Unista edasi...

Unista edasi

Kuis pikad, peened ja kondised

sõrmed mind embavad,

tunnen, et surm on lähedal.

Taevas, kas näed sama, mida minagi.

Hei sina, haiglane ja kahvatu laps,

sinu elu ja surm käivad käsikäes.

Ohtlikke teid pidi kõnnid kodu poole.

Maksad karmavõlga,

pidutsed, et elada.

Sind ei tapa see, mille vastu võtad,

kuid ole ettevaatlik, mida vastu annad.

Pole aega kõhklusteks.

Valu ootab ja on valmis,

valmis andma õppetundi.

Kutsumatu, soovimatu külaline

poeb sulle naha vahele, kui oled hirmul.

Ta elab sinu sees või ilma sinuta.

Tunned kuis palavik tõuseb,

sa värised ja tõmbled.

Võid kratsida end üle terve keha,

kuid sügelus ei lõppe.

Kas tunned pisukest armastust,

kas tunned pisukest armastust.

Unista edasi, unista edasi.

Süüdista oma äraneetud karmat,

oh häbi universumile,

see teab oma ridu,

on hästi harjutanud.

See imes sind endasse, tiris maadligi,

kus ei ole pühitsetud maad,

kus jumalikkust eal ei leidu.