Mõtisklusi meditsiinist pandeemia ajal...

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina kogen küll praeguse viiruselaine ajal teatavat deja vu tunnet. Eelmise aasta märtsis ja aprillis istusime ju samuti kodus ja püüdsime nii vaimselt kui ka füüsiliselt toime tulla. Mullu oli muidugi ka väga palju hirmu ja teadmatust. Ma võib-olla teen nüüd kellelegi liiga, aga sel aastal liigub rohkem ringi enesekeskseid ja ükskõikseid inimesi, kes küll väidavad, et nad on Eestimaa patrioodid, kuid millegipärast kipuvad nad segamini ajama vabaduse ja mugavuse. Neid kahte ei saa paraku võrdsustada mitte ühegi valemiga. Üks veidi vähemtuntud perearst on öelnud, et kahjuks kiputakse ära unustama, et vabadusega kaasneb ka vastutus, sest praeguses pandeemias me ei vastuta tegelikult mitte millegi eest. Näide järgmine, keskmine Eesti inimene sõidab puhkusele Egiptusesse ja nakatub seal koroonaviirusesse. Suure tõenäosusega tema endaga ei juhtu midagi, ta põeb selle suhteliselt kergesti läbi. Aga häda on selles, et koju tulles ta nakatab ju teisi, kes võivad koroonaviirust rängemalt põdeda, nad võivad haiglasse sattuda või võib ka viirusest tingitud tüsistuste tõttu nende eluküünal sootuks kustuda. Mina ausalt öeldes ei sooviks olla potentsiaalne, kaudne mõrvar. Aga mis parata, igaühel on olemas oma narratiiv ja psühholoogide ning psühhiaatrite sõnul seda muuta pole võimalik. Kuid mitte nendest „vahvatest“ inimestest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Nüüd juba veidi üle aasta on meie meditsiin saanud koroonahoope igast küljest ja kõiksugused probleemid selles valdkonnas on pinnale ujunud. Pole küsimustki, et COVID-i kriis on armutult räsinud meie meditsiinisüsteemi ja seega ei ole mingi  ime, et paljud sellel alal töötavad õed ning miks mitte ka hooldajad ja arstid planeerivad töölt lahkuda või hoopis ametit vahetada. Tuginedes oma minevikukogemustele, püüan siis pisut mõista ja lahata õdesid vaevavaid probleeme. Ma ei saa muidugi rääkida kõigi eest, aga kui päriselt aus olla, siis pea et 14-aastane töökogemus meditsiinivallas andis mulle nii mõnedki teadmised, kogemused ja aimdused nii enda kui ka kolleegide hingeelust. Võtkem näiteks suitsetamine. Enamik suitsetavaid meedikuid elavad meeldivas dissonantsis. Ühest küljest nad teavad, et suits on halb, kuid samas on suitsupaus ainus pääsetee osakonna hullumeelsusest. Tean omast käest, et suitsunurk on koht, kus maandatakse pingeid. Kes enne meditsiinikarjääri ei suitsetanud, võib sellega vabalt algust teha tööd alustades. Ütlen seda täiesti tõemeeli. 

Personaliprobleemid meditsiinis pole tekkinud käesoleva kriisi ajal, vaid need lähevad palju-palju sügavamale ja ma julgen väita, et need on kestnud aastakümneid. Meditsiini kitsaskohad said alguse juba vanal halval ajal. Ma võin kinnisilmi hästi ruttu nimetada ühe käe sõrmedel, millised murekohad on meie kliinilises mõttes heal tasemel meditsiinis. Suhtlusprobleemid, hierarhia haiglates, töökoormus ja –tingimused, mittepiisavalt motiveeriv palk ja viiendale tegurile ei oskagi otseselt nime anda. Esikohal on siis suhtlusprobleemid nii kolleegide kui ka patsientide ja nende lähedastega. Ma pole sellest küll kunagi rääkinud, aga aastaid tagasi, kui alustasin ühes Suurhaigla spetsiifilises kirurgiaosakonnas, embas mind tahtevastaselt palatis üks kirurg. Te võite mind uskuda või mitte, aga ma ausalt ei provotseerinud teda. Tagantjärele võib öelda, et selle embuse tegelik eesmärk oli teada saada, kui sale ma toona olin ja ma olin siis tõesti peenike. Tegemist polnud küll mingi erilise käperdamisega, kuid detailidesse laskumata jättis see vahejuhtum mulle aastateks väga halva maitse suhu.

Enamik arste on tegelikult väga sõbralikud ja nad teevad oma tööd hingega ning patsiendid võivad neid alati usaldada, kuid paraku leidub meditsiinis tüüpe, kes võib-olla ei peaks seal töötama. Keda võiks isegi klassifitseerida sotsiopaatideks, kuigi see võib-olla pole päris korrektne termin. Selliseid tegelasi leidub siis nii arstide kui ka nn „tänavaarstide“ ehk siis  kiirabi brigaadijuhtide seas ja viimastel on muide kadestamisväärselt head kliinilised teadmised. Kuid oh häda, mulle endale vahel tundus, et nad kippusid ära unustama meditsiini põhieesmärgi, milleks on inimese aitamine, inimese terviklik käsitlemine. Tunnistan, et brigaadijuhina sõites olin samasugune ülbik, ma polnud sugugi parem. Ükskord patsienti Suurhaiglasse viies õnnestus mul oma olekuga triaažiõde toolilt tõusma panna. See tegi toona isegi nalja, nüüd mõtlen, et olin ikka paras tropp. Aga hilisemad kogemused panid mind meditsiinile sootuks teisiti vaatama. Mäletan juhtu, kus patsient anus pisarsilmil arsti, et too lõpetaks jämesooleuuringu, sest tema valulävi oli mitmekordselt üle võlli. Hiljem mõtlesin tihti, et oleksin pidanud kuidagi sekkuma, et seda naist säästa. Kuid patsiendi abipalvele järgnenud arsti liigutus häiris mind hiljem väga pikalt. Doktor lajatas lahtise käega pehme laksu mööda patsiendi reit ja ta teatas resoluutselt: „Meie teame, mis me teeme, teie asi on ära taluda!“ Minul oli seal uuringul ebamugav olla, aga ma isegi ei suuda ette kujutada, mida see vaene naine pidi tundma. Ma ei saa olla ka mainimast oma isiklikku lõikusjärgset kogemust, mil operatsioonil assisteerinud residendi sõnad sööbisid mulle igaveseks mällu: „Ma ei tea, kas ma võin teiega kõiki detaile arutada.“ Hmm...sellised sõnad on tegelikult väga kõnekad, see kõneleb justkui sellest, et patsiendil pole õigus teada teda temaga toimuva või toimunu kohta. Ehk siis teisisõnu, patsient ja raviarst pole võrdsed patsiendi ravialastes küsimustes, mis patsiendi seisukohast on muidugi üsna vapustav.     

Nukraks teeb see, et meditsiinis ei võeta aega suhtlemiseks, ausaks kahekõneks. Väga paljud meditsiinilised kurioosumid, mis on jõudnud ajakirjandusse, ongi takerdunud puudulike suhtlusoskuste taha. Kui süsteem võimaldaks rohkem aega suhtlemiseks, oleks vähem inimestevahelisi pingeid ja pretensioone.

Teisel kohal eelpool loetletust on siis hierarhia haiglas. Väga sageli kipub nii olema ja see kehtis ka minu puhul nii töö- kui ka eraelus, et kui õed ja hooldajad ei suuda end maksma panna, siis arst nipsutab sõrmi ja muu personal piltlikult öeldes küsib kui kõrgele hüppama peab. Ma arvan, et see on mingisugune nõukaaja jäänuk, mida kahjuks õpetatakse tulevastele arstidele siiani, kuidas teenida lugupidamist. Tegelikult on sellisel käitumisel paradoksaalne reaktsioon, mis väljendub kõige ehtsamas vaikses  põlguses. Ja veel üks asi, kui meditsiinis töötades on ninaotsa pruunikstegemise oskus filigraanselt selgeks õpitud, siis on võimalik saada n-ö hüvesid, paremaid graafikutunde, etemaid vahetusi, kergemaid protseduure ja muid boonuseid. Mõeldagu või öeldagu, mida tahes, minu nina oli kuni lõpuni roosa. Kuid püüame siis seda sõrmenipsutamist ja kõrgele hüppamist veidi paremini mõista. Kuigi õed on süsti tegemisest, temperatuuri mõõtmisest ning pulsi lugemisest väga palju edasi arenenud, neil on võime näha inimest kui tervikut, siis paraku nende tööd ikkagi ei hinnata, süstitegijast kaugemale ei nähta. Minu arvates peaks patsiendi hooldus toimuma püha „nelinurga“ alusel, kuhu kuuluvad arst, õde, hooldaja ning ka patsient ja/või tema lähedased ning kus iga meedik on ainult oma eriala esindaja. Sujuv ning pingetevaba töö saab toimuda ainult võrdsetel alustel. Ma ei ütle, et seda võrdsust ei esine, aga enamikel juhtudel see jääb siiski utoopiaks.

Kolmandaks teguriks loetlesin töökoormust ja -tingimusi. Tänasel päeval ei ole vist ühtegi meedikut, kes ei töötaks mitme koha peal. Tööl käies teadsin isiklikult väga väheseid, kes töötasid ainult ühel töökohal ja tegid normtunde. Mina ise töötasin ka korraga ainult ühe koha peal, kuid eriti oma karjääri alguses tegin meeletult, nii vabatahtlikult sunniviisiliselt, ka muidugi ületunde. Noor inimene jaksab palju ja tema taastumisvõime on ka kindlasti oluliselt parem. Neil indiviididel on roppu moodi vedanud, kes pole hilisemas elus pidanud põdema läbipõlemist või muid tervisehädasid. Sest pahatihti ei mõtle see rabelev noor, et varem või hiljem võib see meeletu töötegemine tervise ja miks mitte ka sotsiaalses mõttes kätte maksta. 

Sellest vist palju ei räägita, kui üldse, aga äärmiselt nõme on see, et meditsiini sees peetakse mitme koha peal töötamist ja ületundide tegemist justkui mingiks staatuse sümboliks. Ehk teisisõnu mitmel kohal töötav inimene on meditsiinilisel hierarhiaredelil kõrgemal positsioonil kui see persoon, kes töötab ainult ühes kohas ja enamasti täiskohaga. Kui mitmel kohal rabelev kodanik, läks hommikul ühest kohast teise tööle, siis võis juhtuda, et ta saabus teise töökoha valvesse tigeda herilasena, sest öö eelmisel ametipostil oli töine ja rahutu. Ja katsu sa sellisele midagi öelda, ületöötanud inimene on muide väga ülitundlik. Ühe inimese halb tuju võis omakorda luua 24 tunniks väga pingelise tööõhkkonna, alati polnud põhjus muidugi ka ületöötamises, vahel oli tegu lihtsalt tropiga.

Mulle tegelikult meeldis töö endoskoopias, see oli teatud mõttes nagu „päris“ meditsiin. Kuid kõikehõlmav väsimus, mille põhjus teatavasti alles hiljem selgus, ning töötingimused said osakonnast lahkumisel otsustavaks. Kui oled noor, siis on töö  kiirabis fun ja see on heaks hüppelauaks edaspidises meditsiinikarjääris. Tjah, kuid Mereäärse haigla intensiivraviosakonna juhataja tunnistas mulle omavahel, samaaegselt mulle tsentraalset veeniteed rajades, et kiirabitöö on paras väljakutse. No tegelikult ta väljendas end vähe teisiti. Aga jään siis ka siinkohal diplomaatliseks ja tunnistan samuti, et elu kiirabis pole tõesti kerge. Kuid  mul pole midagi vinguda, tegin kõike vabatahtlikult. See töö eeldab teatud tüüpi inimesi ja ma usun, et mina ei vastanud päris kiirabinõuetele. Miks siis muidu see läbipõlemine nii kiiresti tuli?

Neljandaks teguriks minu loetelus on palk. Loomulikult pole ilus rahast rääkida, aga ometi on see va roheline igapäevaseks normaalseks toimimiseks hädavajalik vahend. Jätke meelde, et meditsiinis on õed ja hooldajad tegelikult ka väljaspool pandeemiat ületöötanud, üleväsinud, alahinnatud ja alamakstud. Jah ma leian, et meditsiinis on võimalik raha teenida, kui osatakse elada vastavalt oma võimetele. Muide rahateenimise eest võetakse sul meditsiinis ka seitse nahka. Aga oh häda, vaja on ju osta uhke liisinguga auto, mitmetoaline korter ja vahel tahetakse ka soojale maale sõita. Inimlikud soovid tegelikult, kuid kõik see vajab raha ja nii saabki alguse see üks lõputu tõmblemine meditsiinis. Meditsiiniõdede kriis laheneks päris kiiresti, kui leitaks adekvaatne rahasumma nende palgafondi. Kui inimestele makstaks normaalset palka, küll nad siis jääksid ka meie meditsiini tööle, oleksid väljapuhanud ja sõbralikud, käituksid hästi nii patsientide kui ka kolleegidega. Siis jätkuks neil ka missioonitunnet oma tööd teha ja kaastundeväsimus ei hiiliks nii ruttu ligi.

Ma lisaksin siis siia lõppu veel ühe teguri, millele ma endiselt ei oska õiget nime anda. Eneseohverdus võib-olla kõlaks liiga paatoslikult...? Igas eluvaldkonnas, nii töö- kui ka eraelus, tahab inimene kuhugi kuuluda, sest mäletatavasti vajab inimene ellujäämiseks teisi ajusid, et temaga arvestataks, et teda koheldaks kui võrdset ja et tal on võimalik oma palk normaalselt välja teenida. Nii on need põhivajadused esindatud ka meditsiinis töötades. Paraku on meditsiin ettearvamatu ja kahjuks-kahjuks-kahjuks tuleb ette olukordi, kus nii patsientidesse kui ka kolleegidesse tuleb panustada enda füüsiliste ja vaimsete reservide ning eraeluliste suhete arvelt. Mis sisuliselt siis tähendab seda, et ootamatult tuleb asendada haigeks jäänud kolleegi või et patsiendi protseduur venib pikale peale tööpäeva lõppu. Külg külje kõrval töötatakse ju koos täiesti tavaliste inimestega, kes sõrme lõigates jooksevad samamoodi verd ja tualetis käies ei tooda neist keegi Chaneli. Iroonilisel moel, nii kohutav kui see ka ei tundu, on meditsiinis töötavad inimesed samasugused lihtsurelikud nagu me ülejäänudki.

Tean omast käest, et ametit vahetada pole kerge. Need, kes on meditsiini õppinud ja sinna tööle sattunud, nii kergekäeliselt sealt tegelikult ei lahku, ükskõik kui vastik seal töötada on. Kui töö käib muidugi üle jõu, siis on esimeseks suureks ohumärgiks see, et kui enne tööleminekut tuleb selline veniv okse-eelne tatt suhu ja süda läheb pahaks ning mõtteis mõlgub WC-poti kallistamine. See võib-olla sarnaneb veidi rasedate iiveldusele. Varem kutsusingi seda nunnut  hommikunähtust naljatledes krooniliseks raseduseks.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga ma arvan, et see oli 2013. aastal, mil proovisin tööd Tallinna Loomaaia naaritsate keskuses. Mulle on jäänud kustumatu mälestus sellest, kuidas jalutasin varajastel hommikutundidel meie seast nüüdseks lahkunud Speiga ehk Piiga puurist mööda. Tiigriemand magas keset näitusepuuri nagu tõeline kass, käpad taeva poole. Tööala väravast sisenedes kõndisin mööda ka toona pisut õrnema närvikavaga Pootsmani puurist. Pootsman, kes ilmselt tundis minu pealt tulevaid võõraid lõhnu, läks elevile ning ajas end tagakäppadele ja hakkas lõõtsutama. Silmanurgast Pootsmanni seirates mõtlesin, et huvitav, kui tugevad on need puurivarbad. Minu loomaaiakarjäär jäi kahjuks või isegi õnneks mannetult lühikeseks, sest endalegi üllatuseks sain teada, et minu piir oli naaritsatele elustoidu etteandmine. Seda ma ei suutnud teha, ausalt. Peale tööpäeva lõppu ulgusin nutta ja sain aru, et see pole minu jaoks. Olen küll segatoiduline, aga peale seda kogemust ma ei suutnud tükk aega liha süüa. Ajaga muidugi lihasöömine taastus ja see kõlab ehk silmakirjalikult, aga peale loomaaia köögipoolel viibimist tänan ma alati mõttes looma või lindu, kes on minu pannile või taldrikule sattunud. Kuigi ilmselgelt olid sel söögiks sattunud loomal või linnul sootuks teised plaanid ja arusaamad.

Meditsiin nõuab palju pühendumust ja panused on kõrged, sest võideldakse ju ometi inimelude pärast. Meditsiinis pole tegelikult ruumi enesekesksetele, isekatele ja oma ego upitavatele inimestele, kuid sama kehtib ka tossikeste kohta. Meditsiinis on muidugi väga palju toredaid ja empaatilisi inimesi, aga te võib-olla ei kujuta ette, kui palju on ka neid nn „egosid“. Kui te nüüd küsite, kelle hulka mina kuulusin, siis mina olin tegelikult kusagil vahepeal, nagu ilmselt enamik inimesi. Kui oli vaja end kehtestada, jäin jänni ja samas mõnikord ülbitsesin põhjuseta. Kui muutusin liiga enesekindlaks, siis karma, Emake Loodus või Universum korrigeerisid minu suhtumist päris ruttu.

Niisiis kokkuvõttes ma loodan siiralt, et kunagi saabub aeg, mil õdede ja hooldajate, samuti ka arstide panust tunnustatakse vääriliselt. Mõtlen seda tõsiselt.