Faking asatiopriin, täie austuse juures, ma tõesti südamest vihkan, kuid samas tean, et vajan sind...

Aga selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama veidi kaugemalt. Ma arvan, et mu ema armastas mu isa, muidu poleks ta nii kaua talunud seda jama, mida isa pidevalt korraldas. Hilisemas elus on ema tunnistanud, et ta on tegelikult mõjutatav ainult siis, kui välispidine mõjutegur pole vastuolus tema vaadetega – järelikult armastas. Kui isa suri, siis ema nuttis, kõik kohalolijad väljendasid oma kurbust ning püüdsin minagi nii ihust ja hingest pisarat poetada, kuid see ei tahtnud sugugi õnnestuda. Pigem meenutasid minu ponnistused matusel pisarat pigistada WC-s kõhukinnisusega vaevlemist. Minu isa oli nn „kroonprints“, ta oli pärinud mõlemalt vanemalt laitmatu geeniahela. Ta oli nägus ja enne kui alkohol oli tema aju kallal päriselt laamendama hakanud, oli ta ka targem kui keskmine jorss. Elu esimesel poolel olid tal kõik teed valla, kuid ta ei kasutanud mitte ühtegi võimalust. Ma arvan põhiliselt sellepärast, et ta oli selline vaevatud hing. Aga ma ei saa olla endiselt rõhutamast, et isiklikud deemonid ja keeruline minevik ei anna kunagi õigust ega põhjust teisi halvasti kohelda. Mitte kunagi! Punkt!

Olgu tunnistan, et tal olid ka mõned head omadused, ta ei jäänud näiteks kunagi raha võlgu, isegi täis peaga maksis võla ära, aga peamiselt oli ta seesmiselt vigane. Tagantjärele kohati näis, et Universum kiirustas isa kokkupanemisel tema mõttemustrite koostamisel. Kuid tema suurim füüsiline paratamatu viga oli see, et ta oli karvane nagu lumeinimene. Naised, pange endale kõrva taha, saan aru, et välimus pole oluline ja see on nii hüpoteetiline väide, aga kui teile meeldib elu ja seks koos  karvase mehega, siis ma palun ja anun, ärge nendega tütreid saage. Sest isalt päritav dominantsete omadustega karvkate on tütardele tõeline needus ja sellele ühele ebakindlusele mitmest on rajatud ka terve ilutööstus. Liigse ebanaiseliku karvkatte all kannatab ka siinkirjutaja. Aastate jooksul, eriti just kooliajal, on mind hüütud näiteks  transvestiidiks ja teab veel milleks. Mis siis, et ütlejateks olid ilmselgelt ebaküpsed ja vähese ajukapatsiteediga hilisteismelistest nolgid ja nolgitarid. Võiks ju mõelda, et sellised solvangud ununevad ja ega need ei segagi igapäevaelu, funktsioneerin kehva tervise kõrvalt päris hästi. Ha-ha, kes ära ei tabanud, siis viimane oli muidugi irooniaga öeldud. Vähemalt ma enda arvates ei virise, kuigi võib-olla vahel tahaks, aga mida see viriseminegi tegelikult annaks. Tean inimesi, keda rääkimine aitab ja see on täiesti lubatud, aga mina ei ole suurem asi jutupaunik, pigem võib-olla grafomaan, eelistan ju suhtlemiselgi sõnumeid. Aga kui su füüsis tuletab sulle iga päev meelde, milline sa tegelikult oled ja kust oled tulnud, siis toona öeldud üsna vastikud ütlemised paraku siiski mõjutavad enesehinnangut. Imelik, kuidas mingid mittemidagiütlevad inimesed võivad sellist mõju avaldada.

Aga ma ei tahtnud täna tegelikult minevikuarmidest jaurata, kuigi nendest võiks vist terve piiblipaksuse raamatu kirjutada. Ei, ma pole liiga tundlik, see on olnud minu tegelikkus. Samas tean, et minevikus marineerimine ei ole kunagi tervisele kasulik. See on sama hea, kui võtta mürki ja loota, et teine inimene ära sureb. Oma meelerahu huvides jätan need teemad sinnapaika. Tänane kirjutis on tegelikult hoiatav lugu koduste, parema väljendi puudumisel, kosmeetikaaparaatide soetamisest.

Kui nüüd veel natuke päriselt aus olla, siis pean tunnistama, et ma ei ole kunagi väga palju juurelnud oma haigustest või ravimitest tingitud piirangute üle. Pakun, et sõna „piirangud“ on koroonaajal „suunamudija“ kõrval üks koledamaid sõnu. Prillikandjana ma ei saa näiteks minna laseroperatsioonile, et korrigeerida silmanägemist, sest vasakus silmapõhjas „istub“ tundmatu päritoluga veresoontekogum, mida keegi naljalt puutuda ei taha. Optometristid on alati minu vasakut silmapõhja vaadates segaduses: „Kas te ikka teate, et teie vasak silmapõhi pole korras?“

Jah tõsi, ma ei saa ka tarbida teatud joogipoolist ja toiduaineid ning igasugused rännakud väljaspool kodulinna mõjuvad haigusele soodsas suunas. Ehk teisisõnu pärast sihipärast ringikondamist saan enamasti tähtajatu ägenemise ja ma usun, et seda mõistavad pea et kõik kroonikud. See on ühtlasi ka peamine põhjus, miks ma ei saa väljaspool Eestit reisida ning tuleb välja, et immunosupressandi peal olles, pole soovitatav tarbida ka pastoriseerimata piimatootooteid ja pooltoorest ning toorest liha. Kunagi mulle meeldis järada toorest marineeritud šašlõkiliha ja lapsena sõin ka toorest hakkliha. Esiema oli alati minuga hädas, kui ta tegi kotlette või frikadelle. Käisin pidevalt kausi äärest toorest liha nokkimas. Sõin mõlemat nii, et polnud asigi. Olid need alles ajad ja olin mina alles tõeline veidrik, sest väidetavalt normaalne inimene ju ei taha toorest liha nosida, pole vist ka eriti tervislik.  

Niisiis sel aastal soovisin oma liigset karvakasvu taltsutada eriti suuremeelse sünnipäevakingiga. Nimelt pärast pikka otsingut, vaagimist ja nö kodutöö tegemist  otsustasin endale soetada Philips Lumea Prestige 956. Philips Lumea on IPL ehk intensiivne valgusimpulsipõhine seade, mis lubab korrektsel kasutamisel karvavaba olemist kuni pool aastat. Enne seadme ostmist lugesin erinevaid arvamusi, reklaame ja iluteemalisi blogisid ning kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et Philips Lumea võiks olla mulle ideaalne variant. Ei mingeid žiletiteri ega vaharibasid enam! Tundub peaaegu täiuslik, eks? Hmm...etteruttavalt võin öelda, et saatusel oli minu jaoks varuks üks vindiga nali. Vahetult enne sünnipäeva tellisin kergel südamevärinal ühest tuntud e-poest eelpool mainitud toote. Ma polnud kunagi nii kallist eset internetist tellinud. Esiema muidugi toetas ka, sest iseseisvalt poleks ma seda endale lubada saanud. Järgnesid päevad täis ootust, millal toode kohale jõuab ja siis hakkasid asjad minu suureks nördimuseks juba alguses viltu vedama. Kaks või kolm päeva hiljem saabus telefonile sõnum, et pakile võib järgi tulla. Kuid oh õnnetust, kui Esiemaga pakile järgi läksime, siis selgus, et uksekoodi sisestamisel ei avanenud  pakiautomaadi uks. Esiti mõtlesin, mida teha, sest polnud varem sellise olukorraga silmitsi seisnud. Lõpuks juhtis Esiema minu tähelepanu pakiautomaadi klaviatuuri kohal olevale telefoninumbrile. Helistasin siis eelpool mainitud telefonil ja rääkisin oma probleemi ära, mille peale väsinud hääl teisel pool vastas, et ta sooviks teada saada tellimuse numbrit, mis koosneb igavesest pikast jorust tähtedest ja numbritest. Vandusin mõttes ja olin universumi peale vihane, kuid telefonis küsisin stoiliselt vastu, et kas ma võin tagasi helistada ja siis tellimuse numbri öelda, sest paraku see mul peas küll polnud. Millegipärast tekkis, ma ei tea mis koha pealt, naiivne lootus, et ehk saame paki koheselt kätte ja seega me ei pööranud kohe otsa ringi, et koju minna, vaid jäime veel sündmuskohale. Ohkasin, panin maski ette ja vantsisin keskuse supermarketisse pliiatsit ostma, et telefonist üles kirjutada ihaldatud number. Poes olles kehitasin õlgu ja mõtlesin: „When in Rome (kui juba, siis juba)...“ Ja ostsin üht-teist veel. Poest väljudes ütles õues ootav Esiema, et ma oleksin võinud ju selle numbri tema telefoni kirjutada. Hahaa, see on nagu Murphy seadus, et  head mõtted tulevad alati takkajärgi hiljem. Kui olin tšeki peale kirjutanud tellimuse numbri, helistasin väsinud infotädile tagasi, kes teatas, et nad võtavad probleemi menetlusse ja pakk läheb uuesti ladustamisele ning tuleb uus sõnum koos uue uksekoodiga. Tänasin teenindajat südamest, ise sealjuures mõeldes, et nende elu pole ka kerge, sest arvata võib, et koroonaajal esineb selliseid tehnilisi probleeme suhteliselt sagedasti ja ega need kundedki väga rahumeelselt käitu. Paar päeva hiljem kodus olles helises telefon ja sama väsinud hääl teatas, et kohaliku supermarketi juures asuva pakiautomaadi kapiuks sai küll korda tehtud, kuid eelpool nimetatud pakiautomaat on üleladustatud ja paki saabumine viibib ning et nad saadavad toote hoopis postkontorisse ja selle kohta tuleb telefonile ka vastav teatis.   

Suhtusin olukorda rahulikult. Kapten Paul Watson on öelnud, et vihmametsades elavatel yanomamödel on valge inimese jaoks eraldiseisev hüüdnimi. Nad kutsuvad meid termiidi-inimesteks, sest tarbimise seisukohast me kugistame kõik valimatult alla nagu termiidid. See on tegelikult päris tabav kaasaegse tsivilisatsiooni iseloomustus. Tunnen isegi, et olen vahel nagu termiit, kes üsna mõtlematult pruugib, kuid viimasel ajal olen mõningase eduga püüdnud vähem ja ka teadlikumalt tarbida. Päriselt. Peale klienditeenindaja telefonikõnet mõtisklesin, et küll need termiite meenutavad lääneinimesed ikka suudavad koroonaajal närvide rahustuseks palju tarbida, nii et pakiautomaat umbe jookseb. Tarbitakse asju, mida tegelikult vaja pole. Tagasi vaadates tundub, et Universum andis  mullegi õppetunni, et pole vaja tellida asju, mida ma tegelikult ei vaja, kuigi see võib-olla pole päris nii. Mäletate seda, et naiste ebakindlusele, mis osaliselt tuleneb ka ühiskonna survest. on loodud terve ilutööstus ja seetõttu võib tekkida vajadus endale soetada liitiumakupõhiseid ilutooteid. Mina pole mingi erand, tunnen samuti survet olla karvutu.

Lõpuks saabus kauaoodatud päev ning teatava õhinaga läksin oma tootele järgi. Koju jõudes avasin pakendi ja see meenutas mõneti tõepoolest Püha Graali, näis, et suur osa minu edevatest probleemidest võisid saada lõpliku lahenduse. Korraliku kodanikuna asusin kõigepealt juhendit lugema. Oma suures kurvastuses ja hämmingus ei suutnud ma uskuda oma silmi, kui lugesin ridu ja ma võin praegu ka muidugi sõnastuses eksida, aga mõte oli järgmine:  „Never use the device while on immunosupressants.“ Surusin käed frustratsioonist rusikasse ja minu esimene mõte oli: „Are you freaking kidding me!?“ Lootused siledusest purunesid ja õhkõrnale vundamendile ehitatud enesekindluse kaardimaja lagunes. Suurest pettumusest sõin sel õhtul ära 150 grammise  gluteenita šokolaadi, mis siis, et pärast oli süda paha, sest ma pole enam harjunud niimoodi magusat sööma. Kui olin oma esimesest šokist üle saanud, tekkis minus trotslik huvi, et miks siis ometi on immunosupressandi puhul IPL seade vastunäidustatud? Hakkasin jälgi ajama ja ega internetist selle teema kohta palju infot ei leia. Muuhulgas avastasin, et paljud antibiootikumid, diureetikumid, epilepsia ravimid, keemiaravi, allergia- ja malaariavastased ravimid ning veel paljud teised preparaadid on nö valgustundlikud ehk siis pole soovitatud muuhulgas ka pikaaegne päikese käes viibimine, samuti on laser ja IPL teraapia vastunäidustatud. Kuid otseselt vastust oma küsimusele ma siiski esialgu veel ei leidnud. Internetis ringi tuustides sattusin täiesti juhuslikult Philipsi Eesti kodulehele ja seal oli võimalik reaalajas klienditeenindajaga suhelda, kusjuures esimest korda ma ei pääsenud löögile. Aga teist korda vestlesin päris inimesega, kes oli küll väga empaatiline, kuid paraku ei osanud minu küsimusele vastata, ometi lubas ta entusiastlikult edastada minu mure asjatundjatele. Ja teate mis, ma jäingi seda vastust ootama, vastust polnud isegi spämina e-mailis. Mõned päevad hiljem potsatas mulle messengeri Philipsi robot, kes ainult tahtis teada tagasisidet teeninduse kohta. Tavaliselt sellist tagasisidet andes, sõltumata kogemusest, olen ma üsna helde, kuid sel hetkel tundsin, et pidin ütlema nii, nagu asjad olid. Vastasin, et olen pettunud, kuna ei saanud vastust oma küsimusele, aga samas ma mõistan, et konkreetne inimene teisel pool arvutit tegi vaid oma tööd ja ma ei süüdistagi teda ning ma olen tänulik, et ta vähemalt üritas mind aidata. Minu nägemus antud probleemist on, et laias laastus peaks toote reklaamil olema näiteks tärniga hoiatus, et sellel ja sellel juhul ei saa toodet kasutada, siis mina tarbijana ei hakkaks selle toote peale isegi mõtlema. See peaks olema umbes sarnane hoiatus nagu on ka alkoholi-, suitsu- ja ravimireklaamil.

Minu järeleandmatut natuuri painas endiselt küsimus, et miks ma ei saa immunosupressandil olles toodet kasutada? Täiesti juhuslikult avastasin internetiavarustest ka inglisekeelse Philipsi kodulehe, kus oli samasugune suhtlemisvõimalus klienditeenindajaga. Mõtlesin, et kaotada pole midagi ja esitasin siis seekord inglise keeles oma probleemi ning üllatus-üllatus, tuli ka vastus. Palun nüüd trummipõrinat... Põhjus, miks IPL seadme kasutamine on vastunäidustatud immunosupressanti tarvitavatel inimestel, on see, et kasutamine põhjustab herpeselaadse viiruse tekke ja organism ei tule sellega ise toime ning see allub halvasti ravile. Paradoksaalsel kombel saabus minusse rahu. Jah, vastuste saamine on vahel nii oluline ning vahel tuleb neid otsida ka ebakonventsionaalsetest paikadest. Nii kurb kui see ka polnud, tuli mul vastu võtta raske otsus tootest loobumise kohta, sest arvestades minu meditsiinilist sitamagnetismi, ma lihtsalt ei soovinud rohkem oma keha ja tervisega eksperimenteerida.

Järgnevalt algas toote tagasisaatmise saaga. Suhtlesin toote müünud firmaga ja nad olid piisavalt lahked, et saatsid mulle lihtsad ja arusaadavad tagasisaatmise juhised. Lasin igaks juhuks saadud e-maili ka Esiemal üle lugeda, et mul midagi tõlkes kaduma ei läheks, aga tegelikult oli kõik tõepoolest lihtne ja loogiline. Toode tuli pakkida nõuetekohaselt ning taaskord tuli väisata postkontorit. Tänasel päeval tundub täiesti uskumatu, kuidas te, terved inimesed, suudate iga päev niimoodi siblida ja rabeleda? Kroonikute jaoks on see nn tavalise elu elamine ikka, vabandage väljendust, sitaks raske ja tõeline eneseületus, kui neuroloogiline väsimus sulle raudrüüna peale vajub. Ma arvan, et see oli vist mul esimene kord sellel sajandil sellisel kujul pakki saata. Postkontoris vaatas klienditeenindaja kahtlasel pilgul adressaati ja küsis: „Mis koht see on?“ Vastasin, et tegemist on seadme müünud firma tagastuspunktiga. Klienditeenindaja päris edasi: „Ei tea, kas kuller ka selle koha üles leiab ja sinna sisse saab?“ Hingasin mõttes sügavalt ja sisemus karjatas uuesti: „Are you freaking kidding me!?“ Lisasin rahulikult, ükski närv näos ei liikunud, et seal asub ka firma kontor. Kusjuures vahel on mul tõesti, eriti füüsilise ja vaimse pinge juures, lihashaiguse tõttu kohati raske miimikaga emotsioone väljendada. See küsimus muutub enamasti aktuaalseks sünnipäevadel ja muudel rõõmsatel pidudel, kus tuleb palju naeratada. Pidin pakile lisama ka kaks kleepsu, ühele kirjutasin firma kontori nime ja teisele oma telefoninumbri, nii juhuks, kui see pakk peaks mulle tagasi potsatama. Ausalt, mul oli vahepeal tunne, et selles seadmes istub mingi kuri vaim või õel kadunud sugulane, sest kõik, mis sai valesti minna, ka läks. Peaaegu kahekilose paki saatmine maksab 5.33. Lõpuks ometi läks pakk teele ja edasine oli juba Universumi kätes. Kuid üllatuslikult, vaatamata katsumustele, on sel lool siiski õnnelik lõpp. Umbes 24 tunni möödudes oli tootele kulutatud summa tagasi minu pangaarvel.

Mida siis sellest loost kõrva taha panna? Tuleme veel korraks tagasi tänase loo emotsionaalse pealkirja juurde. Asatiopriin, sa oled mu elus nii kaua olnud, et ma ei oska enam ilma sinuta hakkama saada. Kuid ma poleks iialgi arvanud, et minu elushoidmisel kasutad sa nii nurjatuid võtteid. Teadusele tuginedes ma ei saa end ka korralikult koroona vastu kaitsta, sest peale vaktsineerimist ei lase sa organismil toota piisavas koguses antikehi. Võimalik, et pean ka kolmanda vaktsiinisüsti saama. Arutelud selle üle veel käivad. Lisaks kõigele muule sa pullid ka minu neerunäitajatega, kreatiniiniga eesotsas. Lihtsustatult öeldes näitab kreatiniin neerude võimet organismist mürke välja viia, mida suurem number, seda halvem.

Neuroloog arvas kunagi, et minu kiiret allakäiguspiraali hoiab tagasi just asatiopriin, kuid ärge saage valesti aru, see ei tähenda, et oleksin haiguse mõttes stabiilne. Probleeme on iga päev, alates seitsmekümnepügalasest pulsi kukkumisest kuni „nunnude“ lihastõmbluste ja periooditi öösel esineva valuliku spastikani säärtes ning samuti on ka ülejäänud „kaebustepakett“ igapäevaselt täies mahus olemas. Aga loo moraal on see, et alati, kui on plaanis teha midagi uut ja tundmatut, siis tuleks üle vaadata oma igapäevased ravimid, kas need pole vastuolus uue tegevuse või ka seadmete kasutamisega. Sest oma halvimates unenägudes ma ei osanud Philips Lumea  tellimisel tõepoolest ette näha sellist lõpptulemust. Kuid elu läheb edasi, karvad kasvavad endiselt ja žiletiterad on teravad.