isiklikult meenutas see koht võib-olla veidi meie Sauet. Hotelli läheduses olid mõned moslemite poolt peetud poekesed. Kangeim alkohol, mida oli võimalik soetada, oli 3,5% õlu. Kuigi oli peaaegu juba oktoobri lõpp, olid värvilised lehed veel puudel ja temperatuur oli samuti oluliselt soojem kui Tallinnas.
Tagasiminek oli märksa lihtsam. Mõned päevad Rootsis panid mind
tundma end peaaegu kohalikuna, kohanesin tavatult kiiresti. Lennujaamas olles
ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja külastasin ka tax-free poodi, kust
soetasin endale väikese lõhna. See oli reisidel minu kiiks, osta võimalusel nuge ja lõhnu.
Tagasi vaadates võib kokkuvõtvalt öelda, et tegemist oli õpetliku kogemusega. Olen korduvalt nii era- kui ka tööelus kogenud, et inimesel on imeline võime ennast mobiliseerida ja nii oli ka seekord. Võõras riigis olles ole ise normaalne, oska abi küsida ja sa saad igal pool hakkama. Nii on. Võib-olla tõesti jah sõjaliselt ebastabiilsetes piirkondades on see hakkamasaamine tiba keerulisem. Aga muidu on reisimine tore, kuid koju jõuda on veelgi parem.
