Veel natuke pandeemiaaegseid mõtteid...
Tore, et kevad tasapisi Eestimaale jõuab, kuigi ta tuleb nagu kapriisne naine, kes hüüab: „Ma olen juba teel, ma olen juba teel!“ Aga endal on veel lokirullid peas ja hommikumantel seljas. Nüüd kevade saabudes, istun vahel isepäise kõutsitarina köögi akna all ja sulen silmad ning lasen päikesekiirtel end läbi aknaklaasi soojendada. See on tõesti rammestav, kahju, et inimesed nurruda ei oska.
Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et ma vihkan
füüsilist aktiivsust, sest mul on alati nappinud sportliku tegevuse tarvis
vajalikku vastupidavust ja tasakaalu. Tõsi, kunagi käisin aeroobika- ja tantsutrennis,
aga see tegevus oli pigem sotsiaalse alatooniga ja andis seesmiselt rahutule
tiinekahingele võimaluse õhtuti ringi käia, sest trennid toimusid enamasti
hilisel ajal. Aga minu jaoks oli tõeliselt vastik kooliaegne kehaline kasvatus.
Üdini vihkasin palliviset, pikamaajooksu, rahvastepalli ja hüppenööre,
põhimõtteliselt peaaegu kõik oli vastumeelne. Eriti vihkasin suusatamist, aga võimlemine ja uisutamine olid
seevastu talutavad. Kusjuures hüppenööriga hüppamist ma ei saanudki selgeks,
minu jaoks oli täiesti kohutav mingi peenikese, piitsa meenutava õudusega vastu
hüppeliigesed saada. Samuti pole ma pika elu jooksul suutnud ära õppida
jalgrattasõitu, ujumist ning roolikeeramist. Viimasest on muidugi kahju, sest
autokool jäi mul pooleli just haiguse tõttu. Minus on siiani kustumatu
mälestus, kuidas me instruktoriga, kes oli ühtlasi ka endine kolleeg,
seiklesime Kanama viaduktil. Viaduktilt alla sõites pidin kahe käega roolist
kinni hoidma, sest tuul oli uskumatult tugev ning kuna olin viaduktil sõites
tubli olnud, siis lubas instruktor mul linna poole tagasi sõites veidi ka kiirust
ületada. Auto läks gaasipedaali vajutades paganama kergeks ning ma hakkasin
aduma, miks liiklusõnnetused võivad nii lihtsalt juhtuda, eriti talvistel
teedel. Kergeks muutunud raudhobu võib hakata näiteks libedaga ootamatult
perutama. Kuid mis seal salata, kiiruseületamine oli tõesti erutav ja
manuaalkastiga sõit oli samuti viimase peal! Sõitsin 120 km/h Laagri poole. Otse
loomulikult linnapiirile jõudes, võtsin hoo maha ja raudsuksu kuulas jälle
korralikult minu sõna. Kuid autokoolis käies tulid haigestumine ja operatsioon
ning peale lõikust ma enam ei usaldanud oma reaktsioonikiirust. Mnjaa, olid ajad.
Kuid ma vahel siiani imestan, kuidas ma üldse elus olen püsinud. Kuidas
see irooniline siseringinali kõlaski? Hoolimata Suurhaigla pingutustest olen
endiselt elus.
Lapsena, kui pidi koolitunnis pikka maad jooksma, see oli
vist 400 või 500 meetrit, tõmbusid
sääremarjad kangeks ja hing oli kinni ning hapuks läinud kohupiimamaitse tuli
suhu. Praeguste teadmiste põhjal võiks tagantjärele oletada, et lapsena
füüsilise koormuse tagajärjel tekkinud säärte kangus ja halvaks läinud
kohupiimamaitse viitasid juba toona ebanormaalsele laktaaditõusule veres, aga
noh, kes seda siis viitsis kontrollida ja tagantjärele on seda raske tõestada. Minu
neuroloog muide mõõtis mul kunagi laktaati verest ja nii labor kui ka arst olid tollal
mõlemad šoki äärel. Mõned päevad peale vastuvõtul käimist, oli mul telefonis Mereäärse
haigla poolt tehtud viis vastamata kõnet. Pange tähele, kui te juhtute saama
oma raviarstilt mitu vastamata kõnet, siis võite üsna kindlad olla, et asi on
halb. Helistasin siis tagasi ja sain administraatorilt teada, et arst ootab mind
esimesel võimalusel enda juurde tagasi. Esimeseks võimaluseks osutus siis
Universumi soovil sama päeva pärastlõuna. Mingit muud infot mulle telefoni teel
ei jagatud, aga ma jäin siiski rahulikuks ja otsustasin mitte närvi minna. „Tulgu, mis
tuleb,“ mõtlesin stoiliselt riidesse ajades.
Arstikabinetti sisenedes, vaatas mulle vastu üks väga
suur silmapaar. „Kuidas te end tunnete...?“ alustas doktor ettevaatlikult. „Ei
mina tea, tavaliselt,“ kehitasin õlgu, „võib-olla on veidi rohkem väsimust,“
vastasin ja jäin pinevusega ootele. „Teate, teil on üks vereanalüüsinäit
tõusnud. Labor kontrollis seda kolm korda, enne kui hakkas häirekella lööma ja
tavaliselt esineb see näit rasketel kolmanda astme intensiivravihaigetel.
Selleks näiduks on laktaat, mis teil on hetkel 9, aga normiks on 2,2.“ selgitas
doktor rahulikult. „Assa, mait!“ ei osanud ma midagi tarka selle peale kosta.
Millal see laktaat korrast ära läks, miks see on korrast ära ja kas see on
terve elu nii olnud, ei oska meditsiin sellele praegu vastata. Peale sellist
laktaaditõusu, kui olen iga kord küsinud, kuidas „elab“ minu laktaadinäitaja,
vastab doktor kelmikalt, et see pole teil ju kunagi korras. Teadaolevalt on minu
laktaadiväärtus tänini püsinud kolme kuni viie vahel.
Vaatamata oma põlgusele füüsilise aktiivsuse suhtes,
seisin käesoleval aastal silmitsi tõsiasjaga, et ma pidin hakkama end tervise
huvides liigutama. Olen alati suure skepsisega suhtunud igasugusesse
kardiotreeningusse, pilatesesse ja näiteks ka joogasse. Kuid siis avastasin enda jaoks ühe
joogasugemetega venitusharjutuste seeriaprogrammi, mis on jaapanlaste välja
töötatud ja mis osutus üllatavalt sümpaatseks ning ma olen seda tänase päevani viljelenud.
Seljavalud pole küll täielikult kadunud, kuid neid on siiski oluliselt vähem ja
voodist tõusmine pole samuti enam nii
valulik ja ärge nüüd naerma hakake, aga meeleolule mõjub ka hästi. Nii uskumatu
kui see ka pole. Armsad kroonikud, ma
mõistan ja kogen seda iga päev ka omal nahal, et enamik ajast me oleme siiski
toakõutsid ja –kõutsitarid, kuid paraku on pandeemia tingimustes vähene
liikumine veelgi süvenenud. Seetõttu tahan rõhutada, et liikumine on ülioluline,
meeldib see meile või mitte. Mulle ka näiteks ei meeldi end ülemäära liigutada,
aga pea liiva alla pistmine ka ei aita. Pidagem meeles, et sõltumata diagnoosist, on lihaste kõhetumine tegelikult
päris kiire tulema ehk sisuliselt muutub lihasmass ajaga pekiks ning see on
juba pöördumatu protsess. Teine põhjus, mis sundis mind ennast liigutama olidki
needsamad kõhetunud lihasgrupid või teisisõnu judinaid tekitavad „augud“ reitel, mida on siis
nüüdseks kokku neli ja arvestades haiguse tendentsi, pole põhjust arvata, et
neid juurde ei tuleks.
Esimesel korrusel ahjuküttega majas elamise eripära on,
et igal sügisel tulevad nii keldrisse, kui ka lae alla ja samuti ka muudesse
peidupaikadesse talveunele kõiksugused putukad ja mutukad ning igal kevadel nad
taas ka ärkavad. Seda on ehk julm öelda,
aga eelnevatel aastatel pole mul olnud mingit probleemi kevadel virguvate „koduloomakeste“ teise ilma saatmisega. Kuid sel
aastal, võib-olla oli see pandeemia süü, tabas mind ootamatu üllatus...
Ühel täiesti tavalisel õhtul praktiseerisin taas oma
joogasugemetega venitusharjutuste seeriat, mida ma hellitlevalt ja lühendatult
kutsun joogaks, sest seda on kergem lausuda. Niisiis, ühel suvalisel õhtul olin
oma joogaga täies hoos, kui märkasin põrandal väikest hallisegust vilgast
siblijat. Ilma pikemalt mõtlemata äsasin talle reflektoorselt rusikaga ning
järgmisel hetkel tundsin ootamatult kurbust. Miks ma ta ära pidin tapma? Oleksin
võinud ju ta tassi sisse korjata ja aknast välja aidata. „Täielik jõhkard!“
siunasin end. Oma süütunde leevendamiseks korjasin laiakslitsutud elutu,
halliseguse mutuka salvrätiku sisse ja otsustasin talle järgmisel päeval
korraldada väärikad põletusmatused ehk teisisõnu vägivaldse lõpu leidnud vaene
olend rändas oma viimsele teekonnale ahju. Kusjuures tähelepanuväärne on see,
et mitte kaua aega tagasi tappis ka Esiema ühe putuka ning üllatus-üllatus,
tedagi tabas ootamatu kahjutunne. Huvitav, kas tegemist võiks olla pandeemiast tingitud
isolatsiooni kõrvalmõjudega?
Oma räige tapatöö järel hakkasin taaskord mõtlema
suhetele. Olen täheldanud, et vanuse lisandumise ja haiguse teatava progresseerumisega
on tekkinud mõningane pingetunne. Tervena olles võib inimene oma elu elada nii,
nagu tal oleks üheksa elu ja pangaarvel on veel kolm tükki varuks. Kuid haigena
pole suhted ja elupõletamine paraku enam nii sirgjoonelised. Ma viskan mõtte
õhku ja väidan, et haigena tunneb kroonik kõige rohkem puudust sotsiaalsest,
finantsilisest ja füüsilisest turvatundest. Mina olen muidugi terve elu vaeva
näinud turvatunde saavutamisega ja mul on ka päriselt raskusi inimeste
usaldamisega, aga haigena olles tuleb see kuidagi eriti teravalt esile. Iga kell
võidakse sul vaip alt ära tõmmata. Pole teada, kuidas on tervis päeva, nädala,
kuu või aasta pärast. Kunagi ei tea, millal võib kuuse alla sattuda või
sissetulekuallikas ära kaduda või millal jäädki täiesti ootamatult ilma
igasuguse toeta. Need on tegelikult rasked teemad, mis ei diskrimineeri, vaid
kummitavad nii kroonikuid kui ka terveid inimesi.
Kord kunagi ammu küsis minu kullakallis minult naljaga
pooleks postitantsu. Ma ei mäleta, mida ma talle täpselt vastasin, kuid mingil
trafaretselt häbelikul moel ma tema ettepanekust siiski keeldusin, mille peale tema
ühmas: „Ju pole sul siis enesekindlust.“ Ta ei eksinud, see vastas ja vastab
siiani tõele. Aga õnneks kaasneb vanusega enamasti ka tarkus end aktsepteerida
sellisena nagu Emake Loodus või kõrgemad jõud sind parasjagu on disaininud. Ma võiksin
ju proovida täiskuu ajal ristteel alasti tantsimist ja kaseokstega enesenüpeldamist,
aga oma „armsast“ endometrioosist tingitud hormoonikõhust ma ei saa vist enam kunagi
lahti, on nagu on. Olen terve elu olnud aeglase verbaalse reaktsiooniga.
Ideaalmaailmas oleksin talle silma vaadanud ja lühidalt vastanud hoopis nii: „Kallis,
ma ei näe enam alasti hea välja ja mul halli mitte ainult juustes.“ Nende aastakümnete
jooksul ta õpetas mulle nii palju-palju-palju, muuhulgas jagas ta ka
väärtuslikke õppetunde isiklike taluvuspiiride seadmises.
Minu gei-abikaasa, keda ma jumaldan lõputult, on mulle
õpetanud, et inimestega võib laskuda kirglikesse vaidlustesse, kuid päeva
lõppedes tuleb alati ära leppida ja vahet pole, kes on süüdi. Elu on tõepoolest vimma
pidamiseks liiga lühike. Mõelgem kasvõi nii, et millist tähendust omab 50
aastat ajaloo seisukohast? Mitte mingisugust.
Ahjaa, üks eluaasta sai jälle täis. Muide, ma olen nüüd
siis 41-aastane ja pärast aastatepikkust spordi vältimist, suudan ma nüüd
harkistes otsaesisega oma põlve puudutada. Inimkeha võib vahel üllatada.
